Kodudest

Enne, kui ma jõudsin oma esimesse päris koju peale pikki aastaid, sain ma kolida üsna mitu korda ja elada igasugu imelikes tingimustes. Arvestades seda, et Tartus on tudengile hea IGASUGUST kama korteri pähe välja üürida (olen näinud nt pööningule ehitatud korterit, millel oli täismõõdus uks.. põrandas, ka peldikupott keset kööki pole siinkandis mingi imeasi), pole need teab mis õudsed. Sellegi poolest saagu need ajad nüüd meenutatud.

Vaksali linnaosa

Rohi oli roheline ja isegi sombune sügis tundus megaromantiline, sest ma olin just saanud oma elu peale ja ka suur armastus tahtis südame lõhkema panna. Ma mäletan, kuidas ma ei jaksanud ära oodata, et ema ja isa peale kolimist OMETI minema hakkaksid ja ma saaks OMA KORTERIS elama hakata. Korter oli pisike ja nunnu, köögilaual oli kolakas arvuti ja suitsu kulus MSN-is istudes omajagu. Ümbruses olid taarapunkt, kus müüdi hädavajalikku suitsu ja siidrit, ja kaks mõttetut keldripoe stiilis kauplust, kust kunagi midagi võtta polnud. Linna aga ei viitsinud ka poodi minna ja autot mul polnud. Pealegi ei jaksanud ma ei enne ega jaksa ka nüüd poekotti tassida. Või oleks õigem öelda "ei viitsi". Igatahes oli kesklinn jalutuskäigu kaugusel ja vastse tudengi elu suhteliselt ebatüüpiline, sest elasin ikka PÄRISELT oma kodus. Mäletan, kui Köörst tuli külla, et saaksime õhtuks koos küpsisetordi teha, ja oli sügavalt imponeeritud sellest, et mul olid potid ja pannid ja noh.. asjad. Kuna aga armastus oli peal ja kahekesi me sinna ühte tuppa ära ei tahtnud mahtuda, hakkasime uut korterit otsima.

Pepleri tänav

Mäletan siiani, kuidas ma viimast korda sooja kevadpäikese käes esimese kodu tagatrepil istusin ja mul oli nii-ii kahju sealt ära kolida. Uus korter oli küll suurem ja keskusele veelgi lähemal, aga see oli kehvemas seisus. Ega tal pealtnäha miskit viga polnudki, aga Pepleri korteris ma õppisin, et sõdurpoiste tehtud silikaattellistest majad on ehitatud sõna otseses mõttes sodist. Esiteks oli seal kardinapuuasemel kaks konksu. Hästi. Panime kardinapuu. Kui ma ükskord kogemata kardinasaba peale istusin, kukkus puu koos kogu täie ja tüüblitega mulle pähe. Kuidas ta tagasi sai - ei mäleta. Ju seal isa karvane käsi mängus oli. Vannitoas ei olnud ühtegi rätikunagi, see-eest aga hulganisti jälgi nagide ajaloost. Sein oli lihtsalt vanade eestlaste kaerahelbepudrust valmistatud, ma arvan. Mört või kört - mis vahet seal on! Elektrikork särises nagu praetaks muna ja pidevalt kärssavaid seinakontakte parandades tiris isa sealt asbesti välja (ja röökis). Lisaks oli korteril ees igaks petteks nikerdustega puituks, mis võis parimal juhul olla mõeldud mingiks siseukseks. Selle ees oli ühe keeruga liblikaga lukk. Montaaživahtu keegi ukse ümbert ära ei lõiganud, uksepõski ei viimistlenud ja vähemalt cm-sest vahest ukse ja lävepaku vahel ei olnud ka numbrit tehtud. Eks me siis kuulasime, mida naabrid trepikojas arutasid. Magamistoas oli meil kaks arvutit - kummalegi oma. Tundub praegu täitsa koomiline. Ju oli vaja. Kööki mahtus vaevu üle ukse sisse astuma, nõusid tuli pesta hambapesu jaoks mõeldud kraanikausis. Ma mäletan, et süüa ma teha (vist) ei osanud ja seal köögis (kindlasti) ei tahtnud ka. Üle õue oli VEEL ajuvabam ja väiksem pood. Hiljem sain teada, et selle ärinimi on Õnnelik Juhus. See on väga tabav, sest sealt poest midagi saada oligi õnnelik juhus. Aga siis sai armastus otsa.

