Kaua tehtud kaunikene.

Vahepeal on ju kaua tehtud ka ühte kaunikest ja jagaks selle siinkohal absoluutselt ära - meie nunnu!

Enjoy!

No tervist ä.

Kuna ma nüüd töötan arvuti taga ja aeg-ajalt on tööd väga vähe, luban ma pühalikult mõne rea siin ikka mõnikord kirja panna.

Esiteks olen ma vahetanud töökohta ja saanud sealjuures teada, et inimesed on väga rumalad. Vahepeal on ikka päris masendav. See pole enam isegi naljakas ja see, mis on naljakas, läheb ka meelest ära. Mõned stiilinäited:
"Kas te näete kuskil Tallinnas ka RMK platsi?"
"Kas kiiruskaamerad öösel ka töötavad?"
"Andke mulle maksu- ja migratsiooniamet."
"Miks STV klienditeenindus ei tööta öösiti? Ei, ma tean, et ei tööta, ma küsingi teilt, et MIKS?"

Noh, tegelikult on ikka normaalseid inimesi ka ja palju, aga vahepeal tundub küll, et kust need imelikud kõik välja ujuvad.

Kokku võttes olen ma lihtsalt väga väsinud, sest puhkust polegi nagu 1,5 aastat olnud - hakkab ikka ajudele küll. Kellegagi ma ei suhtle ja midagi kasulikku muidu ka ei tee. Kodus olen konstantselt horisontaalis ja vahetan ainult kanaleid. Ma saan ise ka aru, et see on täiesti mõttetu, aga ei jõua midagi targemat ka teha: lugemiseks on silmad väsinud.

Ainukene normaalne hobi on hetkel kudumine, aga see ajab mul ka vahepeal ka kopsu üle maksa. Siiski olen valmis saanud vestiga Arturile (ehk teen kodus pilti ka, siis saan näidata), sokkidega isale sünnipäevaks ja viimast lihvi ootab kampsik iseendale. Kuna ta ei allu mu nõudmistele ja ma olen teda juba kolm korda tagasi harutanud, siis meil ei ole praegu suhetega kõik korras. Mind tundes on muidugi ka täiesti võimalik, et ma harutan ta päris lahti ja hakkan otsast peale. Oma kevadrohelise pluusiga ma seda tegin ja see oli tegelikult õige tegu - kui ikka midagi jääb kripeldama või häirima, siis ei ole mõtet asja edasi kududa - lõpuks ei pane nagunii selga.

Muid uudiseid nagu polekski. Pühade paiku tulen Tallinnasse ka kindlasti käima, kas enne jõuan, pole teada.
Mumpsikuid tahaks hirmsasti näha küll (meaning perekond karukesed, Änneli ja Auri, armsad sugulised, vennad ja õed). Ükskord ma tulen niikuinii!

No polegi nüüd väga ammu postitanud, aga täna tuli selline tunne.

Esteks - raha ei ole. Raha on aina vähem ja mina ei tea, kelle käes see kõik ülejäänud raha on. Mul ei ole raha, et Tallinnas käia ja mul ei ole raha, et kord kuuski õllel käia ja mul ei ole raha, et oma sõbrannale ammu lubatud õhtusööki korraldada ja mul ei ole raha, et kontsaplekke vahetada lasta jne. See rida võiks kesta lõputult. Hästi ei jaksa enam koguaeg lugeda ja sama korrutada: kahjuks ei ole raha.

Teiseks - ühe asja jaoks mul loomulikult tuli raha välja käia, aga elevus sellest on suurem, kui kilost kokaiinist, niiet ma arvan, et investeering on hea. Nimelt - Dylan Moran Eestis. Jeahh! Me oleme esimeses reas platsis, ütleme nii...

Kolmandaks - mees sai edukalt kuulsaks. Kümme korda kuulsamaks. Sooviks siin kohal tervitada häid sõpru, kes ei peljanud selle nimel telefoniarvet kütmast :D.

Rohkem polegi kohe nagu midagi öelda. Ilm on kevadine ja kaugel see suvepuhkuski enam on - meile antakse ju seda lausa 2 kuud. Hooaeg on varsti otsas ja võibki sammud kusagile põhjaranniku poole seada. Positiivseks tuleb jääda, seltsimehed, positiivseks!

Kassipostitus

Eile hommikul ma ärkasin, käisin pesus ja sõin. Seejärel suundusin magamistuppa, et avastada voodist minu enese külje alt kohutav kuritöö. Kass oli tassinud öösel mulle MAASIKA voodisse. MAASIKA! Külje alla. Küllap arvas, et tahan näksida.

