Kui sul oli eile lõpetamine...

...ja täna on jaanipäev ja sa oled olnud kella 8st hommikul alates 12h tööl ja 5 minutit enne vahetuse lõppu helistab klient ja ütleb: aga äkki te teeksite seda koos minuga, ma lülitan kohe arvuti sisse...

Pühapäev Võsul

Enam sirgemat horisonti polnud võimalik teha. Ma süüdistan tuult.

Clean all the things!

Olin mina hiljuti öösel tööl ja tekkis mul kinnisidee. Nimelt, mulle tundus, et mul on VAJA Kärcheri aurupuhastit, muidu suren 2010. No ja kui mulle juba tundub, et on mingi asi olemas, millega ma koristaksin, siis ei tohiks sellist asja ju ometi piirata. Igatahes vaatasin ma reklaame ja videosid ja nägin, kuidas mustus pakib põhimõtteliselt juba aurupuhastit nähes ise asjad kokku ja läheb ära. Ja mida kõike mul oleks vaja aurutada! Vannitoaplaadid, köögireliin ja tööpinnad, oo... No igatahes võtsin ma järgmisel päeval selle ikkagi poest endaga kaasa - küll kõige pisema ja soodsama käsipuhastivariandi. Tulemus? No ma ei oskagi öelda. Dušinurga plaadid said puhtamaks küll ja nii, aga see kobakas on käes hoida hirmus raske ja nühkida on sellega suhteliselt ebamugav. Aga nühkima peab, sest ise see sitt ikkagi jalgu alla ei võta ja minema ei lähe. Nii et palun vabandust inimkonna ees, kes minu koju satub, aga ega see oluliselt säravam ei ole.

Jalgpalli biennaal

Ma vaatan jalgpalli iga kahe aast tagant - EM-i ja MM-i ajal. Ja siis suure huviga kaasa elades. Kogu vahepealse aja ei paku mulle jalgpall aga üldse huvi. Suht omapärane. Käisin küll ükskord oma kursaõe mängu vaatamas, mis oli lahe, aga siis ta muudkui vigastas ennast (no kes saab palli löömisest luusse mõra?!) ja siis oligi hooaeg jälle läbi ka. Igatahes puudub mul võime kaasa elada mingitele lambiliigadele ja selle pärast ei viitsi seda taidlemist ka jälgida. Eestlased elavad muidugi fenomenaalselt palju kaasa igasugustele riikidele (aga mitte eriti kohalikule meistriliigale :D ). Ilmselt on see võimalik ainult selle pärast, et Eesti ise rahvusvahelises plaanis sakib. Selle pärast ei käida ka kellelegi eriti molli kütmas peale mänge, kuigi erandeid on selleski. Niisiis on nüüd jälle käes see üürike aeg, kus mulle jalka meeldib ja EM-i lõpuks ootab mind ilmselt Wismari. Sest, noh, õlu ja jalgpall on nagu Juur ja Kivirähk - võib ka eraldi, aga koos on parem.

Ratsa rikkaks

Huvitav, et on teatud inimesed, keda nagu magnetiga tõmbab igasuguste püramiidiskeemide poole. Minu esimene kokkupuude sellise asjaga oli ühe hea tuttava kaudu, kes oli toona vast-täisealine kutt ja liitus ka mingi taolise asjaga. Igal juhul rääkis ta silmade põledes, kuidas ta saab rikkaks, ja kutsus kõiki kampa lööma. Järgmine etapp oli see, et ta hakkas igal pool vinguma, kuidas "keegi ei taha rikkaks saada" ja kõik tema tuttavad on ikka täiega lollid. Tema igatahes olevat varsti ruotsi kunn valmis. Sellest veel mõni aeg edasi polnud ei skeemist ega rikkusest rohkem juttu. Arvestades tema 20 aastat vana Audit ma kahtlustan, et rikkust majja ei toodud. Tema oli aga noor ja ma andestan ka kõigile neile, kes proovisid selliseid asju, kui riik oli noor ja uhked välismaa sõnad tundusid paljulubavad. On hämmastav, et ma tunnen selliseid inimesi aga PRAEGU.

