Varas

Olen mina ammu aru saanud, et on mingi teatud rühm inimesi, kellele koriander mitte ei meeldi. Söögi sees, ma mõtlen, mitte niisama peenras ei käi peale astumas. Igatahes - ma pole teda väga palju söögi sees kohanudki, aga ise uhan leiva sisse (siis, kui jälle mingi evelinilves peale tuleb) ja seal meeldib. See on ses mõttes huvitav, et ma ei tea, et ühegi teise ürdi suhtes selliseid seisukohti väga omataks ("Ei tüümiani ära mulle küll kartuli peale pane!"). 

No ja eile tuligi sõbrannaga sellest juttu, sest ta jagas mulle oma maailma parimat guacamole retsepti ja lisas, et väljamaal pannakse sinna sageli koriandrit ka. No ja siis lisas veel, et väkk. Tema ongi ilmset mu kõige koriandrit vihkavam sõber maailmas. Ei saa rahulikult Vietnami rulle ega midagi temaga teha ilma, et ta koriandrit sisse keelaks panna, nagu retsept muiste käsib. No ja hakkasime meie eila seda sama arutama, kui selgus, et KUIVATATUD koriander teda ei häiri, ainult värske. Ja mina hakkasin mõtlema, et... oot... a ma polegi vist värsket koriandrit saanud, vähemasti mitte teadvustatult. Sõbranna veel rõhutas, et need on väga erinevad. No ja minu peas oli plaan küps - juurviljaosakonda vargile! Juhuse tahtel sattusingi eile ühte kohalikku supermarketisse, kahlasin ürtide ja salatite vahel tükk aega, kergitasin üht und teist ja leidsin lõpuks õnnetu koriandripoisi. Napsasin sujuva liigutusega väikse lehe ja jalutasin seda mudides sinkide juurde. Noh, et ei oleks kohe kahtlane, et ma puuviljade vahel midagi suhu topin. Sinkide vahes on palju normaalsem midagi suhu toppida, sest vaevalt seal inimesed sageli pakke avavad ja jamoni järavad. Tulemus? Oli, jah, teistsugune. Aga kas halb või hea? Ei teagi. Nüüd on varga märk mann ja ma ikka ei tea, kas ma söön koriandrit.

Detsembrikuumus

Selline asi hakkab ehtima meie seina

Tavaliselt ootan ma jõule suure innuga ja ostan juba novembris kinke kokku (või hakkan neid väikeste hiinlaste käest tellima). Sel aastal on jõulud tulnud mingil arusaamatul põhjusel kuidagi täiesti ette hoiatamata. Oktoober läks nagu unenägu - joostes ja mängides. November, aeg, mil me ootasime oma ostetud koju pääsemist, venis nagu see näts, mille keegi oli asfaldi sisse astunud ja mille minu klassiõde Keiu oli sealt ära korjanud, puhtaks pesnud ja nätsutanud. Jah, ta tegi seda päriselt. Ei, mitte ühe korra. Detsember aga hakkas aeg jälle kablutama nagu loom - kõik vajas parandamist, ostmist, vahetamist. Loomulikult oli mul vaja enne jõule puhastada jooksvat vetsupotti, mille ma puhastasin nii ära, et see enam üldse vett kinni ei keeranud. Aga puhas oli! Räh! Sellele järgnes väga raske päev, kus kaks inimest üritavad õppida selgeks jooksupealt sissejuhatust torulukksepa alustesse I ja II. No kuidagi koos palvetega Allahi ja Justin Bieberi poole need torud kinni said ja jäid. No ja nii edasi.

Lõpuks muutus kinkide ostmine selle kõige rõvedamaks vormiks - käid mööda Prismat, häbi nägu ees, ja mõtled, kuidas saaks kõige odavamalt midagi, mis ei oleks nõme. Sihipärased ja eelneva ideega olid ainult kingid M-le ja isale (kolleegi kunst meie kodu seinale ja nutikindad), ülejäänud said ostetud selle pärast, et peab. Kuidagi. Moodi. No ja siis ma olengi "see vastik tädi", kes kingib puslesid, nagu M ütles. Jah, tuleb tõdeda, et ega ma kindlasti ei jaganud asja väärtust, kui mulle lapsena Grimmide raamat kingiti. Aga seda tänulikum olen ma täna. Kuigi tegelikult ma lugesin seda ka siis andunult. Igatahes saavad lapsed minu meelest niigi liiga palju kingitusi ja ma ei kavatsegi hakata võistlema selles, kes suurema ja rohkem puldiga asja kingib. Ma olen nii kaugel öku olemisest, nagu lehm lennukist, aga oma koduste kõrval tundub, et ma olen ikka tõeline maaema. No tehke mis tahate, aga plastmassist KARJUV kiikhobu on rõve vaikse ja lambanahkse puust kiiklamba kõrval. Tundub aga, et see pere esimese pesamuna probleem on teiste tulekuga kuidagi vähenenud. Enam ei ole nii, et üks kingib kraana ja teine kingib veeeeeel pikema kraana. Aitab kah, kuulge. Eriti arvestades, et mõni neist jõulukingi täiest jõust kuuse alla vastu maad viskab, sest see ei käitu nii, nagu tema tahab. Ja ma ei räägi mingist käte ja jalgadega köögiviljavanusest lapsest vaid 1. klassi inimesest.

