Stalker

Ma hakkan endast väljuma. Kuidas on võimalik, et aastal 2017 pole ühest inimesest internetis ühtegi jälge ilma, et ta oleks umbestäpselt 89 aastat vana?!

Nimelt oli mul kunagi üks sõbranna, kellega me teismelisena tihti koos aega veetsime, kirjutasime ja ka pidžaamapidusid pidasime, kui neid nii võib nimetada. Kui keegi annaks mulle miljoni selle eest, et ma meenutaks, kuidas meie suhtlus katki jäi - ma ikka ei suudaks meenutada! Ma võin ainult oletada, et kuna ta oli selline megamalbe ja tagasihoidlik, mängis klaverit ja tahtis ornitoloogiks saada, ja minu keskkooliaeg.. noh.. oli ilma klaverita ja suht rokenroll, siis ilmselt meil ei olnud äkitselt enam millestki rääkida. Või? Mäletan veel mingit kohmetut juhuslikku kohtumist juba siis, kui suhted tegelikult katkenud olid. A-käid-koolis-jah-mhmh-meeldib-mitte-eriti-tulen-vist-ära-ahsoo-nojah-ole-tubli.

Igatahes ei ole ma mingi kuramuse kehv guugeldaja, äkää! Ma olen isegi oma kasutuses olevaid barely legal vahendeid kasutanud, kontrollinud läbi kõik mõeldavad pereliikmed ja kursusekaaslased, hauaplatsid ja ametlikud teadaanded - no pole olemas! Hakka või koju helistama ja ütlema: "Tere! Palun Piretit!" :)

Ma ei tea, miks see mind nii palju painama on hakanud, ja ma ei ole üldsegi veendunud, et meil ka täna midagi ühist oleks, sest noh.. Me oleme vist liiga vanad, et Michael Jacksoni fänniajalehte välja andma hakata. (Selle nimi oli Skywriter ja sellest ei ilmunud ühtegi numbrit ja olgu sellega see teema nüüd lõppenud!)

Mul on nii hea meel Taavi pärast...

...vaatamata sellele, et ma Taavit ei tunne.

Halva teeninduse auhind

Klient: "Kuidas saaks Jõgevalt Endla rabasse.. kõige mugavamalt?"
Mina: "Autoga?"
Klient: "...aaaga kui autot ei ole?"
Mina: "No ma ei tea, Endla raba on päris suur.."
Klient: "Ma mõtlen, kuidas sinna sissekäigu juurde saab?"
Mina: "Raba sissekäigu?!"
Klient: "Nojah, raba sissekäigu juurde.."
Mina: "No kui te oskate seletada, mis või kus on raba sissekäik, siis ma saa.."
Tuut-tuut-tuut.

Lehm libedal jääl

Pealkirja näol pole tegemist mingi peene sõnademängu ja mõistujutuga. Olen mina nimelt puhkusel ja imelikul kombel ei kollita mind ka ükski haltuura ega isegi mitte sotsiaalse elu pojuke. Niisiis oli mul täna kolmandat päeva meritähekesena (kujutage ette!) igav teleka ees lebada. Koristama ju ikka ei hakkaks, kui voodipesu veel uksele vastu ei tule ja "Emme!" ei hüüa ja saast nurgas uusi eluvorme ei loo. Samas, mõned asjad võiksid külmkapis küll ise jalad alla võtta ja ära minna (ma vaatan teie otsa, 2-nädalane seenekaste ja tomatisalat!). Igatahes pani ajaleht mulle pähe suurepärase mõtte minna testima vast lahti lükatud kanalijääd ja 1,3 km uisurada. 

Ma ei lasknud ennast segada asjaolust, et ma käisin viimati uisutamas aastaid-aastaid (äkki mingi 5-6?) tagasi korra ja enne seda jumalteabmillal, ega ka sellest, et mul on dr Guugli arvates mingi surmav seljanärviprobleem, mis põhjustab vähemalt jalutust ja kakapidamatust, ja panin selga Fila dressi ja Skechersi tossu (Adi oleks paremini kõlanud, aga ei ole noh!), võtsin kapi otsast alla uisud (kurat, juba selles tegevuses oli rohkem sporti, kui viimase viie aasta jooksul) ja keerasin (auto)rattad Ansipi silla parkla poole. 

Kuidagi ma sinna jäärajani ukerdasin ja elektriposti varmal toel ka kaitsed alt ära sain ning enne, kui ma arugi sain, olin ma teinud ära selle neetud 1,3 km ringi. Päike loojus ja lumi sillerdas ja mulle meenus, et võibolla oleks paslik, et KEEGIGI teaks, et ma läksin üksi terariistadega jääle. Vastavad toimingud tehtud, jätkasin graatsilist siuglemist. Ringi lõpetades tahtsin hirmsasti helistada M-le, et teavitada, et mul on ikka veel kõik jalad ja käed ja ta võiks nüüd tulema hakata töölt. Siis see juhtus! See neetud jäält äraminek käib üle lume alla maskeerunud rämekrobelise jää, mida sa isegi ei näe. No ja mõned lehvitused pealtvaatajaile, ning peega ma maad puudutasin. 

Aga teate seda ütlust, et "when life gives you lemons, make lemonade" eks? No kuna mul juba telefon peos oli, siis ma mõtlesin, et teen selle kõne mugavas isteasendis ka ära. Nokkisin rääkimise ajal kaitseid uiskude alla panna ja tundsin rõõmu sooritatud spordist. Kui telefoni ära panin, liginesid ettevaatlikult kaks välismaalasest tudengit, kes enne kiikunud olid, et küsida, kas mul on ikka kõik korras. Muhaha! Nojah. Kukkus ja enam ei tõusnud, ma ka muretseks. Tänasin neid ja ütlesin, et kaikki on tegelikult kunnossa, ning hakkasin mõrvakrobediku kiuste auto poole rühkima. Parajasti sel ajal sõitsid sireenidega silla alla 2 kiirabi ja päästeauto. Ma VÄGA loodan, et nad mulle järgi ei tulnud. Kuigi tuleb tõdeda, et kiirabid vurasid üsna kohe kurvalt tagasi küll - nagu oleks tahtnud äkšõnit, aga ilma jäänud.

Sport on terviseks!