Annelinn

Kolisin suure kiiruga eraldi elama ja kõik, mida ma lubada sain, oli korter Anne tänaval. See oli mu elu üksildaseim aeg. Ma ei tundnud mitte kedagi, kes elaks Annelinnas (hoolimata sellest, et mu parimad sõbrad elasid Mõisavahes, aga see oli liiga kaugel). Ma olin varem arvanud, et Tartus pole pensionäre ja venelasi, aga ma sain teada, et nad kõik elavad nüüd minu trepikojas. Ka korteriomanik kandis Venemaa peaministriga sama nime. Korter ise oli tavaline, aga et ikka õiget Annelinna vaibi saada, oli vannituba puiduga üle löödud nagu wannabe saun. Ja traditsiooniliselt üürikorteritele, oli magamisase kohutav. Köögis oli kõikide nõukogude inimeste eluunistus - vineerist nurgadiivan! Vana hea Kristal külmkapp oli meeleolu andmiseks värvitud potisiniseks. Nagu ka naabrite metalluks. Nemad olid mu korteri omanikud :D. Risti üle õue oli VEEL KOHUTAVAM toidupood, kui need eelmised. Sealt ei olnud tõesti midagi võtta. Aga kaugemale väga minna ei viitsinud. Niisiis toitusin tihti sellest, mida sealt poest kõike osta ei saanud. Annelinnas elamine oli täielik isolatsioon ja kodus olles tundus kogu linn ja melu ja elu nii-ii kaugel. Jõudsin seal elada 7 kuud, kui mind päästis sõbranna.

Kalevi

Üks minu sõbrannadest otsustas jätta pooleli haridustee Tartus ja siirdus Viljandisse ning korteris tekkis kohe vakants. Mäletan selgelt Õllesummerit, kus sain telefonikõne "koli sisse". Olin väga õnnelik ja isegi mu isa suurim hirm, et ma ei kujuta ette, mida ahiküte tähendab, ei läinud mulle korda. See hirm püsis tal, muuseas, terve aja ja püsib siiani, kuigi ma üritan talle selgitada, et ma olen aastaid ahiküttega edukalt elanud. Ei tea, kas ta on nüüd õnnelik, kui pidin oma minevased, olevased ja tulevased säästud katla alla panema? Igatahes oli seal koguaeg marulõbus: külalisi tuli sõna otseses mõttes uksest ja AKNAST, katusel sai päevitada, kuuri taga grillida, ükskord tulid füüsikud vedela lämmastiku kanistriga ja tehti viinakuubikuid, ükskord istusid paljad mehed, hundimaskid peas, mu kamina ees ja suitsetasid jumalteabmida, me kirjutasime tribuutlugusid surnud hiirtele ja majutasime balletiartiste vaibale magama. See kõik oli vapustavalt vahva hoolimata sellest, et 1) dušiall tuli käia külmas kuubikus köögis, 2) hiired olid nii ülbed, et hängisid keset tuba, 3) boiler asetas hellalt kõik oma 100 liitrit vett puumaja köögi põrandale, 4) all oli sama omaniku firma, kelle töötajad keeldusid küttepuude auto eest oma parsat minema ajamast ("kas ta siis vaadata ei saa, kui ta kallab?"), 5) mu toas oli aeg-ajalt 13 kraadi sooja, ja 6) ma magasin ülikooli ühikast ära aetud vineervoodil, mida kattis madrats kirjaga TRÜ 1984. Ühel hetkel aga oli miskine teema, et korterikaaslane läheb ära ja mina ei tahtnud ka sinna üksi jääda. Tegelikult ta ei kolinud veel niipea ja jõudis elada nii mõnegi imeliku inimesega seal, kes vihkasid kirglikult võõraid inimesi (ent kolisid siiski täiesti võõra tüdruku läbikäidava toaga tagumisse tuppa).