Muidu oli jõul lustlik ja kärarikas, vahepeal käisid külas veel lahked külalised, kes arvasid vist, et me elame näljas ja oleme muidu paljad, mille tagajärjel ma viskan täna ära kilo poesalatit :(. Igatahes kinkisid lahked külalised meile vesipiibu ja nütt mina hakkan piibumestariks ja nii on. Ma ei lase ennast ka sellest segada, et kahekesi suure piibu ära tõmbamine paneb mul räigelt pea valutama :D. Ega sellest, kui ma kogemata natuke asju põlema panen. Aastavahetusel on plaanis võõrustada ämmasid-äiasid-oi-oi-oi. Enne saan õnneks olla 11 h tööl ja vastata küsimustele, mille näited vt eelmises postituses. 

See oli väike kokkuvõte detsembrist, tänan tähelepanu eest!

Sarjast "Täna tööl"

* "Nõmmel on see Von Krahli teater..." (mõtleb Glehni lossi)

* "Ma kutsusin 45 minutit tagasi kiirabi, miks ta ei tule? Teie olete ju info, öelge!"

* "Ma küsin nüüd ühe hästi ebatavalise küsimuse, ma väga vabandan, aga mis kellani Sossi klubi täna lahti on?"

Adulting

Pikk vaikus siin on tingitud kahest asjast: esiteks olen ma laisk ja teiseks on sündinud asju.

Viimased kaks kuud olen pidevalt muretsenud, jäänud magama ainult meditatsiooni abil, põdenud, väljutanud juukseid, söönud suppe ja makarone ja säästnud. Kõik see on toimunud hüva eesmärgi nimel, sest nüüd on meil päris esimene päris oma päris kodu.

Ma teadsin juba kevadel, et peale järjekordse kõrghariduse omandamist on aeg hakata uurima seda kodulaenubisnisit ja minu üllatuseks ei lükatudki meid uksest välja (kõtt-kõtt, koju-koju, vaesed! Kššš! Kassasaad!). Kogu see protsess oli aga hirmus kole, sest iga nädal tõi üks kuni mitu uut takistust (a'la, et "oih: te ei ole üldse pärandustki vormistanud 10 a tagasi" või, et "aa, see korter on 100 m linnast väljas? Siis tuleb 15% asemel 20% sisse maksta" või, et "äää müüja ei ole nõus notaritasu pooleks tegema" jne) ja läks maksma MILJARD oirot (või noh, natuke vähem). 

Igatahes üritasime me kõike õigesti teha - käisime alustuseks nõustamisel, küsisime kõigi võimalike kõrvalkulude kohta ja arvasime, et tuleb smooth sailing. Shõttagi! Ma ei hakka üldse sellest rääkimagi, et kuu aega hiljem tuli pangal uudis selle kohta, et nad hakkavad pakkuma 10% sissemaksega Kredexi käendust. OEH. 

Igatahes on võibolla kogu loo märkimisväärsemad faktid järgmised:

* ostsime ära esimese korteri, mida vaatamas olime käinud

* me poleks seda saanud teha ilma vanemate abita

* me maksame laenu vähem, kui poole väiksema korteri üüri (Tartu, heade mõtete linn!)

* ma sain kolimise käigus elu esimese astmahoo

* korteris, kus on elanud üürnikud, vajab kõik lähemal vaatlusel parandamist

* meie juures saab nüüd ööbida (E&T testisid ära)

* me oleme ametlikult külainimesed, mis sest, et küla piirneb linnaga (:

* ma ei tule enam kunagi kodust välja, niisiis te peate ise külla tulema

Kas see kõik oli seda väärt? Miljon korda jah. On uskumatu, kuidas ma enam ei pannud ise tähelegi, mismoodi korteri üürimine piirab minu sisemist aknadekoraatorist peder.. homo. Et ma oleksin tahtnud panustada interjööri, aga ma olin sellised mõtted lihtsalt matnud kuskile sügavale-sügavale üürikorteri reliini alla. Et ma ei pannud midagi seina peale, sest.. seda lihtsalt ei tehta üürikas. Et ma ei teinud midagi väga korda (v.a juhul, kui see oli eluks vajalik, nagu boileri vahetus), kui see läks katki, millega me jõuame edukalt 9. rida eespool kirjeldatud probleemi põhjuse juurde. Igatahes.. KÕIK ei ole veel päris perfektne, aga we're getting close. Siit edasi ainult sile vesi, eks?

Arvustame seekord publikut

Käisin mina eile vaatamas Tartu Uue Teatri sigahead menukit "Odysseia", mida on arvustatud juba igas endast lugupidavas väljaandes, ja seepärast ma lavastuse peentesse traagelniitidesse üldse ei sukeldu. Sain hoopis elamuse publikust ja seda ikka halvas mõttes, nagu oligi arvata.