Igatahes on üks minu tuttav proovinud vist küll kõiki asju. Ta pole tingimata mingit vitamiini pähe määrinud ega tolmu imema trüginud, aga on vähemasti igal koosolekul käinud, mida vähegi korraldatakse "noh, niisama vaatamas". Ratsa rikkaks pole ka tema veel saanud, kuigi auto on veits uuem kui eelmisel (höh-höh). Eniveis, nüüd praalis ta FB-s mingi kullakamakaga. Nii, kui hakkasin logol olevat nime guuglisse sisse toksima, pakkus autocomplete "...scam". No millest me räägime! Ilkusin siis seal FB-s veits, et sind kohe tõmbavad need ratsa-rikkaks skeemid ja panin veel pehmendamiseks ühe meemikese juurde. No ju ei pehmendanud ära, sest kommentaarid kustusid imeväel. Omast arust ma olen nii malbe, miks keegi mind ei salli? :D

Emajõe bluus 2016

Klõps Cathouse Radio esinemisest.

Mis tunne on?

Alates jaanuari keskpaigast on minu käest küsitud tihti, et mis tunne on? Olla 30? Ma ei tea, mingit tunnet ei ole. Kui, siis võib-olla see tunne, et planeerisin eluga mingis täiskasvanulikumas kohas olla selleks ajaks.

Nüüd painatakse mind järgmise küsimusega: mis tunne on? Olla magister? Ja ma pean vastama, et ega see ka eriti mingi tunne ei ole. Kõik läks nii joostes ja mängides, et tundub, nagu ma poleks eriti midagi selle saamiseks teinud. Küll aga on üks tunne. On võidukas tunne. On jessikas. Aga see ei ole mitte kraadist kui sellisest, vaid sellest, et ma lõpetan cum laude. Olgu öeldud, et viimase kiituskirja sain ma II klassis. Kõva. I'm the king of the world! Mõned küsivad, kas ma tegutsesin selle nimel algusest peale ja ma pean ütlema, et ei. Ei tegutsenud mingi kiituse nimel algusest peale, aga mulle meeldis see, mida ma õppisin, mulle meeldis ÕPPIDA üldse ja kui head hinded tulema hakkasid, siis ühel hetkel tekkis hasart küll. Et teeks sellise kingituse endale, väikse maasika. Ja siin ma nüüd olen. Cum laude. Saan sellega kõigile vasta pead lüüa, sest kas nemad lõpetasid cum laude? Ei lõpetanud? Minu võit. Ma võidan edaspidi kõik vaidlused. Olgem ausad, ma võidan ka praegu kõik vaidlused, aga mitte selle pärast, et mul õigus oleks. Ma lihtsalt mölisen vastaspoole surnuks - taktika seegi.

Vii mind kuhugi!

Nagu tavaliselt, on meil kuu lõpus näpud totaalselt põhjaks. Siis tärkab minus aga eriline kihk "midagi teha". Nii ma siis eile peale tööd kodus vingusin M-ile, et viiiiiii mind kuhugi. Ma ise küll eriti ei uskunud, et viib ka, kuni ta järsku voodile käntsatas ja telefonist mingit matkarada mulle näitas. Ma pean ütlema, et kell 8 õhtul ei olnud matkarada päris see, mida ma silmas pidasin, aga ma olin leplik (sest ta lubas mind kuhugi ju viia). Teiseks pole ma kunagi rabas käinud ja see pidavat raba olema.

Kohale jõudes ootas meid ees räigelt sääski ja võpsik. Ma juba ilkusin, et see ei ole see raba, mida mulle on reklaamitud.

Mida edasi rada läks, seda kiiremaks muutus samm, ütleme nii. Ümber meie tiirutas ikka metsik kogus sääski. Lõpuks jõudsime aga ka rappa-rappa ja sääseraisad kadusid nagu imeväel.

