Olaf Glüpf

Minu sisepõlemismootor hakkab kohe-kohe läbi põlema. Eile ärkasin ma pool kümme, läksin raamatukokku, läksin seminari, läksin gängiga sööma, läksin raamatukokku, läksin Maarjaga Wilde'i, läksin Maarja ja Liinaga Sviiti, läksin Liinaga koju. Vahetasin riided ja läksin pool kümme õhtul teoreetiliselt Liinaga jalutama. Nooh, tee peale jäi jalgrattaga Alo. Siirdusime Illekasse, kust Poolde Kuute (sest Margus ostis auto ja tahtis rattaid kasta), seal olime poole kuueni :). Kolm tundi und ja Liinaga Genialistidele appi Lutsu Teatrimaja värvima (kus olid ka kõik teised). Ägesh. Sealt jooksuga koju ja jooksuga teatrisse, sealt muidugi Villusse. NÜÜD jõudsin ma koju ja potentsiaalselt saan ka magama.


Situatsioone Poolest Kuuest


Osatäitjateks mina, Liina, Alo, Margus ja Nõmevanamees (enamasti vaikiv ja mind käperdav) ja tema Nõmevanamutt (umbes 45-50 aastane kohutavalt tüütu ja kriiskava häälega).

NR. 1

Nõmevanamutt (mulle ja Liinale): No tere Kaagvere tüdrukud!
Mina: Unusta ära!
Nõmevanamutt: Kohe näha ju, et Kaagvere tüdruk.
Mina: Ma õpin TÜ-s.
Nõmevanamutt: Kas seal siis õpetatakse midagi sellist, mis TEILE sobib?!
Mina: Ma ei ole Kaagverest, ja mismõttes MULLE sobib?
Nõmevanamutt (õige närvis ja läbilõikavalt kriisates): Miks sa seda häbened!? Mida sa varjad?! Igaüks näeb ju!? Kelle jaoks sa ennast nii ehid? KELLE JAOKS? MIS SA MÕTLED, ET MA EI SAA ARU VÄ???

Teiste abiga rahustatakse osapooled maha, millele järgnevad muti pikad vabandused a'la: Sa oled nii ilus, et ma kohe lähen ilusate naistega tülli, tunnen konkurentsi.

NR. 2

Nõmevanamutt (osutades näpuga Alole): A mis tema nimi on?
Margus: Glüpf, Olaf Glüpf?
Nõmevanamutt: Ongi Glüpf jah? Ahah.

NR. 3

Nõmevanamutt: Sul on ka kindlasti mitmetonnised prillid eks? Minul peavad ikka kahetuhandesed prillid olema, ma olen ikka sellises eas ja mul peab soliidne olema!
Margus: Jaa, ma Kreetalt tõin need prillid.
Nõmevanamutt: Millal sa käisid Kreetal?
Margus: Kaks nädalat tagasi.
Alo: Minu prillid on Küproselt! Ma käisin eelmisel kuul. Lähen kahe nädala pärast Kreetale ka.
Nõmevanamutt on vaimustunud.
Nõmevanamutt: Mul olid need.. ää.. no mis need olid.. Kenzo! Kenzo prillid!
Margus vaatab tõsimeeli uurivalt oma prille: Mul on ka mingi firma...
Nõmevanamutt (Alole): A kelle sa Kreetale kaasa võtad?
Järgneb arutelu selle ümber, kas Alo võtaks muti Kreetale.
Alo: Ei, ma ei saa, ma lubasin juba Marguse kaasa võtta.

Kasvab välja kuskilt eelmisest arutelust:

Margus (rahulolevalt): Me oleme siin kõik Indias käinud. Ma olen neli korda käinud.
Nõmevanamutt: Issand! (Ahastuses) Ma olen AINUS, kes pole Indias käinud!

NR. 4

Nõmevanamutt (Alole): Küll teil kõigil on ilusad säravad hambad. Mul on juba tumedad.
Alo: Ma pesen neid hommikul ja õhtul. Soovitan sulle ka.
Nõmevanamutt: Mina pole oma hammastega midagi teha lasknud! Mina olen alati teadnud, et minu hambumus on minu identiteet!!!