Saime K-ga vast maha istuda, kui meie kõrval olevatest naisterahvastest üks hakkas seletama, kuidas tema käis eile ka, kus tema siis istus ja millest lugu ikkagi üldjoontes räägib ja nii. Aitäh selle eest sulle!

Kuna kohe etenduse alguses selgub, et tegemist on "teistmoodi" tükiga (aga tegelikult ikkagi mitte osalusteatri kui sellisega), siis peale mõningast kahtlemist läheb eestlane lahti. Ta topib hullunult toitu suhu (ta on ikkagi maksnud, eksole!) ja arendab näitlejaga lolli vestlust (ah, et sardiinid, ma mõtlesin, et rääbis on). Ennast aitab avada muidugi kaks klaasi etenduse käigus publikule pakutavat veini. 

Kui eestlane aga ükskord suu lahti saab tehtud (teatris etenduse ajal, kujutage pilti!), siis kinni see enam ei jää. Nagu üldse. Artistid paluvad kindlatel hetkedel teksti kohaselt isegi eraldi vaikust ja see seisab külastajal meeles täpselt 3 sekundit, sest siis jätkub "...ilmaga on täna ikka vedanud..." ja "...Maret helistas mulle eile ka...". Kui juhtub, et mõni näitleja näitleb, siis külastaja ehmatab ja jagab oma jahmatust ka kaaslasega "...kas see buss ei pidanudki ära sõitma vä?". Teatrisse tulnu ei taltu isegi sellest, et näitleja ka samal ajal räägib ja teda ei ole eriti hästi kuulda - ongi rohkem põhjust ise vestlust arendada. 

"Näe, seal on see koer.." ja "...haha, pagulane..." saadavad mind ilmselt veel mõnda aega selle etenduse peale mõeldes. No ei tea mina, kas süüdi on vein või mis, aga lõpupoole jääb möla õnneks siiski veidi vaiksemaks (said kaineks äkki?) ja saabki peaaegu etendust nautida. Kuigi üksikud vajalikud infovahetused ("...selle rõdu on nad küll etenduse jaoks sinna ehitanud...") viiakse läbi ka siis. Aga kui jälle pimedas saalis istumiseks läheb, saab eestlane aru, mis teatris teha tuleb - vait olla ja etendust vaadata, jajaa...

Ebamugav inimene

Ma olen üks kohutavalt ebamugav inimene.  Ei ole mina mitte asjadega rahul ja boonusena tean veel mingeid õigusi kah. Paha-paha! Igatahes tundub juba ka mulle enesele, et ma aiva käin ja kaeban ja õiendan. Varsti sülitatakse mulle igal pool supi sisse ja lõigatakse meditsiiniasutustes "kogemata" jalg maha.

Viimased asjad, mille pärast olen õiendanud:

• arsti juures küsiti erakorralise vastuvõtu mitte-erakorralisuse pärast 30 eurot, kuigi ukse taga öeldi, et läheb viiekas ja teine arst ise oli eelmisel päeval palunud selle valvearsti juurde tulla (anti raha tagasi)
• pitsakokk võttis minu silme all ahjust välja kõrbenud pitsa ja vabandas, et läheb veel aega (mina arvasin, et hakkab mulle uut tegema ja tegin veel poes ühe tiiru). Kodus selgus, et teenindaja oli kõrbenud servad kettaga vaikselt ära lõiganud ja mulle ikkagi selle küpsisestunud (ja nüüdseks lootusetult jahtunud) pitsa müünud (firma ei vastanud)
• tööandja arvas, et summeeritud tööaeg tähendab seda, et mul võib ühes kuus olla tunde 56% jagu üle (ei võinud)
• pereõde ja -arst ei suutnud kokku leppida, kas nad panevad cito! aja või mitte (ikka panid)
• M ostis järelmaksuga telefoni ja esimese kuu telefoniarvel selgus, et ta on enesele teadmata ostnud kaks täpselt ühesugust telefoni (ei olnud)
• ettevõte määris pähe tehnika, millega lõpuks nende tarkvara ei töötanud (olen neilt läbi aastate saanud juba 2 korda tasuta lisavidina)

Sealjuures ei ole ma kunagi mingi räuskav väärakas, vaid lähenen asjale (peaaegu) alati viisakalt (kui, siis võib-olla passiiv-agressiivselt :)) ning reeglina saan positiivse lahenduse. Aga miks ma pean? Miks ma pean tõestama üle kuu aja, et meil ei ole kahte telefoni, nt? Ja keegi isegi ei vabanda. Eile kuulsin aga kontoris, et mõni ootab 5 kuud (!!!!!!!) oma autot töökojalt tagasi, sest need müüsid valed varuosad, paigaldasid valed varuosad, tagasi viies lasid midagi autos õhku jne. Niiet... peaks vist õnnelik olema? :)

Uumur

Hästi moodne on tänapäeval öelda, et "ma ei taha küll kedagi solvata, AGA..."