Lugedes uut lemmikblogi ( http://hyperboleandahalf.blogspot.com ) meenus mulle mõni ere debiilsushetk oma teismeeast.

Nimelt umbestäpselt 7. klassis olin ma aru saanud kontseptsioonist modelleeritud kulmud. Ma ei tea kuidas või mis, aga ilmselgelt olin ma mõistnud, et ilusad kulmud on täpselt see, mis mu elus puudu on. Sellest kontseptsioonist, kuidas kulme ilusaks saada, polnud ma aga loomulikult vist kuulnud. Eniveis, unustage tangid, sest ma kas ei teadnud midagi nende olemasolust või ei tahtnud teada. Polegi oluline, sest neid ma ei vajanud. Küll aga olin ma selleks vanuseks selgeks saanud, mis on žilett ja kuidas seda kasutada. Edasine kulgemine toimus nagu unenäos (joostes ja mängides) - ma muudkui tegin neid paremaks ja parandasid ja tegin veel paremaks, kuni mul enam kulme ei olnudki. Oma naiivsuses ma lootsin, et kui ma nad pähe joonistan (tõe huvides - musta silmapliiatsiga), siis keegi ei märkagi erinevust. Oh püha lihtsameelsust! Võttis ikka palju aega, kuni nad lõpuks tagasi kasvasid, aga mul leidub siiani toredaid sõpru, kes ütlevad: "Mäletad, kui sul kulme ei olnud...?". Aitäh teile selle eest. Aitäh.

Ludwig the Cat

Nii, kui ilmad ilusaks lähevad, ei tahagi nagu enam siin midagi öelda. Ma korra siis ikka ütlen.

Meil on nüüd kass Ludwig. Kurat, nagu imik oleks majas.
1. Äratus on kell 7 hommikul. Lihtsalt tahab mängida. Täna ma sain magada lausa kella 9ni (!!!). Miskipärast on tal aga detektor, et kui ma olen rämepurjus, siis ta laseb mul ainult paar tundi magada (tsiteerides ühte toredat blogi, siis - i become suddenly aware of my mortality). Ühe korra hakkasin ahastusest lausa nutma.
2. Kõik on mäng. Nii, kui midagi liigutad, sahistad, krõbistad, rullid, hakkab sireen tööle woop woop woop - MÄNG!!!!!!! Kui kuulen voodi all kahtlast klõbinat, korjan ta käest järjekordse kõrvarõnga.
3. Oma sita sisse mitte astumist ei ole ta veel ära õppinud. Sellele järgneb tavaliselt röök, põranda pesemine, kassi pesemine (I swear - mul on üks küüs kaelas) ja nii kuni järgmise korrani. Muuhulgas ma karjusin ta peale viimane kord vannitoas ("RAHUNE MAHA!!!") nii kõvasti, et ma arvan, et naabrid helistavad varsti lastekaitsesse, et küllap ma mingit last siin oma oksega toidan.

Muidu on ta hirmus armas ka.

Debüüdipoissi.

Nahhui sa siin kummitad?!

Eile ma vaatasin kogemata saadet Ott Leplandist* ja pean seda teilegi soovitama, sest seal sai näha kahte täitsa tööealist naisterahvast, kes ei pidanud paljuks küpsetada Otile südamekujulisi küpsiseid (mitte esimest korda!!!), trükkida oma seebikarbi-piltidest raamat. Otile. Temast endast. Piltidega. Halbade piltidega. Ühtlasi näitasid nad ühe kassi pilti ja rääkisid vaimustunult, kuidas see vaene loomake sündis TÄPSELT samal päeval, kui ilmus Oti debüütalbum. "Ma ei tea, kas see oli juhus, või mis...". Viimane lause ei vaja vist kommentaare. Igaljuhul võtsin oma teisel poolel igasuguse kuulsaks bändimeheks** saamise isu ära.


Aga nüüd peab hakkama valmistuma minu uueks lemmiksaateks Ghost Lab Investigation Discovery pealt. Ma jõhkralt kardan paranähtusi, aga kuradi põnev on. See saade räägib peamiselt kahest voolujoonelisest vennast, kes lähevad kuhugi kummitavasse majja ja karjuvad vaimude peale. Jess.


*tema ema oli lasteaias muusikaõpetaja ja ta varastas mu mänguasja ära. Ma olen veendunud siiani.
** praegu on kuulsusetu bändimees.