NR. 5

Mutt mängib arvamusliidrit.

Nõmevanamutt: (viidates minule) Tema on ilus! (Viidates Liinale) Aga tema on... eee... tundeline.
Järgneb meie diskussioon, kuidas Alo on VÄGA ilus ja Margus VÄGA tundeline.




Isver neid oli nii palju, et ei suuda kõike edasi anda. Aitab kah.

Halleluja!

Äge ja aktiivne, nagu ma olen, olen ma jõudnud hakkama saada igasuguste asjadega.

Laupäeval käisin ma Aloga Alatskivil Liivi etlejate konkursi žüriis. Võib vabalt kuhugi risti teha, sest ma olin esimest korda kuskil žüriis. Üldiselt läks hästi, oli vahva ja sai vägagi vajaliku Kaubamaja kinkekaardi selle eest.

Samal õhtul aga ootas ees B sünnipäev ja saunapidu, mis oli... ehhee... möll. Kahepeale läks sisse pudel rummi koolaga ja kaks suurt Gini. Nende jookide vahepeal toimus minu elu parim ja lõbusaim saun - nimelt segasaun, mille käigus sai paljalt öösel õues joostud, mudainglit mängitud (mina see loomulikult ei olnud, kes murru pikali viskas) ja üldse ägedalt aega veedeldud.

Pühapäev algas Alo kõnega - kiire horisontaalist vertikaali tõusmine telefonile vastamiseks ei olnud hea mõte! Hakkas väga paha. Siis sain ma ka teada, et A oli juba mitu tundi käinud ihumahlasid suu kaudu väljutamas. No minul õnneks nii halvasti ei läinud. Päike, jalutuskäik ja seljanka made a whole world of difference.

Täna sain ma Mari-Leeniga üle väääääga pika aja kokku ja oli ütlemata vahva ja tore. Õhtul toimus aga munadepühapidu Auri pool, mis sisaldas palju nalja, palju mune (mis on kõik nüüd minu kõhus), palju muffineid, piima, mahla, kohvi (panete tähele - mitte üldse alkoholi!) ja liblikafoobiat. Ja pildistamist. Seda näete hiljem.

Ja korra tahaks vinguda ka. Kas te olete täheldanud, et kui maksta kaardiga, millel on kiip (st. tuleb poes pin-kood sisse lüüa), siis müüja ekraanile ilmub teksti "Toksi pinn või mida iganes" 2 sekundit varem, kui sinu omale. Mispeale müüa KOHE ütleb "Vajutage pin palun..." ja siis tuleb kohe 1 sekundi pärast mulle ka kiri. Mis sa arvad, et ma olen MORON või!??? Et ma ei oska lugeda? MUL EI OLE SEE KIRI VEEL TULNUD, KOHE TULEB, KÜLL MA SIIS TOKSIN KURATTT!!!!!

Snickers

Nutty and gooey - you always satisfy.

What Kind of Candy Are You?

Kas on tõehetk lähedal või on jama?!

Jeei! Täna oli jälle "Sada aastat...", mida polnud juba tükk aega mängitud-nähtud. Sai ikka parajalt nalja, kui mõni poolspagaati kukkus ja mõni oma teksti raamatu vahelt üles ei leidnud. Meie neljakesi esimeses reas igatahes irvitasime. Aga kõige ägedam oli see, et me kinkisime kogu trupile üllatusmunad, mis tekitasid täitsa elevust ja furoori :). Armaš. Peale seda mõned joogid trajektooril Villu>Illekas ja varakult kotto ära. Ei olnud kuidagi tuju. Ootasime küll eiteamida, sest on ju täna täiskuuöö ja oleks pidanud tulema möll ja hull, aga näetsa, minust läheb see igatahes ilmselt mööda. Või nii.

Vägev oli ka rekvisiitor, kes meile "Saja aasta..." sigarillot pakkus, mida laval tõmmatakse ja mille mõnus kirsilõhn juba proovidest saati meil ila jooksma paneb. Kahjuks müüakse seda ainult Venemaal, aga ehk üks tore inimene toob, kellele ülesanne delegeeriti.