Niisiis - no hard feelings, aga pidin lihtsalt laiema publikuni tooma:

Pärineb siit.

Vaatasin sarja

Tervelt kaks päeva sain vaadata, siis sai sari otsa :). Ehk siis - paljukiidetud "Stranger Things". Mul on hea meel, et ma võtsin kuulda arvamusliidreid ja sobitasin sarjaga lähemat sinasõprust. 

Oli tõesti põnev, aga ma ei ütleks, et väga õudne. Ma hakkan igasugu asju ette kujutama peale Investigation Discovery suurepäraste lugematute sarjade "Haunting", "The Haunted", "Ghost Lab" jne vaatamist, sest ma kardan, et kohe tuleb deemonipoiss ja hakkab mu tekki ära vedama ning viskab mind vaasiga. Ma ei hakka kartma peale "Stranger Thingsi", et tapeedi seest hakkab mingi elukas sisenema mu isiklikku ruumi (no sweat - see teadmine ei spoili sul midagi). Lisaks pole siin majapidamises tükkigi tapeeti, võib-olla on asi selles.

Igatahes on sari õudsalt stiilne ja viitab miljonile asjale (peamiselt Stephen Kingi ja 80ndate asjadele), aga sellele lisaks on temas mingeid imelikke analoogiaid hoopis kummalisemate asjadega, nagu nt minu lemmik videomäng "Beyond: Two Souls" (seda ka soovitan, kellel on PlayStation 3). Väga ootaks igatahes järge sarjale, aga nagu ma aru saan, pole selle toimuma saamist veel keegi ametlikult kinnitanudki. Arvestades aga, et sarja skoor IMDB-s on megakõrge 9,1, siis ilmselt pole küsimust.

Treilerit näeb siin: https://www.youtube.com/watch?v=XWxyRG_tckY

Igapäevane olukord tööl.

Klient: Soovin Une Mati numbrit.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: Kas mobiilinumbrit ei ole.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: A ma tahaks mobiili.
Mina: Tema nime ei ole ühtegi avalikku mobiilinumbrit.
Klient: Aga lauanumbrit?
Mina: Lauanumber on.
Klient: Aga tal on mobiiltelefon, ma tean.
Mina: Jah, võib-olla, aga see ei ole siis avalik.
Klient: Misasja, siis on salastatud või?
Mina: Salastatud jah.
Klient: Ei ole salastatud, ta on tavaline inimene!
Mina: Ikkagi võib inimesel number olla salastatud.
Klient: Eiiii... Ma olen tema klassivend.
Mina: ...

Suvi (tatara-ta-taa)

Nagu vaikusest blogis näha võib - suvi on läinud nagu unenägu ja kirja pole saanud mitte ridagi. Olgu see viga nüüd parandatud ühe protokollilise reisipostitusega.

Ma ei mäleta, kas ma mainisin eelmises postituses (aga ei viitsi kontrollida ka), et mulle lubati Riia reisi, kuna Leedu tripi aegu ei olnud aega Lätit üldse kaeda. Igatahes sai see ka kohe nädal hiljem tehtud. Võtsin ette TripAdvisori ja hakkasin kammima läbi vaatamisväärsusi. Õige pea selgus, et möödasõidul nähtud lahedatesse objektidesse pääseb ka sisse ja peale ning nii see plaan kokku saigi.

Esimene peatus - loomaaed. Rahvast oli rohkem kui inimesi või see.. eestlasi oli rohkem, kui kedagi muud. Olin positiivselt üllatunud, sest Riia loomaaed oli väike, kaasaegne ja täis eksootilisi loomi (isegi natuke ei meenutanud meie telliskivipuuridega zood). Ja kui ma räägin eksootilistest loomadest, siis ma mõtlen neid, keda kodumaises loomaaias ei näe (pardon, kui näeb - ma pole ammu käinud): flamingod, sebrad, kaelkirjakud ja meie lemmikud kapibaarad (just õppisin eestikeelse nimekuju ära). Miskipärast ma neist pilti ei teinud, ehk olin ma liiga lummatud sellest, kuidas üks neist oma lombis publiku ette loivas ja demonstratiivselt ja silmad mõnust vidukil junne väljutama kukkus. Pilet oli soodne (äkki kuuekas?), parkimine maksis peaaegu teist sama palju, aga reisides polnud ausalt öeldes kahju auto 4 euro eest loomaia väravasse (et mitte öelda "lõvipuuri taha") parkida. Lastega jalutamiseks on loomaaed ideaalselt pisike, mitte nagu Tallinna oma, kus lapsed kekseldes sisse ja maas rulludes välja tulevad.

Sellised lõustad siis. Loomulikult pidime me tegema ka selfiesid kaelkirjakuga, aga jäägu need privaatsfääri. 