Oli ikka ilus küll ja 5-kilomeetrine rada sai läbitud võrdlemisi kiiresti. Ega meil polnud ka aega molutada, sest kell oli palju ja pimeda kätte ei tahtnud jääda. Conclusion: peab tihemini vinguma.

Mida ma enam ei viitsi

Juba mitmeid aastaid märkan ma, et on teatud asjad, mida enam lihtsalt ei viitsi teha.

1. Ei viitsi vastu tööpäeva pidutseda. Ma mäletan, kuidas kunagi oli täitsa tavaline mõnetunnise magamisega täitsa edukalt (teatris) tööl käidud ja sealt siis jälle kuskile Zavoodi kanti ujutud. Ja nii iga päev. No lihtsalt ei viitsi enam. Kui on suur häda, et just tingimata peab välja minema, siis kindlasti karskelt.
2. Ei viitsi murul õlut juua. Olgu selleks Pirogovi plats või mõne muu grüüne - tahaks ikkagi, tähendab, pehme pääle ja külma õlut ja viisakat olustikku. Minu arust pole see isegi seotud vanusega, vaid pigem sissetulekuga - ma käin iga päev tööl selleks, et ma ei peaks mingit pilkut kuskil niiske peega lürpima.
3. Ei viitsi suhelda igavate inimestega. Kunagi mulle tundus, et kõiki suhteid tuleb elueest soojas hoida. No ei tule. It works both ways - tahad, helistad, ei taha, ei helista. See ei kehti nende inimeste kohta, kes on nii vanad ja armsad, et olgu paus kui pikk tahes - ikka jätkad juttu sealt, kus pooleli jäi.
4. Ei viitsi teha uusi asju ja isegi hakatu uusi sarju vaatama. Mingi ma-tean-see-on-igav fenomen, mis vanusega tekib. Õudselt nõme.

Aaaga peale seda, kui vanusele number 3 ette kukkus, on ka mõned asjad mida ei peaks tegema (aga läheb meelest ära).

1. Kargama diskol hullunult Verka Serduchka järgi.
2. Kargama diskol Aisha-Grisha järgi.
3. Proovima rulluisu diskot kaherealiste rulluiskudega.
4. Lisama eelnevatele meeldivas koguses alksi.
5. Lubama kuskile joogasse minna,
You get the gist.


Selle postituse põhjal tundub, et alkohol on mu põhihobi ja -probleem. Tegelikult on kõik hästi, ausalt. Vahepeal olin juba peaaegu, et karsklaseks saamas, sest lihtsalt EI OLNUD AEGA. Aga juba kohe-kohe algab aega, kui ma tulen mootorsaega!

Tööintervjuud

Ma olen käinud oma elus päris paljudel tööintervjuudel, sest ma polegi peaaegu töötanud ühelgi kohal, mida ma naudiksin. Erandid on mõned lühemad projektid, mida ma tõesti kaifinud olen. Igatahes olen ma palju aastaid vaikselt tööturul ringi nuuskinud ja siia-sinna oma CV-sid saatnud. Mitte päris valimatult, aga on ka seda ette tulnud. Tihti kutsutakse mind seejärel tööintervjuule ja vahel on need vahvad, tihti aga piinlikud. Kui ma mäletaks, kes seda oma blogis kunagi kirjutas, siis ma viitaksin talle lahkelt, aga olgu öeldud, et keegi kunagi kirjutas pikalt sellest, kuidas tööandjad unustavad ära, et ka see on nende firma PR ja visiitkaart, kuidas nad konkurssidel inimestega käituvad.

Siin minu lemmikud hetked nendest suurepärastest aastatest:

* Sa tahad, et ma kirjutaks motivatsioonikirja, et kandideerida andmesisestajaks või millekski veel triviaalsemaks, mida nt tudengid õpingute kõrvalt teevad, et endal hing sees hoida. Ma olen aastaid andmete sisestamisest unistanud ja ma tunnen, et see aitaks mu karjääril sobivas suunas areneda.