Täna oli Alol miski purjakil ajakirjanik sabas. Oimaivõi. Ajakirjanikud ka ruulivad (nagu ma peaaegu ka ise).

Aga muidu on ikkagi kuradi armsad sõbrad mul, kellega saab peale kõige muu olulise ka mühinal kildu rebitud.

Oo, Aafrika, oo.

Illustreeriv pildike...

...eilsele purjutamisele.

Hälou.

Raport. Liina juures. Auri on ka. 2 pudelit shampust. 2 siidrit. metaxa. väga purjus. Taalmaa kaitses meid koos Sahlmanniga. nad on toredad. me armastame neid totaalselt. mingi värdjas mees jootis meid täis ja taalmaa on tore ja kaitses meid. ootas kuni villu pandi kinni ja tuli koos meiega välja. ja ma rääkisin sahlmanniga rootsi keeles. ja laulsime don't worry be happy't. ilgelt äge. armastame üksteist . armastame maarjat ka, kes puudub. ja me oleme ikkagi kastis.

Sama palun!

Eilne päev Liinaga oli vahva. Konverents, kus olid Muzhäänid hujäänid oli.. noh igav ei olnud, aga mõne asja üle annaks vinguda. Eriti selle üle, et Tiiu suud lahti keeldus tegemast. Siis me siirdusime Sadamateatri kohvikusse (mille nimi, mida keegi niikuinii ei tea, on mingil kahtlasel põhjusel Fortuuna), kust me siiski minema ei saanud enne, kui olime pöörtsheisinud kellakuuepileti "Tähtedele hommikutaevas". Siis me vaatasime selle ära - minul kolmas, Liinal teine kord, ja siirdusime Illekasse. Selgus, et kuna Villu oli eile reserveeritud, oli see kogu kupatusega kolinud Illegaardi. Sama seltskond, teine koht. Ja vaatamata ka igasugustele kummalistele asjadele, oli lõppkokkuvõte siiski tore :). Täh Liina!

Liina kolib asju, et istuda paremasse lauda, kus on diivan.
Ivika: Kolime vä?
Liina: Ma tahan diivanit.
Ivika: Ma tahan paljusid asju!
Liina: Jah, aga diivanit on ikka vaja!

:D

Austa raadiotelefoni, raadiotelefon on vanem kui meie.

Umbes kell 18.00

Tirr!
Ivika: Jah!
Liina: Mis teed?
Ivika: Ei midagi, uimerdan, koristasin ja nii...
Liina: A. Ma ka uimerdan. Teeme midagi ka täna või?
Ivika: Ma ei tea. Praegu ei viitsi vist.
Liina: Ok.
Ivika: Ok.

Umbes kell 20.30

Tirr!
Liina: Jaah?
Ivika: Ikka veel uimerdad ve?
Liina: Jep.
Ivika: Teeme midagi.
Liina: Okei.
Ivika: Ma helistan Alole.
Liina: Okei.

Pooleteise tunni pärast jõime me seltskonnaga Alo mann.


Seda nimetatakse vist tsükliks, kui alates teatriaasta peost on olnud väga palju vähem alkoholita päevi, kui neid, mis alkoholi sisaldasid. Njaah. On toimunud vahvaid olenguid, näiteks Liina soojenduspidu, esimese aprilli vastu võtmise pidu, esimese aprilli pidu Alo juures ja Alo uute särkide ristsed eile Auri juures. Põhjuse leiab alati ;).

Üldiselt. On saanud palju nalja ja niisama töllerdamist. Eile käisime Kaubamaja osturallil (millest ei tulnud keegi ilma roosa kilekotikeseta välja). See oli nagu suur sotsiaalne üritus, tundus, et kogu Tartu oli sinna kokku jooksnud ja iga riiuli vahel oli mõni tuttav nägu. Inimestel ikka on raha palju, ma vaatan. Võtakš kašvõi ühe kilekotikeše šedašamušt.