Teine peatus - telebašnja! Kuna me oleme kord juba sellised kõrguste- ja telehuvilised (eriti armastab kõrguseid M, kes väljendab seda hellalt kahe käega seintest ja reelingutest kinni hoidmisega), olime väga rõõmsad, et ka lätlased lasevad inimestel oma teletorni külastada. Õnneks oli keegi hea hing veebis kirjutanud, et ärgu lastagu ennast sissekäigu süütust välimusest eksitada - külastada saab ja valvelauas assisteerib teid kena proua. Täpselt nii oligi - sõbralik tädi võttis vastu 3.70 (jah, lätlastel on veel ikka eurole ülemiku ajast imelikud hinnad) ja sõidutas meid liftiga üles. Alla tohtis ise tulla, aga hoia jumal selle eest, et üles oleksime omapäi sõitma hakanud! Järgneb kohutuslik pilt vaatega teletornist.

Järgmine peatus - Teaduste Akadeemia. See paistab siin eelmise pildi peal ka, aga panen igaks juhuks ka suure pildi temast:

Kui me eelmisel korral Riiast läbi sõitsime, siis vahtisin ma seda kõhedust tekitavat hoonet terve aja kaugelt. M väitis, et tema hotell olla ühe ringreisi ajal olnud selle lähedal ja see olevat ligidalt jube. Igatahes selgus tänu kodutööle, et tegemist niisiis teaduste akadeemiaga, kus on samuti vaateplatvorm ning ma teadsin, et pean sinna saama ja seda õuduste hoonet seestpoolt nägema. Üles sõitmise eest küsiti viiekas ja korraks tundus, et see on hirmus palju. Kui aga selgus, et platvorm on avatud ja seda igast küljest, ei olnud mul üldse kahju. Sest vaadake, mina ei karda kõrgust ja jube tobe on, et ilusaid vaateid tuleb igal pool nautida läbi klaasi/võrgu/trellide. Seepärast oli Tallinna teletorn mulle pettumus ning ka õhupalli peale pole ma raatsinud minna. 

M-i pildistamine koos panoraamiga osutus muidugi väljakutseks, niiet tema värisevate jalgade ja valge näo asemel vaadake lihtsalt kaunidust ja ilu:

Muuseas meenus mulle sellest akadeemiast üks väga kriipi seik. Nimelt tuli liftiga alla sõites mingil hetkel peale üks proua - ilmselt töötaja. 13. korrusel lift peatus ja enne, kui uksed jõudsid lahti hakata minema, pressis proua uste sulgemise nuppu. No ja kui need uksed korraks paotusid, siis seal tõesti ei olnud kedagi. (Siinkohal kujutage ette mingit õuduka soundtracki.) Kuidas ta teadis, et sealt keegi peale ei tule? Ahhh? Kas need uksed lähevad alati seal lahti? Peale seda tuli allpool veel keegi peale ja tädi ei litsunud ennetavalt uste sulgemise nuppu. Uuu-uu-uu-uu-uu. Peale kohustuslikku programmi parkisime südalinnas kõhud täis ja koterdasime niisama kohustusliku vanalinna keskel:

Päikse loojudes asutasime ratsu nina jälle Tartu poole tagasi. Kuna ilm oli ilus ja meel oli helge, siis jäigi Riiast supermälestus ja ma võiksin sinna iga kell hea meelega tagasi minna ning kauemaks jääda.

Suitsetamisest

Loobusin 17. märtsil suitsetamisest. Aga mitte päris. Võtsin ennast kokku, otsisin oma e-sigareti tükid üles ja loobusin, nagu Juur ja Kivirähk ütleksid, vanakooli akustilistest sigarettidest ning sisenesin e-riiki. E-sigarette olen ma juba mitu aastat tarvitanud, aga kuna nad on nii kuramuse high maintenance, siis alati jääb see ühel hetkel soiku: kas on vedelik otsas või aku katki või on aurusti väsinud. Igatahes võtsin ma miskipärast 17. märtsil, kui M lahkus ringreisile, vastu otsuse, et suitsetamine lõppeb nütt! Alates tollest päevast pole ma teinud mitte ühtegi suitsu, kuid oma nikotiiniga e-pulka olen lutsutanud hoolsasti, eriti pidude ajal ja kohvi kõrvale. Niisiis ei saa päriselt öelda, et ma oleksin suitsetamisest loobunud, sest nikotiini imen ma ikka edasi.