Kõikide uute beibeblogide...

... auks, mida ma viimastel nädalatel lugenud olen, sooviksin rääkida oma päevakesest.

Kalliga magasime lõunani ja siis läksime shoppama. Ilm on nii mõnus! Kevad juba hinges! Siis ma tegin kallile grill-liha toorsalatiga ja saatsin ta tööle (musiga, loomulikult!). Aa! Enne veel jõime espressokest ka, see on tähtis. Siis ma tulin tööle ja lumi sadas (ilm on ikka nii kiiresti muutuv!!). Vahepeal käisin Kaupsis ja ostsin Lumene ripsmetuši. Nii tahaks juba proovida! Nüüd söön banaanikest ja istun tööl. Pärast saab külla minna, kallid sõbrannad ja palju naermist! Homme ma kirjutan, kuidas ma täna naersin seal.

Kalli!

Seesuur et

...bouncy-bouncy paneb teise päeva lõpuks pea valutama. Üldiselt. Ja paneb mind liiga palju erinevaid alkohoolseid jooke manustama, lõpuks ka hullusi tegema. Ei ole eriti hea.

Kontsäär oli vahva.

Maaru on vahva.

Takso taga ajamine ei olnud nii vahva.

Mina olen... halb. Mul on halb. See tähendab, et... Ma ei ole rahul. Mingi asjaga. Ma ei teagi millega. Mul on jälle see hetk, kus oleks vaja millegi raskega pea peale saada, et asjad paika liiguks. Ei aga muidu... spunki tahaks nüüd otsima minna. Vajan vabatahtlikku.

Tärä. Tärä.
Issand misasja sa ta tahad mu käest präägu saada?!

Kevad käes, kevad käes, neiud kõik on pallllljad!

Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber poe. Okei. Ma olen vist liiga vähe maganud. Või liiga palju haigeid unenägusid näinud. Mida ma btw ei mäleta, aga ma tean, et mul on hetkel hüperaktiivsus ja baunsi baunsi. Tahaks midagi suurt korda saata! Tahaks inimestele helistada! Tahaks rokkida! Njau njau. Ärge küsige, ma ei oska vastata.

Istun Auriga Wildes. Maarja, paha loom, läks ära. Tööd tegema. Kõik on persses! Aga mul on ju nii naljakas :D.

Kõrvallauas istub paarike kelle naispool kuulas oma alfa-isast oodates kogu meie jutu ja muljetamise ära. Nii tore! Mulle meeldivad sellised inimesed.

Võtke midagi ette nüüd!

Aurile

1. One book you have read more than once
Terry Pratchett "Mort". Neid on veel, aga seda ma loeksin ka praegu uuesti.

2. One book you would want on a desert island
Bulgakovi "Meister ja Margarita". See on nii mitmekihiline, et igav ei hakka väga ruttu.

3. One book that made you laugh
Ilmselt jällegi "Mort" ja seda tänu sellele, et lavastus on silme ees, kui loen.

4. One book that made you cry
Ma ausaltöeldes ei mäleta, et ükski raamat mind nutma oleks ajanud. Ju mul on halb fantaasia.

5. One book you wish you had written
Kureishi "Lähedus" avaldas muljet. Suudaks ise ka oma mõtteid nii ilusti kirja panna, siis oleks.. ÄGE!

6. One book you wish had never been written
Saades insipiratsiooni Aurilt ütleks, et paljud eelmise sajandi alguse näidendid on... koledad. Jubedad. Väkk. Aga tol ajal nad olid muidugi olulised ja paremat ei olnud kusagilt võtta. Aa, ja üks raamat, mis tekitas mulle koolis psühhotrauma, on Viivi Luige "Seitsmes rahuekevad".

7. One book you are currently reading.
Umberto Eco "Roosi nimi".

8. One book you have been meaning to read
No see eelmine ongi juba selle pärast kätte võetud, et piinlik hakkab oma olematu lugemuse pärast. Järjekorras ootab veel Fowles'i "Eebenipuust torn".

9. One book that changed your life
Oeh. Väga raske öelda nii tagantjärele.

10. Now tag five people:
Eee.. noh ma ütlen siis Getter. Ülejäänud on Auri juba ise ära tääginud.

Ja ma kardan pohmelli, pohmelli...