Justnagu ma teaks üleliia palju luulest, sai minust Liivi vabariigilise luulevõistluse žüriiliige. Hip hip hurray. Noh, vahet pole iseenesest, huvitav kogemus või nii.

Teatavad inimesed hakkavad mul fantoomideks muutuma. Kõik jälitavad mind :). Või siis on Tartu lihtsalt natuke väike või nii.

Raport lõpetatud.

...

Tühi tunne on kohati. Seletamatu. See, et kõik, mida ma tahan, on nii kuradi kättesaamatu ja kauge. Kas elu ongi selline? Kas me jääme alatiseks taga nutma eesmärke, mida me ei saavutanud? Kui nii, siis on kuradi mõttetu kogu see värk. Südames pitsitab ja õhus ei ole hapnikku. Rimainderid sellest, mis võiks olla, tõmbavad nahasse veriseid jooni. Valus ei ole. Lihtsalt hingata pole midagi.

Kirjeldamatu.

Eilne on kirjeldamatu. Ma armastan teatrit!

Minu uus loom Emategisinuaukspõrsaahjus

][/url]

Pane kunstilist!

Täiesti geniaalse lavastusega on tegemist! Käisin nii kontrolletendusel kui esikal ja ma ei või! Näitlejatelt on pigistatud välja selliseid asju, mida ma ei uskunud neis olevatki. Enim väärib kindlasti esiletõstmist Külliki Saldre, kes lihtsalt... ah ma ei või. Minge ise vaatama, kes veel näinud ei ole. Lähen kindlasti veel!

Peale esikat istusime korra suure seltskonnaga Villus, kui järsku riburadapidi kõik ära kadusid ja me Maarjaga jäime kahekesi. Ja oli vahva. Üldse. Üle pika aja lõõgastuda ja muliseda.

Hommikul käisin ka Annelit vaatamas, kes toodi korraks Tartusse - on toimunud märgatav progress. Ta saab karkudega käia, ise enda eest hoolitsetud ja ei saa öelda, et õnnetus ja haiglasviibimine teda kuidagi nukramaks või tõsisemaks oleks muutnud, vähemalt välja ei paistnud. Elagu haigla koridoris, kark mikrofoni asemel, laulmine! Wee! Ai laav juu mai frend.

Imelik, et mõnedest inimestest ei saa üldse aru. Ja kohati on tunne, et sind kasutatakse ära. Või... inimesed tunduvad isekad. Mitte, et ma isegi kohati isekas poleks ja peabki olema, muidu ei saa läbi. Aga ma ei tea. Väsitab. Ma ei pea nüüd kohe kindlasti kedagi sellist silmas, kes seda bloogi loeb :). Ei ole mingi vihje teile. Ma lihtsalt tean, et need, kellest ma räägin, seda ei loe :P.

Aga üldiselt paistab Tartumail päike ja on tore ja õhtul on "Teatriparadiisi" kontroll.

Täht hommikutaevas

Tänane päev algas kenasti. Alustuseks magasin ma sisse. Ei, ma ei pannud kella kinni või midagi. Ma lihtsalt panin kella - oh üllatus - tund aega hilisemaks helisema, kui oleks pidanud. Aitäh isa, et sa mind 20 minutit enne väljasõitu äratasid. Ega enne ju pähe ei tulnud, et mul läheb kiireks. Mhmh. Või on tema ajukolli jõudnud teadmine, et ma olen suur inimene ja ise tean mis teen ja mis olen. Kui tahan, võin pidzhaamas ka Tartusse sõita. :)

Siis astusin ma bussi. Noh, oli üks ees, mõtlesin, et saab kiiresti. Aga põhimõtetest (nimelt: mitte sõita Taistoga) mitte kinni pidamine ei lõppe kunagi hästi. Bussi oli lõhnastatud vingugaasi essentsiga. Ma mõtlesin, et raudpolt tuleb Tartu bussijaama kiirabiauto vastu, et meid sellest surmalõksust välja saada. Kahjuks jäin ma siiski elama ja võisin nautida kogu 10t sentimeetrit, mis minu jalakestele mõnusaks äraolemiseks on bussifirma poolt ettenägelikult jäetud.