* Sa ei kirjuta töökuulutusse palka, kuigi koht on avalikus sektoris ja läbirääkimisteruumi pole üldse. Hiljem selgub, et palgavahe praeguse töökohaga on 1 euro. Jess.

* Sa lihtsalt ei vasta. Sa ei viitsi või tuli CV-sid liiga palju või ma ei teagi, mis juhtus, aga sa esiteks ei vasta, et sa said avalduse kätte (see on muuseas viimase 10 aastaga ikkagi paranenud), rääkimata siis sellest, et sa midagi otsustasid.

* Eriti advanced variant on see, et sa lased mul teha proovipäeva (barely legal, khm khm), aga unustad siis mulle öelda, et sa mind tööle ei võta.

* Sa vastad mu CV peale, et peale "pikka ja põhjalikku kaalumist (koos pisarate ja 10 paki suitsuga) otsustasime siiski teise kandidaadi kasuks." Ee.. misasja, ma ei käinud isegi töövestlusel ju!

* Sa paned mind vestluse ja proovipäeva ajaga lihtsalt fakti ette: see toimub homme kell 10. Nii armas! Sa näed, et ma olen hetkel töösuhtes, aga sul on suht suva.

* Sa küsid vestlusel, miks ma kandideerin. No mis vastust sa ootad? Aus vastus oleks enamasti, et parem tuvi peos kui varblane katusel, sest kui tihti neid unistuste töökohti ikka vabaneb. Tahaksid sa seda kuulda või?
* Sa ei ole mu CV-d lugenud ja küsid kõik asjad uuesti üle. Aga sa oled tähtis direktor, kes tuli intervjuud kaaperdama. Boonus selle eest, et sa ei kuula ka, mis ma vastan. Äkki plaanid CV-st lugeda?

* Sa küsid, kui kiiresti ma oma kehtivast töösuhtest lahti saan. Tööandjana sa võiksid sellega kursis olla. Või on see mingi test? Et äkki ma ütlen, et oh, võin nad hommepäev nahhui saata?

* Sa saadad mulle peale vestlust kirja, et kas ma ikka sellise palga juures olen nõus? Ja ma ei saa aru, et kas mind võeti just tööle või... (selgus muidugi, et ei võetud).

Muidugi, ma ei taha öelda, et ma ise mingi unistuste kandidaat olen olnud. Aga eks vahest olen olnud ka :). Asja tasakaalustamiseks panen siia ühe enda kuldpärli ka:

Käisin töövestlusel ametiasutuses. Intervjuu viidi läbi suures kõmisevas saalis, kus raske puust ümarlaua ümber istus terve rida tähtsaid ametnikke. Iga mu sõna kajas seintelt vastu. Vastu kajades tundus kõik nõme, mida ma olin öelnud. Varsti kajas vastu ka minu enda närviline naer. Küsiti, ega ma rutiini ei pelga. Ütlesin: "Oo, ei. Vastupidi, see tundub praegu päris meelitav." Umbes 5 minutit hiljem küsiti, et aga miks ma üle-eelmisest kohast ära tulin. Mina: "Rutiinseks läks." 

Tšakrad lahti

Kuna Vanemuise uue lavastuse "Ilus on noorelt..." kohta olin lugenud, et see on nii-ii hea (see arvustus siin) ja kuulnud, et see on nii halb, et inimesed ei kannatanud isegi seda ühte tundi lõpuni, mida ta kestab, siis ma lihtsalt pidin seda asja oma silmaga kaema. 

 Mulle tundub, et etenduse täieliseks mõistmiseks oli tark omandada kava ja see enne etendust läbi lugeda. Kuna arvata oli, et sümboleid hakkab sadama aknast ja uksest, siis on hea, kui on olemas mingi teatav eelhäälestus või suunis, millest mõelda. Võiks muidugi arvata, et selle annab kätte ka lavastuse nimi, aga ma nii sügavuti nende nimede üle kusjuures tavaliselt ei juurdle ja ega neist tavaliselt suurt midagi ette arvata ei saa ka. Kohe kava lugedes kõnetas mind Mehis Pihla idee - et me tõmbleme ja vehime, et mitte jääda vanaks, sest ainus hea asi, mis siis järgi on, on mälestused noorusest. Ja isegi, kui me rapsime ennast pooleks, et "pärast oleks, mille üle uhke olla", siis ikka tundub, et oleme hunnik rakendamata potentsiaali. 