Vaksali linnaosa - jälle

Mina aga kolisin tagasi metamorfoosi läbinud esimesse korterisse. See oli nüüd moodsam ja avaram kui eales varem. Lahkunud olid seinad ja uksed, aga juurde oli tulnud õhku. No ja sõbrannast korteriomanik oli jokkis peaga üritanud natuke kunsti ka seintele teha, mis oli halva ideena tundunud KOHE, kui ta kaineks sai. Aga sinna kolimine oli kohtumine vana hea tuttavaga. Paraku kolis märkamatult sellesse uberikku sisse ka kavaler. Ruumi oli tõe-sti vähe isegi siis, kui kavaleril peale riidehunniku ja arvuti suurt midagi kaasas polnud. Aga armastus oli suur ja head lambad, teadagi, mahuvad igale poole ära ilma teist nägu tegemata. No ja nii me siis (ilma teist nägu tegemata) elasime seal peaaegu 6 aastat. Kõik oli nii oma - naabrid, õu, kvartal. Aga seda tunnet enam ei olnud, mis oli esimesel korral. Mis oli siis, kui ma istusin trepil ja ei tahtnud ära kolida. Et oleks veel kitsam ja huvitavam, võtsime me ka kassi. Seda tegin ma muuseas ka eelmisel korral seal elades, kuid too miisu jäi toonasele elukaaslasele. Ma tean, et ta pani seda pahaks, justkui ma oleks oma looma tema kaela jätnud. Mina aga tahtsin tegelikult head - mul oli temast nii kahju (ja endast ka), et mul polnud südant kassi ka minema viia. Nii me igal juhul kolmekesi seal 25 ruudul rõõmsalt eksisteerisime ja ma sisendasin endale, et meil on kõik vajalik olemas (ja oligi). Boonuseks lugesin seda, et me pole veel üksteist kirvega ööpimeduses mõrvanud - järelikult sobime küll. Aga ühel hetkel ma enam ei jaksanud elada-süüa-oleskleda ainult voodis. Ma unistasin elutoast. Isa hakkas naerma, kui ma talle seda rääkisin, ja meenutas, kuidas ta minu (lapseea) sünnipäeval köögilaua taga tiksus ja unistas, et tal oleks magamistuba. Nii see elu kord on. Aga äraminek tundus ka hirmutav - korter oli selle ajaga ikka korralikult vatti saanud, kuigi me seal ei läbutsenud ega laamendanud. Valged seinad köögis lihtsalt amortiseeruvad. Lisaks oli meie eest laamendanud kass, kelle kahjude korvamine tundus enne lahkumist mõttetu ja pärast lahkumist tüütu. Õnneks saime ikkagi sõbrannast omanikuga kokkuleppele, et remont tuleks nagunii. Ma loodan, et ta pikka viha ei pea.

Kõik on katki

Teise-ringi kodu ostnud inimesed teavad ilmselt, kuidas sisse kolides selgub, et kõik on katki. KÕIK. Ma kirjutasin sellest peale kolimist ka ja ei jõudnud ära oodata, millal ükskord see ring peale saab. Nüüd on lõpuks kardinad ka magamistoas ja külaliste jopesid ei pea viima magamistuppa (peale nagi paigaldamist tammus M veel korduvalt ja korduvalt vanast harjumusest magamistuppa jope järele :D) ja kerisel on uued kivid. Tegelemata on veel dušialusega, kust tundub peale pesu miskit veidi lekkivat. Aga ei jõudnud ma selleni, kui juba detsembris väikest hoiatust andnud küttekatel otsustas, et temale aitab. Kuigi kodu oli väga soe (isegi palav) ka nii, et magamistoa regulaator sees ei olnud (muidu hakkas katlast päris vesi kohe välja jooksma) ja põrand oli ainult poole korterini soe (sest ka tsirkulatsioonipump oli läbi), oli selge, et see kohutav-kohutav väljaminek tuli ära teha. Kogemata arvutasin ükspäev hinna "vanasse rahasse" ja pidin perseli kukkuma. Olin natuke aega täitsa turris ja stressis, sest seda mitut tuhandet eurot lihtsalt pole kusagilt võtta. Õnneks pank veel halastas meie peale, aga lisakulutused ei olnud just päris plaanis. Meeleolu jõudiski juba normaliseeruda, kui ühel pühapäeva hommikul tööle sõites rammis mind küljelt üks tundmatuks jääda sooviv isiksus, kes põgenes sündmuskohalt. Ja nagu Ambla vanasõna ütleb: kes ei pane kirja avarii põhjustaja numbrit, maksab kasko omavastutust. Ehh. Mõni päev hiljem lükkasin mind hommikul tüütava kassi öökapilt koos oma telefoniga maha, millel on nüüd kaks tükki klaasi ühe asemel. Sellele ma isegi enam ei reageerinud. Eile kukkus e-sigaret maha ja selle paagi klaas purunes.

Mida ma just lugesin

Tagasiside, mis ajas segadusse

Kes mind lähemalt teab, on ilmselt märganud, et ma olen suur Eesti filmide entusiast. Mulle tõesti meeldib kodumaine film, mis siis, et paljaste inimestega ja veetakse koera laipa. Kui kiirelt lugejale oma maitse kaardistada, siis "Klassikokkutulek" ei meeldinud kohe üldse ja lemmik on seni "Sügisball". 