Aga Tartu on tore ja päikseline ja üldse. Külm on ainult. Jee. Ja ma olen oodatud ja juba ka Villusse kutsutud. Hea, kui sul on sõbrad või midagi.

Kick & rush

Iiah on oma saba ära kaotanud.
Puhh: "Kuhu sa ta siis panid?"
Iiah: (õnnetult) "Ma ei tea... Viimati oli Öökulli juures pidu..."



Tallinn on täitsa harjutav ja isegi tore, kui päike paistab. Nukuteater on paari päevaga väga omaks saanud ja on nii mõndagi toredat etendust nähtud. Tore oli taaskohata Pärnu festivali tegelasi ja avastada, et ka sind mäletatakse. Kohtuvormis aruteluga juhtus eile aga nii, et mind ja Marit pandi süüdistajateks. Mis kukkus kusjuures suht hästi välja. Pean ka käpad üles tõstma ja tunnistama, et nukuteater ja Nukuteater polegi nii pahad. Täitsa toredad isegi kohati. Kuigi Noorsooteatri "Kilplaste klubi" oli minu jaos, andke andeks, õudus kuubis.

Nüüd istun kodus ja loodan, et English Ale'i pruukimine mõne uue idee märuližanri-Postimehe artikli jaoks annab. Homme olen ma teie kõigi, oo üllad sõbrad, rõõmuks jälle Tartus.

Tärä. Tärä.
Issand misasja te tahate mu käest präägu saada!?!

Üllaülla!!!

You scored as Married. You will get married, for you like being with another person. Someone to share your life with, kids are not the primary cause for you choosing to be with someone. Married 70% M. W. Kids 65% Single by mistake 55% Single by choice 15% Will you stay single or get married? *with pics* created with QuizFarm.com

Testi sain ühe inimese blogist, kelle nime ma ei ütle, aga kes teab küll, et ma ta mõtteid loen (paljutähendusliku näoga)

Mu kukk on surnud!

Täna on jälle kolmapäev. Ja päike paistab ja õhus on kevadet ja veed hakkavad vulisema ja hernes tahab keppi. :)

Nojah, Kõik inimesed on igastahes kevadiselt elevil, juba armunud või õnnetud, et veel ei ole armunud. Ja mina pean neid lohutama eksole.

Üle pika aja nägin eile Alot ja see oli ütlemata värskendav ja väga mõnus. Me oleme üksteist juba mitu nädalat taga ajanud, küll ei saa üks, siis ei saa teine. Õhtut oleks võinud kroonida püherdamine Villu lavalaudadel, aga ma jätsime selle diskreetselt tegemata.

Tänaseks lubas mõni mutt viis kasti õlut ja palju viina, no ma tahaks näha. Tegelikult peaks ma ise käima hoopis ARKis ja oma load (jajaa, ma olen nüüd autojuht) ära tooma. Aga see on nii kauuuugel. Kuigi ilm on fantastiline ja jalutada ju võiks. Selles suhtes on ARK ikka mõtlematu, et enamus inimesi käib seal autosõidu eksamit tegemas (no statistikat ma ei tea, eks), mis tähendab, et neil ei ole veel autot ega lube. Mis kuramuse pärast peab see siis eriti haiges kohas asuma, kuhu sõidab ainult üks buss ja seegi teeb ringi ümber linna ära enne kui kaubamaja juurde jõuab. No eniveis. Nii ma siin elan. Täna saab Artaud'st ühtteist kuulda ja õhtul studioossumit ka teha.

Albiinokahkjad tunded.

Müstiliselt vahva

Nii, Muhamed on siiski vahelduseks jõudnud mäe juurde, kuigi sedagi poolkohustuslikus korras. Inimesemoodi rääkides siis: olen kodus. Tallinn on vahelduseks päris armas. Aga ma tunnen ennast natuke vales kontekstis, eriti siin Tartu seltskonnaga aega veetes.