 Sümboleid hakkaski sadama aknast ja uksest ja valdavalt töötasid need, töötasid hästi. Noorus ongi rabe, vali ja skisofreeniasse kalduv. Armastus ripubki käsikivina kaelas. Kõik, mis kord ilusti algab, saab tüdinenud lõpu. Me saame mõned asjad, mida me tahtsime, ja avastame, et me ei taha neid. Ja mõned lihtsad asjad jäävad saamata isegi siis, kui endast kõik anda. Kes ei saaks nende mõtetega samastuda? 

 Kui on üks asi, mida Vanemuise noored (ja üks niisama-noor) hästi teevad, on ansamblimäng. Erakordselt orgaanilisena jäävad silma Marian Heinat ja Jaanus Tepomees. Ansamblitunnetusega on aga kõik paigas ja lavastus isegi loksub nagu tummine vedelik, ajas ja ruumis, helis ja pildis. Tundub, et misanstseenid on laias laastus paigas, aga peensused sünnivad kohapeal. See annab kahtlemata asjale elu, aga kohati tundub, et laval olijad kaotavad ajataju ja mul saavad saalis lihtsalt mõtted otsa, sümbol saab miskit moodi läbi hekseldatud ja ma tahaks selle sümboli nüüd kappi ära panna ja uut vaadata. Aga see sümbol kestab veel 5 minutit. Tundub, nagu oleks lavastaja või näitlejad või mõlemad jäänud nautima õnnestunud visuaali. No küll me mõtlesime laheda asja välja, vahi, vahi efekti! Vaatame seda veel natuke. 

 Mind huvitab, mis sellest tükist aja jooksul saab, kui talle veidigi pikemat iga ja mängukordi antakse. Kui ma peaksin pooli valima, siis ma ikkagi valiksin selle poole, et mulle meeldis ja sellist teatrit tahaks Vanemuiselt rohkemgi näha. Mul assotsieerusid mitmed kunagi Von Krahlis nähtud Pepeljajevi tükid, ma ei teagi, kas lavaka kursused ikka veel temaga midagi oma stuudiumi jooksul teevad? On see tema puudutus? 

 Ma mõnes mõttes saan aru, miks inimesed ära lähevad: väga paljud ei tule teatrisse MÕTLEMA, nad tahaksid lihtsalt lõõgastuda. Aga pööritada silmi, nagu oleks postmodernistlik teater midagi enneolematult arusaamatut nagu purki sittumine.. no ma ei tea. See on teatrimaailmas tegelikult juba lausa eilne päev, see ei tohiks eriti üllatav olla. Kui teatrit nii hirmsasti mingitesse kandilistesse raamidesse suruda, ongi varsti teatri sünonüümiks tolmunud kardinad ja papist põõsas.

Follow my blog with Bloglovin

Kevadepoiss

Tegime ka ükspäev siin otsa lahti ja käisime meie eelmisel aastal leitud RMK grillimiskohas, mis tundus Tartule kõige lähemal ja samal ajal normaalsem, nimeks tal on Kukemetsa metsaonn. Igatahes oli kohale jõudmine kevadiselt lödil pinnakatteta teel pisut õudne, auto käis lipalapa ja vajus paksu oranži liiga sisse. Tagasi Tartusse jõudes oli vaatamata kõhnale rahakotile siiski RAUDSELT autopesulasse tarvis minna, ent see oli väike asi ESIMESE ŠAŠLÕKI kõrval.