Ma olen koguaeg arvanud, et minu sõltuvus on psüühiline ja seda kinnitab ka Fagerströmi astmestikul põhinev test. See nimelt keskendub suures osas sellele, kui ruttu läidad sa sigareti hommikul peale ärkamist ja kas ärkad vahel suitsunälja peale. Alustada tuleb ilmselt sellest, et minu kirglikust suitsetajast (aga meedikust) ema keelas hommikul esimese asjana suitsetada ja käsis alati enne midagi süüa või vähemalt juuagi. Ilmselt poleks tegelikult keelama pidanudki, sest mulle ei meeldinud kohe ärgates suitsetada: kopsudesse oli kuidagi valus hommikul seda tahma tõmmata. Seega võisin ma oma esimese suitsu teha alles lõuna ajal ja harv polnud ka see, kui tegin seda päris õhtul. Samuti pole ma kunagi ärganud suitsunälja peale või keset magamist kuskil rõdul kimumas käinud. Olen aja jooksul suitsetanud rohkem ja vähem, aga suitsetajatele on mul küll nõuanne: ükski vabandus suitsetamaks rohkem (a'la "mul suri praegu ema ära", "mul on eksamisessioon" vms) ei ole mõistlik ja kui te arvate, et te PÄRAST vähem hakkate jälle suitsetama, siis te eksite: ei hakka. Suuremad suitsetamise vähenemised leidsidki mul aset peale e-sigareti kasutuselevõttu, aga ikka ja jälle leidsin ma end M-i suitse tõmbamast ja lõpuks uuesti ka ise pakke ostmast. 

Ma ei tea, mis seekord juhtus, aga ma hakkasin mingit kiusu ajama, et vot jätan maha ja kõik! Ma olen analüüsinud, miks ma maha jätta tahan ja jõudnud ikkagi vaid selleni, et ma kardan meeletult suitsetamisega seostatud haigusi (mis muidugi on neelanud mu eelkäijaid olenemata suitsetamisest või mittesuitsetamisest). Igatahes sisendasin ma algul endale, et kui-ma-praegu-ühe-suitsu-teen-siis... Ootasin teatud vastuseid teatud kohtadest ja mõtlesin nii, et kui ma EI suitseta, siis tulevad head vastused ja vastupidi. Toimis. Oodatud vastuseid muidugi ei tulnud, aga peale seda (mitut kuud) tundus nagu tobe nüüd seda ühte suitsu ka teha. Ja nii ma olengi tänaseni vastu pidanud, AGA. See on olnud kohutavalt raske ja siiani tahaksin ma suitsetamissituatsioonidesse sattudes metsikult suitsu: istumised alkoholiga, kohvijoomised terrassidel, inimesed, kellega alati koos sai maailma asju paika pandud suitsu kõrval... Päris konide korjamist ma unes ei näe, aga seda, et pakutud sigareti vastu võtan, seda küll ja tihti.

Igatahes tekib küsimus, et kui sõltuvus on psüühiline, miks kuramus ma siis keskmise kangusega e-vedelikku küll pahvin? Aga vot need ilma nikotiinita vedelikud lihtsalt ei kraabi (eriti veiniklaasi kõrval) kurku piisavalt, et ma üldse tunneks midagigi, et ma tunneks, et ma suitsetan ja suudaks organismi kuidagi ära petta. Aga tõsi on see, et nikotiini oleks aeg vähendada küll. Siiski usun ma (ja sama väidavad viimased uuringud), et e-sigaret on tavalisest kordades tervislikum, sest kopsu ei satu peamiselt põlemisest tekkivad tuhanded kahjulikud ühendid. Lisaks on tal vähe lõhna ja seegi on reeglina meeldiv (lõhnab vastavalt vedeliku maitsele). Olen kuulnud inimesi kaeblemas, et "see ka haiseb", aga ma kahtlustan, et äkki nad ongi tundnud kedagi tõmbamas tubakamaitselist (jajah! :D) vedelikku. Ise ma seda kasutanud pole, aga ma kujutan ette, et sealt võiks tubakasarnane lõhn tulla küll.

Selle kõigega seoses on muidugi esiteks tekkinud mul juba mittesuitsetaja žargoon ("kas peab siin katuse all siis suitsu tegema") ja vesipiip on kohe väga meeldima hakanud :D. Sest noh - suitsetada võib, aga see pole sigaret, eksole. Kõigun nüüd skisofreeniliselt selle võin-ühe-suitsu-teha-küll ja ma-ei-peaks-ühtegi-suitsu-tegema-kui-isu-nii-suur-on vahel ja eks näis, mis edasi saab. Lubadusi ei tahaks anda või kui, siis ainult endale.

Veel üks meenutus Leedust

Publik lustimas Cathouse Radio saatel.

Minu kõige pikem reis (mul on mõlemad reied ühepikkused)

Käisime kahepäevasel Leedu tripil, sest Madis esines bändiga festivalil Bliuzo Naktys, mis olla Baltikumi suurim bluusifestar. Kuna mina pole praktiliselt üldse suurtel festivalidel käinud ja ka Baltikum on puhta nägemata (olen lootusetult ajast maha jäänud), siis elamusi sain kuhjaga.

* Mis mõttes keerad Valgas paremale ja oled Lätis?

* Lätlased ei oska inglise keelt

* Leedukad ei oska inglise keelt, boonusena ka mitte vene keelt

* Leedukad teevad hästi süüa, aga leedu naised ei oska wc-potiga midagi peale hakata (et kas panen jalga või pähe? Kas astub peale või kusen lihtsalt kabiini nurka?). Otsustasin järgmisel reisil võtta kaasa puhastustarvikud, sest minust ei välju suusahüppaja-asendis ka parima tahtmise juures midagi.