Eile käisime (üllatus üllatus) "Sadat aastat..." vaatamas ja see oli MÜSTILISELT hea. Fantast! Rihol on tulnud kindlus, ta käib tekstiga vabalt ümber, aga see mõjub - oi mõjub. Lihtsalt lust on vaadata. Ma unustasin fakti, et olen seda juba maeiteamitukorda näinud ja vaatasin suu ammuli. Ilutulestikumehed olid muidugi äksi täis läinud ja suranud "floopti" ikka selliseks, et no ikka oli :). Külliki kargas igatahes kohapeal ja Riho "Oih" pole kunagi nii siiras olnud :).

Imetillukeses ülekoormatus autos kojusõit oli täna vahva ja Mäo (ma tahtsin alguses Möa kirjutada, just thought you should know) ristis saab tõepoolest kõige paremat ccaappuucciinnoot (panin igaksjuhuks kõiki tähti topelt ;)) ja päike on ilus ja Eesti on tore.

Aga täna on uus päev ja uued etendused mida vaadata. Käisime Auri ja Liinaga No99-s "Padjameest" vaatamas. No appi! Ma ei imesta, et Tambet sinna läks ja ma ei imesta ka, et Mähar läheb. Milline kõrgem tasand! Milline läbielamine! Viimati nägin ma ilmselt midagi nii julma Von Krahlis, "Connecting People" vist. Aga see oli nii ammu, et selline võigas teater lõi mind jalust. Näitlejatööd - oeh. Pole sõnu! Saalis istudes oleksin tahtnud nutta ja samas naersin. Kui kohutav võib elu ikka vahest olla. Kuradi kahju, et ühtki lilleõit näitlejaile varuks polnud. Veel rohkem kahju muidugi, et ainult üks etendus seda veel jäänud ongi.

Homme lähen vaaaanaiiisa juurde ja äkki ehk veel teatrisse kah. Von Krahli näiteks. Vaatab seda asja.

19-21. märts on muide (vihje!) Muhamed jälle mäe juures, mängimas tähtsat kriitikut Nukuteatris festivalil. Niiet. Kel kõrvad on näha, see nähku, kel silmad on kuulda, see kuulgu!

Oled sa ikka kindel, et see on hea mõte?!

Niinii, mind on maha murdnud kohutav nohu ja lakkamatu aevastamine. Nina on punane ja näost olen paistes. Aga vähemasti on mul ilusad lokid, milled ma eilseks sünnipäevapeoks tegin. Mitte, et see pidu iseenesest nende sulnite lokkide vääriline oleks olnud. Aga jah. Nüüd siis selgub peasüüdlane - Maarja elukaaslane oli nii kena ja vastas Maarjale saadetud sõnumile, teatades, et Maarja on haige ja akontaktne. SEALT MA SELLE SITA SAINGI! Urr. Ja oli mul vaja oma viimane kurgutablett sulle anda, va siga. Atsihh.

Rahaliselt olen ma vajunud põhjatusse auku. Näiteks, reedel ma avastasin, et mu telefoniarve on poolteisttuhat eesti kroonu. Okei, see on kahe kuu arve pluss kahe kuu järelmaks (mille ma nii tublilt eelmine kuu maksmata jätsin). Noh, arve sain ma lahendatud higi ja pisaratega, aga mille eest ma nüüd veini joon?! Jube, eks.

Ääretult häbematu on ameeriklastest, et nende kell täitsa vale on. Ma pean nüüd kella kolmeni öösel ootama Oscareid. Mitte, et mind huvitaks, kes mida saab. Pigem ikka kleidid jne. Beibä.

Sel nädalal saab kaks korda teatrisse - woohoo! Ja nädalavahetusel, oo üllad sõbrad, tulen ma Tallinna mann. Niiet kes tuleb 11ndal minuga teatrisse?! Pakuks välja Draamateatris "Müügimehe surma". Läääähmelähmelähme. Palunn.

Tack tack tack.
Atsihh.

Üks tavaline esmaspäev Tartu linnas suunal Villu>Sõbra maja. Pildilt puudub fotograaf Aurš.