Onn, kus saab ka siseruumis lõket teha ning suure tahtmise puhul ööbida

Nagu näha, on koht hästi tee ääres, aga ma pole seal veel kunagi ühtegi teist autot kohanud

M arvas, et siin on mäng "Leia endale kirvevars"

Kevadine metsatee

Igal aastal me (ja tuhanded teised eestlased) teeme pilti esimesest šašlõkist. Millegi pärast teeme me seda aga alati toorest lihast, mis ei ole eriti apetiitne. Sel aastal suutsime end pidurdada ja pildistada siiski valmis liha. 

"Teeme siukse kunstilise pildi, et seisa sinna puu najale ja tagant on kõik roheline." Tehtud!

Onu Vladislav manitseb!

Mental note to self:

üks suvalt tehtud imemaitsev püreesupp.

Kuna nädalavahetusel tekkis mul hambajuures põletik, siis esmaspäeva ja hambaarsti aega oodates oli vaja ometi midagi süüa, mida ei peaks närima. Otsustasin visata kokku ühe püreesupi ja sirvisin tööl internetist retsepte. Küll ei meeldinud mulle üks ega teine ning kui lõpuks ühe isuäratava välja valisin, ei olnud poes pastinaaki. Kuna kell oli 8 hommikul ja ma olin olnud öö otsa tööl, siis viskasin pikemalt juurdlemata ostukorvi igasugu muid asju, sest mulle meenus, et ma teen püreesuppe tegelikult tavaliselt peast ja suhteliselt suvalt. Supi isikuline (mitteisikuline?) koosseis sai järgmine:

1 väike lillkapsas
2 bataati ehk maguskartulit
1 porgand
1 sibul
1 küüslaugu küüs
1 puljongikuubik (no ei hakanud puljongit keetma, ei hakanud)
peotäis külmutatud peterselli
100 g suitsujuustu
100 ml köögikoort
sool
must pipar
2-3 spl õli

Edasi läks kõik nagu unenägu - joostes ja mängides. Kuumutasin 3-liitrise poti põhjas õli ja hakkisin sinna järjepanu sibula, küüslaugu, bataadid ja porgandi (viimased lõikasin umbes 1 cm X 2 cm kuubikuteks, et kõvad juurviljad kiiremini pehmeks keeksid). Kui sibul hakkas värvi omandama ja kõik tundus kena (10 minutit?), kallasin peale u 2 liitrit kuuma vett, viskasin sisse puljongikuubiku ja keetsin natuke (5-10 minutit?) enne, kui tükeldatud lillkapsa ka potti toppisin. Kuskil seal vahemikus lisasin ka peterselli. Kui kõik asjad pehmeks olid keenud võtsin poti tulelt ja püreestasin saumiksriga. Seejärel surasin sisse riivitud suitsujuustu ja köögikoore ning maitsestasin suppi soola ja pipraga. No mida hekki - kõige parem püreesupp  EVER.

* Kuna seda suppi on keeruline seksikaks teha, siis selle nimel, et ta näeks pildil

vähem välja nagu koeraokse, sortsutasin keskele köögikoort ja riputasin kuivatatud paziilikut, nagu ütleks Pomi tomatipasta tooteinfo tõlkija.

Liba-puhkus

No etskae! Saigi kool läbi ja kuna ma olen tööl 0,75 kohaga, tundub, et ma ei käigi tööl :). Väike probleem on vaid see, et ma ei saa kuidagi ree pealt maha, ka siis, kui päris puhkusega tegu on. Mis ma siis olen oma koolist vabade nädalatega teinud? Kõigepealt olen ma maganud ja päris korralikult, ikka mitu korda ööpäevas. Umbes nii (aga kassi asemel olen mina):

Siis me käisime lennupäevadel passimas, aga ega päiksekaitsekreemi ei maksnud peale panna. Mis sest, et ma selle just ostnud olin. Nüüd koorun nagu leeprahaige. Tegelikult ma ei tea, milline leeprahaige välja näeb, aga ma ei viitsi guugeldada kah. Kõlab igastahes fäänsilt ja suursuguselt. Sellest ka üks meenutus:

Seal pildi peal on üks täpike ja see täpike on langevarjur ja tema jala küljes tilpneb Eesti lipp. See kõik oli tegelikult palju suurem ja lähemalt, aga telefon teeb sellise pildi, nagu oleksin koduaknast sinna Aardlapalu poole vaadanud :). 