Istun Dolce's ja joon kohutavalt kanget kohvi. Ja suitsen. Ja orjastan Maaru arvutit, sest ma isegi ei taha vaadata, kuidas Tiiu seda laga koristab, mis eilsest peost maha jäi. Ka mina avastasin, et aken on katki, ja tegin mõnele ülemusele shokki, alustades telefonikõnet sõnadega: "Mul on halbu uudiseid..." . Vist teiste arust siis ei olnud eriti halb uudis. Minu arust aga küll. Eilne pidu oli meeletu, ma ei tahtnud sellest üldse osa võtta, vaid istusin mõnusa seltskonnaga puhketoas ja lahendasin ristsõna. Muide, saksa helilooja viie tähega on Georg :D. Noh ja vahepeal olin asjalik ka, aga enamus ajast ikka istusin. Kuni Kulpa ronis aknast sisse ja kõik hakkasid millegi pärast ära minema ;). Siis lebotasime natuke, sõime šokolaadi ja mina läksin koju. Väsinud, aga õnnelik, sest mulle öeldi päris mitu korda päris ilusti eile.

Kuigi udune ja sogane, on mul armas kollektiiv.

...või midagi murdub...

Midagi on murdunud juba. Viimasel ajal. Kurbus. Otsese põhjuseta. Kohati eufoorilised rõõmuhetked, aga omaette jäädes... vaikus ajab hulluks vist. Ja palju aega mõelda. Tahaks kuidagi ennast aidata, aga ei saa isegi aru, mis valesti on.

Oi oi oi oi oi oi oi...

Tööpohmell. Nädal aega pole GK-st välja saanud, ega saa ka järgmisel nädalal. Aga seal on hea olla vähemasti. Eriti kui seal teisedki loomad tuju tõstavad :). Mul tulevad vist ainult lihtlaused hetkel. Jama värk (loe: sitt lugu). Avamine oli väga fäänsi, isegi Sulev Teppart oli seal. Ilmselgelt prestiižne üritus. Eplikku ja tema Mülleri Sassi jäljendust ma ei kommenteeriks. Elu on tegelikult ilus, kuigi väga töine. Ja poisid hoolitsevad meie eest tegelikult hästi. Vana Tallinna ja 5kroonise tipiga :). Aga üldiselt mind mingile muule normaalsete inimeste lainele on hetkel keeruline saada.

Ohvreid, ohvreid

*no jumal faking jeesus kristus
*keskküte
*aga mis oleks, kui kõik tooksid oma tassi!?


Kõik mis mu ajudest järel on. Sodi :). Wiiiihii!

...ja sa ei tea, kes on su papapapapapapapapapapaa...

Kodus Jüris. Päris mõnus on. Eile panime raskelt perekonda. Öppearantli on mul nüüd suur pere - kaks nooremat õde ja vanem vend. Helen sai oma isa käest vana auto (pildil olev ei ole konkreetne auto, lihtsalt samasugune, Helenil on erksam punane) ja siis me möllasime sellega - pesime, putitasime, poleerisime ja kontrollisime. Sain sellega ka ühe jupikese sõita. Parsa on, aga tasuta saadud ja sõidab normaalselt, niiet... Kadedaks tegi lausa! Ja selle peale suutsin ma muidugi isaga tülli minna autoga sõitmise teemal. Naljakas tüli oli. Väga vaikne. Lihtsalt üks ütleb lause, teine ütleb lause. Iga lause vahel on paus. Pärast käisime Sergol ja tema pruudil külas.

Reedesest planguvärvimisest saati olen ma invaliid, selg valutab ja kummardamine on tõeliselt keeruline operatsioon. Aga ma juba ootan festivali! Wii!

Inimesed on imelikud ja ma ise olen ka imelik. Mul oleks vaja vist mingi raske asjaga pähe saada - lähevad jälle asjad paigale nagu televiisori pilt.

1. Grab the nearest book.
2. Open the book to page 123.
3. Find the fifth sentence.
4. Post the text of the next 3 sentences on your blog along with these instructions.
5. Don’t you dare dig for that "cool" or "intellectual" book in your closet! I know you were thinking about it! Just pick up whatever is closest.
6. Tag three people.

"Följaktligen slog vi knut på oss själva."
Märta Tikkanen "Två"

Palun teeb seda nüüd rõõmsaste Getu, rohkem inimesi polegi nagu, keda sundida.

Heheh.

Your Deadly Sins

Envy: 80%

Lust: 80%

Pride: 80%

Greed: 40%

Wrath: 40%

Gluttony: 20%

Sloth: 20%

Chance You'll Go to Hell: 51%

You will die at the hands of a jealous lover. How ironic.

How Sinful Are You?