* Kui võtta kõhukinnistit ja juua ohtralt gaasilisi jooke ja süüa hot doge, siis võib juhtuda, et püksirihm jääb kogu aeg lühemaks.

* Kui festivali igal bändivabal hetkel lasta loopima pandult festivali hümni, siis lõpuks see hakkab meeldima.

* Okei on eirata silte, millest nagunii midagi aru ei saa.

* Leedus on liiklusmärk üldnimetusega "karu p***eauk".

* Kuigi gepsud ja sildid räägivad lugematutest kiiruskaameratest, siis on kaks varianti: 1) neid tegelikult ei eksisteeri; või 2) need on näh-ta-ma-tud ja sa ei saagi neid näha.

 Mehed tegid tööd ja naised jõid õlut :). Kuigi festivalil marki valida ei lastud, olime sellegagi päris rahul, sest Kalnapilsi hele maitses täitsa hästi.

 Festivaliga külgnev rand ja rõõmus reisiseltskond.

Inimesed olid palju varem kohale tulnud, kuuldavasti mõni isegi eelmisel päeval. Kes mängis hiidvõrkpalli (paremal õhus), kes tegeles muu meelelahutusega (ja tegevusi jätkus kõvasti). Igavust ei paistnud keegi tundvat. Soundchecki rahva eest ei varjatud ega häbenetud, rahvas lihtsalt tšillis selle aja.

 Ma ei liialda sugugi kunstipäraselt, kui ütlen, et Cathouse tõmbas rahva korralikult käima.

Meie kämping ja püha söömistoiming, kõrval kolivad parasjagu sisse naabrid - Latvian Blues Band.

Üldiselt vedas meil maruhästi ilmaga, hea Kati andis mulle ka kõrvatropid ning sellest Leedu kohalikust Meie Mehest, mida olevat meie kämpingu kõrval vastu hommikut lastud, ei tea ma midagi. Festival toimus järve ääres ja ma tänasin taevaisa, et mu hommikul Tartus kadunuks jäänud trikoo ilmus Leedus siiski kotist välja (mis ei tähenda, et Madis poleks kodus selle eest eelnevalt sõimata saanud, et ta ei teadnud, kus mu triks on - the usual). Bändide (ja nende kaaslaste) eest hoolitseti hästi: söödeti, joodeti ja pandi kämpingusse tuttu. Välismaalasi oligi seal täpselt külalisbändide jagu, niisiis pälvis võõras keel omajagu tähelepanu (vähemalt ühel korral tuvastati, et tegemist on eesti keelega ja kuuldavasti kahel korral pakuti rahvuseks rootslust). Kontserdiks kohale tulnud sõbrad, kes ilma vesipiibuta ühtegi sammu ei tee, kostitasid meid päikseloojangul rannas piibuga ja no mida rohkemat elult tahta võikski. Kahju ainult, et nii sinna kui koju sõites oli pidevalt tuli takus, aga otsustasime juba ära, et kordame reisi Baltikumi ilma peale pressivate kohustusteta.

Sai selline igav protokolliline postitus, aga mis sa ära teed.

Kui sul oli eile lõpetamine...

...ja täna on jaanipäev ja sa oled olnud kella 8st hommikul alates 12h tööl ja 5 minutit enne vahetuse lõppu helistab klient ja ütleb: aga äkki te teeksite seda koos minuga, ma lülitan kohe arvuti sisse...

Pühapäev Võsul

Enam sirgemat horisonti polnud võimalik teha. Ma süüdistan tuult.

Clean all the things!

Olin mina hiljuti öösel tööl ja tekkis mul kinnisidee. Nimelt, mulle tundus, et mul on VAJA Kärcheri aurupuhastit, muidu suren 2010. No ja kui mulle juba tundub, et on mingi asi olemas, millega ma koristaksin, siis ei tohiks sellist asja ju ometi piirata. Igatahes vaatasin ma reklaame ja videosid ja nägin, kuidas mustus pakib põhimõtteliselt juba aurupuhastit nähes ise asjad kokku ja läheb ära. Ja mida kõike mul oleks vaja aurutada! Vannitoaplaadid, köögireliin ja tööpinnad, oo... No igatahes võtsin ma järgmisel päeval selle ikkagi poest endaga kaasa - küll kõige pisema ja soodsama käsipuhastivariandi. Tulemus? No ma ei oskagi öelda. Dušinurga plaadid said puhtamaks küll ja nii, aga see kobakas on käes hoida hirmus raske ja nühkida on sellega suhteliselt ebamugav. Aga nühkima peab, sest ise see sitt ikkagi jalgu alla ei võta ja minema ei lähe. Nii et palun vabandust inimkonna ees, kes minu koju satub, aga ega see oluliselt säravam ei ole.