Siia pildile jäi Luke mõisa park, kus me M-i ema oodates aega parajaks tegime. Oli teine täitsa pargi moodi, aga mõisahoone ise oli päris nukras seisus:

Eile toimus aga oodatud Emajõe Bluus, kus Cathouse Radio mängida põristas. Kohale sai meelitatud nii suured kui väiksed Kurrid ja oli ütlemata meeleolukas. See väike fakt, et mu kuradi kingad tegid jalgadele haiget juba umbes 1,5h möödudes, oli küll kerge tagasilöök. Ja oleksid siis mingid killerkontsad olnud! Ei, mingid suvalised väikse kontsaga kaunad! Fakk. Viimane kord, ma ütlen. Mugavaid kingi ei eksisteeri (vähemalt mitte minu maailmas, kus ma ei jõua Ecco sandaale osta). Igatahes, tulles tagasi Emajõe Bluusi juurde, siis seal oli erinevaid uusi ja vanu (peamiselt vanu) lõustu, mõned sellised, mida parem ei meenutakski. Kui Arno isaga bluusifestivalile jõudis, siis olid nii vaatajad kui esinejad juba kännuämblikuteks endid joonud, niiet samastuda oli raske, aga kui neist mitte välja teha, siis oli täitsa okk! Igatahes välja nägid need mutsud ja tutsud nii (mis neist esinejatest ikka näidata, neist teevad kõik uduseid pilte):

Jõudsin ma vaid korra käruvalvesse jääda, kui vanad pooltuttavad väga pullide nägudega must mööduma hakkasid (lähedalt!). Vaatasid heldinult last ja mind ja siis justkui noogutasid tunnustavalt. Aitäh! Ma olen seda väärt!

No ja nii see elu veereb, nagu hernes. Aga nüüd on lootust, et saan tööd juurde, sest kes siis puhkab, kui on võimalus ennast lolliks tõmmata.

Jällenägemiseni!

Klient: Seal Mustamäel on elumajad, seal peab mingi kontor ka ju olema?
Mina: Mille kontor?
Klient: Seal on korterid, seal peab mingi kontor ka olema?
Mina: ...
Klient: No seal Mustamäel, seal on ju palju kortermaju, et mis selle kontori number on?
Mina: MIS KONTORI?!
Klient: No kellele need majad kuuluvad?

Dafuq vol miljon siin tööl.

Argipäev

Ühes täiesti anonüümses asutuses.

Klient: Mis kellast Võru tänava postkontor lahti tehakse?
Mina: Üks hetk palun.
Klient: See on Eesti Post vist.
Mina: ...
Klient: See on vist Eesti Post hoopis.
Mina: ...
Klient: Eesti Post on see vist tegelikult.

Dafuq?

Vaat, kus!