Igatahes ei julgenud ma siiani vaadata filmi "Päevad, mis ajasid segadusse", seda just väga vastuolulise kumu pärast, mis filmi ümber avalikus ruumis oli. Olen kuulnud kommentaare alates "filmist, mis ajas segadusse" kuni eiteamilleni, positiivset sõna ei ühtki. Seepärast olin üsna üllatunud, kui film mingi teatud täitsa intelligentse näoga inimeste rühma poolt Eesti aasta filmiks valiti. Film vedeles kurvalt mu arvutis juhuse tahtel täpselt selle päevani, kui seda ka telerist näidati, aga ma jõudsin vaatamisega siiski pool päeva ette.

Igatahes olin ma positiivselt üllatunud - film oli sisukas, mõtlemapanev, natuke naljakas ja ühtaegu kurb. Ja äkitsi sain ma aru, miks inimestele tundus, et siin on mingid fragmendid ainult. Narratiiv oli täiesti olemas, aga selleks tuli endal ka natuke tööd teha. Ei saa koguaeg nii, et asi mäletsetakse publiku eest läbi. Ja ma ei taha nüüd kõlada mingi intelligendinärakana, aga järelikult on palju inimesi, kes enam teistsugust sisu ei oskagi tarbida. Ainult mäletsetut. Sest muudmoodi ei oska ma seletada seda, et inimeste arust süžeed justkui polnud. (Ja et "Klassikokkutulek" nii paljudele meeldis.)

Ja nüüd lugesin ajalehest, kuidas Tõnu Trubetsky on jubedalt segaduses, sest filmis ei olnud üldse õiged 90ndad. Ma ei tea, kust selle filmi kuvandisse läks sisse selline asi, et tegemist on publiku arust mingi 90ndate antoloogiaga. Ehk vaatajate muljetest veebis? Igatahes ei tundu filmi vaadates küll kuidagi, et see pretendeeriks mingisugusele ajaloolisele tõele või nostalgilistele meenutustele. Eelkõige on see ikkagi filmiKUNSTI teos, teatud loojate nägemus mingist narratiivist ja seda ümbritsevast keskkonnast, mitte aga õppematerjal või dokument. Päris kole, kui filme tohiks teha ainult ajaloolisest tõest lähtuvalt.

Täna on pühapäev.

Ma üritasin leida postitust, kus ma olen varem millestki sarnasest kirjutanud, aga et see mul ei õnnestunud, siis saagu teema nüüd üles tähendatud. 

Seda juhtub ko-gu-aeg.

Klient helistab pühapäeval.

Klient: Palun vaadake mulle mingit tänast bussiaega/lahtiolekuaega.

Mina: Üks hetk palun!

Klient: Täna. Pühapäeval. Pühapäev on täna.

Mina: ... (selle asemel, et öelda: "kas sa, fakk, arvad, et ma ei ole märganud, et ma pühapäeval tööl istun või?!)

Muidugi võib ju ka olla, et mul on erakordselt loll hääl, sest täna pidas üks klient vajalikuks mind ka teavitada sellest, et Kuressaare asub Saaremaal.

Stalker

Ma hakkan endast väljuma. Kuidas on võimalik, et aastal 2017 pole ühest inimesest internetis ühtegi jälge ilma, et ta oleks umbestäpselt 89 aastat vana?!

Nimelt oli mul kunagi üks sõbranna, kellega me teismelisena tihti koos aega veetsime, kirjutasime ja ka pidžaamapidusid pidasime, kui neid nii võib nimetada. Kui keegi annaks mulle miljoni selle eest, et ma meenutaks, kuidas meie suhtlus katki jäi - ma ikka ei suudaks meenutada! Ma võin ainult oletada, et kuna ta oli selline megamalbe ja tagasihoidlik, mängis klaverit ja tahtis ornitoloogiks saada, ja minu keskkooliaeg.. noh.. oli ilma klaverita ja suht rokenroll, siis ilmselt meil ei olnud äkitselt enam millestki rääkida. Või? Mäletan veel mingit kohmetut juhuslikku kohtumist juba siis, kui suhted tegelikult katkenud olid. A-käid-koolis-jah-mhmh-meeldib-mitte-eriti-tulen-vist-ära-ahsoo-nojah-ole-tubli.