Jalgpalli biennaal

Ma vaatan jalgpalli iga kahe aast tagant - EM-i ja MM-i ajal. Ja siis suure huviga kaasa elades. Kogu vahepealse aja ei paku mulle jalgpall aga üldse huvi. Suht omapärane. Käisin küll ükskord oma kursaõe mängu vaatamas, mis oli lahe, aga siis ta muudkui vigastas ennast (no kes saab palli löömisest luusse mõra?!) ja siis oligi hooaeg jälle läbi ka. Igatahes puudub mul võime kaasa elada mingitele lambiliigadele ja selle pärast ei viitsi seda taidlemist ka jälgida. Eestlased elavad muidugi fenomenaalselt palju kaasa igasugustele riikidele (aga mitte eriti kohalikule meistriliigale :D ). Ilmselt on see võimalik ainult selle pärast, et Eesti ise rahvusvahelises plaanis sakib. Selle pärast ei käida ka kellelegi eriti molli kütmas peale mänge, kuigi erandeid on selleski. Niisiis on nüüd jälle käes see üürike aeg, kus mulle jalka meeldib ja EM-i lõpuks ootab mind ilmselt Wismari. Sest, noh, õlu ja jalgpall on nagu Juur ja Kivirähk - võib ka eraldi, aga koos on parem.

Ratsa rikkaks

Huvitav, et on teatud inimesed, keda nagu magnetiga tõmbab igasuguste püramiidiskeemide poole. Minu esimene kokkupuude sellise asjaga oli ühe hea tuttava kaudu, kes oli toona vast-täisealine kutt ja liitus ka mingi taolise asjaga. Igal juhul rääkis ta silmade põledes, kuidas ta saab rikkaks, ja kutsus kõiki kampa lööma. Järgmine etapp oli see, et ta hakkas igal pool vinguma, kuidas "keegi ei taha rikkaks saada" ja kõik tema tuttavad on ikka täiega lollid. Tema igatahes olevat varsti ruotsi kunn valmis. Sellest veel mõni aeg edasi polnud ei skeemist ega rikkusest rohkem juttu. Arvestades tema 20 aastat vana Audit ma kahtlustan, et rikkust majja ei toodud. Tema oli aga noor ja ma andestan ka kõigile neile, kes proovisid selliseid asju, kui riik oli noor ja uhked välismaa sõnad tundusid paljulubavad. On hämmastav, et ma tunnen selliseid inimesi aga PRAEGU.

Igatahes on üks minu tuttav proovinud vist küll kõiki asju. Ta pole tingimata mingit vitamiini pähe määrinud ega tolmu imema trüginud, aga on vähemasti igal koosolekul käinud, mida vähegi korraldatakse "noh, niisama vaatamas". Ratsa rikkaks pole ka tema veel saanud, kuigi auto on veits uuem kui eelmisel (höh-höh). Eniveis, nüüd praalis ta FB-s mingi kullakamakaga. Nii, kui hakkasin logol olevat nime guuglisse sisse toksima, pakkus autocomplete "...scam". No millest me räägime! Ilkusin siis seal FB-s veits, et sind kohe tõmbavad need ratsa-rikkaks skeemid ja panin veel pehmendamiseks ühe meemikese juurde. No ju ei pehmendanud ära, sest kommentaarid kustusid imeväel. Omast arust ma olen nii malbe, miks keegi mind ei salli? :D

Emajõe bluus 2016

Klõps Cathouse Radio esinemisest.

Mis tunne on?

Alates jaanuari keskpaigast on minu käest küsitud tihti, et mis tunne on? Olla 30? Ma ei tea, mingit tunnet ei ole. Kui, siis võib-olla see tunne, et planeerisin eluga mingis täiskasvanulikumas kohas olla selleks ajaks.

Nüüd painatakse mind järgmise küsimusega: mis tunne on? Olla magister? Ja ma pean vastama, et ega see ka eriti mingi tunne ei ole. Kõik läks nii joostes ja mängides, et tundub, nagu ma poleks eriti midagi selle saamiseks teinud. Küll aga on üks tunne. On võidukas tunne. On jessikas. Aga see ei ole mitte kraadist kui sellisest, vaid sellest, et ma lõpetan cum laude. Olgu öeldud, et viimase kiituskirja sain ma II klassis. Kõva. I'm the king of the world! Mõned küsivad, kas ma tegutsesin selle nimel algusest peale ja ma pean ütlema, et ei. Ei tegutsenud mingi kiituse nimel algusest peale, aga mulle meeldis see, mida ma õppisin, mulle meeldis ÕPPIDA üldse ja kui head hinded tulema hakkasid, siis ühel hetkel tekkis hasart küll. Et teeks sellise kingituse endale, väikse maasika. Ja siin ma nüüd olen. Cum laude. Saan sellega kõigile vasta pead lüüa, sest kas nemad lõpetasid cum laude? Ei lõpetanud? Minu võit. Ma võidan edaspidi kõik vaidlused. Olgem ausad, ma võidan ka praegu kõik vaidlused, aga mitte selle pärast, et mul õigus oleks. Ma lihtsalt mölisen vastaspoole surnuks - taktika seegi.