Vaat, kus nüüd polegi kaua-kaua midagi postitanud. No asi on nimelt selles, et ma ei mäleta, millal mul viimati ei istunud kukil mõni kohustus, mida ma parajasti täitsin või edasi lükkasin. Ilmselt oli see augustis, sest septembrist läksin ma jälle kooli, kuna mulle tundus, et õppida on marulahe. No iseenesest nagu ongi, aga mai lõpuks on kett ikka nii maas, et lohiseb kolm meetrit tagapool. Ma ei oskagi seda kooliaastat kuidagi lühidalt kokku võtta. Maru on olnud. Kursusekaaslased on vahvad (erinevalt baka-ajast, kus ma kõiki intensiivselt ei sallinud: ma lihtsalt ei ole maavillase seeliku ja tee ja küpsiste tüüpi inimene, midagi pole teha!), õppeained on valdavalt huvitavad, veel valdavamalt on igasugu hirmsaid asju vaja teha, üle on elatud telepraktika (see oli jumalast über) ja esitatud on lugematul hulgal esseesid. Võibolla kõige jubedam ongi see, et enamasti ei seisne kodutööd õppimises, vaid andekas olemises - kirjuta säravaid esseesid! Põnevaid artikleid! Pane kokku pädevaid režiiplaane! Leia uusi vaatenurki! Ma arvan, et need tolmunud mesilased mu ajukäärudes on selle talvega paraja šoki saanud. Metoodilises plaanis on teistele muidugi keeruline järgi jõuda (ja ega ma ausalt väga ei ürita ka), sest filosoofiateaduskonna bakatöö metoodika oli because fuck you, that's why! Ja nüüd ma pean mingitest uurimismeetoditest pajatama. Örm... Kui ma olen kükitav mannatera, kas ma siis pean ikka oma metoodilisest kogemusest rääkima? Igatahes selle nädala lõpust alates on laias laastus "tere suvi!" ja mesilased võivad rahulikult jälle tolmuma hakata ja lepatriinu võib tšakraid ummistada. Aga ainult septembrini.

Kambajõmm

Lugesin ühelt teatavalt lehelt, kuidas üks kultuskirjanik põhjendab oma "õudusjuttu" ja seda, miks ta tundub, aga ei ole pornograafiline. Terasem lugeja (jah, sina) sai juba aru küll, millisest sekspommist jutt käib. Igatahes. Inimene paljastab mängleva kergusega, kuidas mõni kuulsus on ikka hirmus saatan, sest vaadake - ta tellib litse ja teeb kokat ja oi, missuguseid litse ja missugust kokat. Noh, ise küll lasi sellel (ilmselt tolle rikka ja kuulsa ärimehe kinni makstud) kokal ja prostidel hea maitsta, aga aastaid hiljem on ju kihvt skandaalne olla. Ma olen nii rebel, ma teen narkotsi ja see on cool. Umbes nagu 7. klassi poisid kooli nurga taga suitsetades ennast tunnevad.

Ma ei tahaks omale sellist sõpra. Aga ma olen sellist läheldalt näinud. Selline suurepärane sõber, kes tuleb kõigepealt hea meelega luurele ja on igati vahva kambajõmm, aga siis kümme aastat hiljem, kui juhtub, et peab mingit steitmenti tegema, paljastab selle isiku alatult. Nagu ise ei oleks seal nö käsi pikalt ees olnud. Look at me, ma olen eliidi tagatubades igasugu asju teinud ja näinud. Kui need kõik nii jubedad inimesed on, siis miks sa seal nendega koos orgiaid pidasid? (Abfab, 2015)

Mis puudutab seda "õudusjuttu" ennast, siis kunsti ei peaks ikkagi tsenseerima. Isegi, kui see on täielik saast.

Ma ei taha praktikalt ära tulla. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma tahan sinna tööle jääda. Kursavend pani ette, et ma keeldugu lahkumast. Mul kangastus kohe "Siin me oleme", et "ega ma alla ei tule, mkmm, te võite matta mind koos majaga!". Novot. Selline tunne ongi. Aga paraku ma olen hetkel tagasi ja paraku ma olen oma nõmedal päristööl, kust saab päris raha, mille eest saab päriselt elektri eest maksta ja värki ja elekter iseenesest ei ole nõme. Kas see on nüüd mingi sokraatiline jada? Kes teab. Igal juhul ma olen armunud, sama armunud, nagu kunagi teatrisse töökohana, olen ma praegu armunud sellesse teise majja ja töösse ja inimestesse ja...

***

Igastahes. Lõpuks ometi on ära tasunud, et ma omale meheks võtsin mingi arvutimänguri. Mul läheb nüüd äkšõli seda kallist ise kokku pandud arvutit vaja. Sest see suudab reaalselt jooksutada suuri montaažiprogramme ja see on nunnu.