Igatahes ei ole ma mingi kuramuse kehv guugeldaja, äkää! Ma olen isegi oma kasutuses olevaid barely legal vahendeid kasutanud, kontrollinud läbi kõik mõeldavad pereliikmed ja kursusekaaslased, hauaplatsid ja ametlikud teadaanded - no pole olemas! Hakka või koju helistama ja ütlema: "Tere! Palun Piretit!" :)

Ma ei tea, miks see mind nii palju painama on hakanud, ja ma ei ole üldsegi veendunud, et meil ka täna midagi ühist oleks, sest noh.. Me oleme vist liiga vanad, et Michael Jacksoni fänniajalehte välja andma hakata. (Selle nimi oli Skywriter ja sellest ei ilmunud ühtegi numbrit ja olgu sellega see teema nüüd lõppenud!)

Mul on nii hea meel Taavi pärast...

...vaatamata sellele, et ma Taavit ei tunne.

Halva teeninduse auhind

Klient: "Kuidas saaks Jõgevalt Endla rabasse.. kõige mugavamalt?"
Mina: "Autoga?"
Klient: "...aaaga kui autot ei ole?"
Mina: "No ma ei tea, Endla raba on päris suur.."
Klient: "Ma mõtlen, kuidas sinna sissekäigu juurde saab?"
Mina: "Raba sissekäigu?!"
Klient: "Nojah, raba sissekäigu juurde.."
Mina: "No kui te oskate seletada, mis või kus on raba sissekäik, siis ma saa.."
Tuut-tuut-tuut.

Lehm libedal jääl

Pealkirja näol pole tegemist mingi peene sõnademängu ja mõistujutuga. Olen mina nimelt puhkusel ja imelikul kombel ei kollita mind ka ükski haltuura ega isegi mitte sotsiaalse elu pojuke. Niisiis oli mul täna kolmandat päeva meritähekesena (kujutage ette!) igav teleka ees lebada. Koristama ju ikka ei hakkaks, kui voodipesu veel uksele vastu ei tule ja "Emme!" ei hüüa ja saast nurgas uusi eluvorme ei loo. Samas, mõned asjad võiksid külmkapis küll ise jalad alla võtta ja ära minna (ma vaatan teie otsa, 2-nädalane seenekaste ja tomatisalat!). Igatahes pani ajaleht mulle pähe suurepärase mõtte minna testima vast lahti lükatud kanalijääd ja 1,3 km uisurada. 

Ma ei lasknud ennast segada asjaolust, et ma käisin viimati uisutamas aastaid-aastaid (äkki mingi 5-6?) tagasi korra ja enne seda jumalteabmillal, ega ka sellest, et mul on dr Guugli arvates mingi surmav seljanärviprobleem, mis põhjustab vähemalt jalutust ja kakapidamatust, ja panin selga Fila dressi ja Skechersi tossu (Adi oleks paremini kõlanud, aga ei ole noh!), võtsin kapi otsast alla uisud (kurat, juba selles tegevuses oli rohkem sporti, kui viimase viie aasta jooksul) ja keerasin (auto)rattad Ansipi silla parkla poole. 

Kuidagi ma sinna jäärajani ukerdasin ja elektriposti varmal toel ka kaitsed alt ära sain ning enne, kui ma arugi sain, olin ma teinud ära selle neetud 1,3 km ringi. Päike loojus ja lumi sillerdas ja mulle meenus, et võibolla oleks paslik, et KEEGIGI teaks, et ma läksin üksi terariistadega jääle. Vastavad toimingud tehtud, jätkasin graatsilist siuglemist. Ringi lõpetades tahtsin hirmsasti helistada M-le, et teavitada, et mul on ikka veel kõik jalad ja käed ja ta võiks nüüd tulema hakata töölt. Siis see juhtus! See neetud jäält äraminek käib üle lume alla maskeerunud rämekrobelise jää, mida sa isegi ei näe. No ja mõned lehvitused pealtvaatajaile, ning peega ma maad puudutasin. 

Aga teate seda ütlust, et "when life gives you lemons, make lemonade" eks? No kuna mul juba telefon peos oli, siis ma mõtlesin, et teen selle kõne mugavas isteasendis ka ära. Nokkisin rääkimise ajal kaitseid uiskude alla panna ja tundsin rõõmu sooritatud spordist. Kui telefoni ära panin, liginesid ettevaatlikult kaks välismaalasest tudengit, kes enne kiikunud olid, et küsida, kas mul on ikka kõik korras. Muhaha! Nojah. Kukkus ja enam ei tõusnud, ma ka muretseks. Tänasin neid ja ütlesin, et kaikki on tegelikult kunnossa, ning hakkasin mõrvakrobediku kiuste auto poole rühkima. Parajasti sel ajal sõitsid sireenidega silla alla 2 kiirabi ja päästeauto. Ma VÄGA loodan, et nad mulle järgi ei tulnud. Kuigi tuleb tõdeda, et kiirabid vurasid üsna kohe kurvalt tagasi küll - nagu oleks tahtnud äkšõnit, aga ilma jäänud.

Sport on terviseks!

Varas

Olen mina ammu aru saanud, et on mingi teatud rühm inimesi, kellele koriander mitte ei meeldi. Söögi sees, ma mõtlen, mitte niisama peenras ei käi peale astumas. Igatahes - ma pole teda väga palju söögi sees kohanudki, aga ise uhan leiva sisse (siis, kui jälle mingi evelinilves peale tuleb) ja seal meeldib. See on ses mõttes huvitav, et ma ei tea, et ühegi teise ürdi suhtes selliseid seisukohti väga omataks ("Ei tüümiani ära mulle küll kartuli peale pane!"). 

No ja eile tuligi sõbrannaga sellest juttu, sest ta jagas mulle oma maailma parimat guacamole retsepti ja lisas, et väljamaal pannakse sinna sageli koriandrit ka. No ja siis lisas veel, et väkk. Tema ongi ilmset mu kõige koriandrit vihkavam sõber maailmas. Ei saa rahulikult Vietnami rulle ega midagi temaga teha ilma, et ta koriandrit sisse keelaks panna, nagu retsept muiste käsib. No ja hakkasime meie eila seda sama arutama, kui selgus, et KUIVATATUD koriander teda ei häiri, ainult värske. Ja mina hakkasin mõtlema, et... oot... a ma polegi vist värsket koriandrit saanud, vähemasti mitte teadvustatult. Sõbranna veel rõhutas, et need on väga erinevad. No ja minu peas oli plaan küps - juurviljaosakonda vargile! Juhuse tahtel sattusingi eile ühte kohalikku supermarketisse, kahlasin ürtide ja salatite vahel tükk aega, kergitasin üht und teist ja leidsin lõpuks õnnetu koriandripoisi. Napsasin sujuva liigutusega väikse lehe ja jalutasin seda mudides sinkide juurde. Noh, et ei oleks kohe kahtlane, et ma puuviljade vahel midagi suhu topin. Sinkide vahes on palju normaalsem midagi suhu toppida, sest vaevalt seal inimesed sageli pakke avavad ja jamoni järavad. Tulemus? Oli, jah, teistsugune. Aga kas halb või hea? Ei teagi. Nüüd on varga märk mann ja ma ikka ei tea, kas ma söön koriandrit.

Detsembrikuumus

Selline asi hakkab ehtima meie seina

Tavaliselt ootan ma jõule suure innuga ja ostan juba novembris kinke kokku (või hakkan neid väikeste hiinlaste käest tellima). Sel aastal on jõulud tulnud mingil arusaamatul põhjusel kuidagi täiesti ette hoiatamata. Oktoober läks nagu unenägu - joostes ja mängides. November, aeg, mil me ootasime oma ostetud koju pääsemist, venis nagu see näts, mille keegi oli asfaldi sisse astunud ja mille minu klassiõde Keiu oli sealt ära korjanud, puhtaks pesnud ja nätsutanud. Jah, ta tegi seda päriselt. Ei, mitte ühe korra. Detsember aga hakkas aeg jälle kablutama nagu loom - kõik vajas parandamist, ostmist, vahetamist. Loomulikult oli mul vaja enne jõule puhastada jooksvat vetsupotti, mille ma puhastasin nii ära, et see enam üldse vett kinni ei keeranud. Aga puhas oli! Räh! Sellele järgnes väga raske päev, kus kaks inimest üritavad õppida selgeks jooksupealt sissejuhatust torulukksepa alustesse I ja II. No kuidagi koos palvetega Allahi ja Justin Bieberi poole need torud kinni said ja jäid. No ja nii edasi.

Lõpuks muutus kinkide ostmine selle kõige rõvedamaks vormiks - käid mööda Prismat, häbi nägu ees, ja mõtled, kuidas saaks kõige odavamalt midagi, mis ei oleks nõme. Sihipärased ja eelneva ideega olid ainult kingid M-le ja isale (kolleegi kunst meie kodu seinale ja nutikindad), ülejäänud said ostetud selle pärast, et peab. Kuidagi. Moodi. No ja siis ma olengi "see vastik tädi", kes kingib puslesid, nagu M ütles. Jah, tuleb tõdeda, et ega ma kindlasti ei jaganud asja väärtust, kui mulle lapsena Grimmide raamat kingiti. Aga seda tänulikum olen ma täna. Kuigi tegelikult ma lugesin seda ka siis andunult. Igatahes saavad lapsed minu meelest niigi liiga palju kingitusi ja ma ei kavatsegi hakata võistlema selles, kes suurema ja rohkem puldiga asja kingib. Ma olen nii kaugel öku olemisest, nagu lehm lennukist, aga oma koduste kõrval tundub, et ma olen ikka tõeline maaema. No tehke mis tahate, aga plastmassist KARJUV kiikhobu on rõve vaikse ja lambanahkse puust kiiklamba kõrval. Tundub aga, et see pere esimese pesamuna probleem on teiste tulekuga kuidagi vähenenud. Enam ei ole nii, et üks kingib kraana ja teine kingib veeeeeel pikema kraana. Aitab kah, kuulge. Eriti arvestades, et mõni neist jõulukingi täiest jõust kuuse alla vastu maad viskab, sest see ei käitu nii, nagu tema tahab. Ja ma ei räägi mingist käte ja jalgadega köögiviljavanusest lapsest vaid 1. klassi inimesest.

Muidu oli jõul lustlik ja kärarikas, vahepeal käisid külas veel lahked külalised, kes arvasid vist, et me elame näljas ja oleme muidu paljad, mille tagajärjel ma viskan täna ära kilo poesalatit :(. Igatahes kinkisid lahked külalised meile vesipiibu ja nütt mina hakkan piibumestariks ja nii on. Ma ei lase ennast ka sellest segada, et kahekesi suure piibu ära tõmbamine paneb mul räigelt pea valutama :D. Ega sellest, kui ma kogemata natuke asju põlema panen. Aastavahetusel on plaanis võõrustada ämmasid-äiasid-oi-oi-oi. Enne saan õnneks olla 11 h tööl ja vastata küsimustele, mille näited vt eelmises postituses. 

See oli väike kokkuvõte detsembrist, tänan tähelepanu eest!

Sarjast "Täna tööl"

* "Nõmmel on see Von Krahli teater..." (mõtleb Glehni lossi)

* "Ma kutsusin 45 minutit tagasi kiirabi, miks ta ei tule? Teie olete ju info, öelge!"

* "Ma küsin nüüd ühe hästi ebatavalise küsimuse, ma väga vabandan, aga mis kellani Sossi klubi täna lahti on?"

Adulting

Pikk vaikus siin on tingitud kahest asjast: esiteks olen ma laisk ja teiseks on sündinud asju.

Viimased kaks kuud olen pidevalt muretsenud, jäänud magama ainult meditatsiooni abil, põdenud, väljutanud juukseid, söönud suppe ja makarone ja säästnud. Kõik see on toimunud hüva eesmärgi nimel, sest nüüd on meil päris esimene päris oma päris kodu.

Ma teadsin juba kevadel, et peale järjekordse kõrghariduse omandamist on aeg hakata uurima seda kodulaenubisnisit ja minu üllatuseks ei lükatudki meid uksest välja (kõtt-kõtt, koju-koju, vaesed! Kššš! Kassasaad!). Kogu see protsess oli aga hirmus kole, sest iga nädal tõi üks kuni mitu uut takistust (a'la, et "oih: te ei ole üldse pärandustki vormistanud 10 a tagasi" või, et "aa, see korter on 100 m linnast väljas? Siis tuleb 15% asemel 20% sisse maksta" või, et "äää müüja ei ole nõus notaritasu pooleks tegema" jne) ja läks maksma MILJARD oirot (või noh, natuke vähem). 

Igatahes üritasime me kõike õigesti teha - käisime alustuseks nõustamisel, küsisime kõigi võimalike kõrvalkulude kohta ja arvasime, et tuleb smooth sailing. Shõttagi! Ma ei hakka üldse sellest rääkimagi, et kuu aega hiljem tuli pangal uudis selle kohta, et nad hakkavad pakkuma 10% sissemaksega Kredexi käendust. OEH. 

Igatahes on võibolla kogu loo märkimisväärsemad faktid järgmised:

* ostsime ära esimese korteri, mida vaatamas olime käinud

* me poleks seda saanud teha ilma vanemate abita

* me maksame laenu vähem, kui poole väiksema korteri üüri (Tartu, heade mõtete linn!)

* ma sain kolimise käigus elu esimese astmahoo

* korteris, kus on elanud üürnikud, vajab kõik lähemal vaatlusel parandamist

* meie juures saab nüüd ööbida (E&T testisid ära)

* me oleme ametlikult külainimesed, mis sest, et küla piirneb linnaga (:

* ma ei tule enam kunagi kodust välja, niisiis te peate ise külla tulema

Kas see kõik oli seda väärt? Miljon korda jah. On uskumatu, kuidas ma enam ei pannud ise tähelegi, mismoodi korteri üürimine piirab minu sisemist aknadekoraatorist peder.. homo. Et ma oleksin tahtnud panustada interjööri, aga ma olin sellised mõtted lihtsalt matnud kuskile sügavale-sügavale üürikorteri reliini alla. Et ma ei pannud midagi seina peale, sest.. seda lihtsalt ei tehta üürikas. Et ma ei teinud midagi väga korda (v.a juhul, kui see oli eluks vajalik, nagu boileri vahetus), kui see läks katki, millega me jõuame edukalt 9. rida eespool kirjeldatud probleemi põhjuse juurde. Igatahes.. KÕIK ei ole veel päris perfektne, aga we're getting close. Siit edasi ainult sile vesi, eks?

Arvustame seekord publikut

Käisin mina eile vaatamas Tartu Uue Teatri sigahead menukit "Odysseia", mida on arvustatud juba igas endast lugupidavas väljaandes, ja seepärast ma lavastuse peentesse traagelniitidesse üldse ei sukeldu. Sain hoopis elamuse publikust ja seda ikka halvas mõttes, nagu oligi arvata.

Saime K-ga vast maha istuda, kui meie kõrval olevatest naisterahvastest üks hakkas seletama, kuidas tema käis eile ka, kus tema siis istus ja millest lugu ikkagi üldjoontes räägib ja nii. Aitäh selle eest sulle!

Kuna kohe etenduse alguses selgub, et tegemist on "teistmoodi" tükiga (aga tegelikult ikkagi mitte osalusteatri kui sellisega), siis peale mõningast kahtlemist läheb eestlane lahti. Ta topib hullunult toitu suhu (ta on ikkagi maksnud, eksole!) ja arendab näitlejaga lolli vestlust (ah, et sardiinid, ma mõtlesin, et rääbis on). Ennast aitab avada muidugi kaks klaasi etenduse käigus publikule pakutavat veini. 

Kui eestlane aga ükskord suu lahti saab tehtud (teatris etenduse ajal, kujutage pilti!), siis kinni see enam ei jää. Nagu üldse. Artistid paluvad kindlatel hetkedel teksti kohaselt isegi eraldi vaikust ja see seisab külastajal meeles täpselt 3 sekundit, sest siis jätkub "...ilmaga on täna ikka vedanud..." ja "...Maret helistas mulle eile ka...". Kui juhtub, et mõni näitleja näitleb, siis külastaja ehmatab ja jagab oma jahmatust ka kaaslasega "...kas see buss ei pidanudki ära sõitma vä?". Teatrisse tulnu ei taltu isegi sellest, et näitleja ka samal ajal räägib ja teda ei ole eriti hästi kuulda - ongi rohkem põhjust ise vestlust arendada. 

"Näe, seal on see koer.." ja "...haha, pagulane..." saadavad mind ilmselt veel mõnda aega selle etenduse peale mõeldes. No ei tea mina, kas süüdi on vein või mis, aga lõpupoole jääb möla õnneks siiski veidi vaiksemaks (said kaineks äkki?) ja saabki peaaegu etendust nautida. Kuigi üksikud vajalikud infovahetused ("...selle rõdu on nad küll etenduse jaoks sinna ehitanud...") viiakse läbi ka siis. Aga kui jälle pimedas saalis istumiseks läheb, saab eestlane aru, mis teatris teha tuleb - vait olla ja etendust vaadata, jajaa...

Ebamugav inimene

Ma olen üks kohutavalt ebamugav inimene.  Ei ole mina mitte asjadega rahul ja boonusena tean veel mingeid õigusi kah. Paha-paha! Igatahes tundub juba ka mulle enesele, et ma aiva käin ja kaeban ja õiendan. Varsti sülitatakse mulle igal pool supi sisse ja lõigatakse meditsiiniasutustes "kogemata" jalg maha.

Viimased asjad, mille pärast olen õiendanud:

• arsti juures küsiti erakorralise vastuvõtu mitte-erakorralisuse pärast 30 eurot, kuigi ukse taga öeldi, et läheb viiekas ja teine arst ise oli eelmisel päeval palunud selle valvearsti juurde tulla (anti raha tagasi)
• pitsakokk võttis minu silme all ahjust välja kõrbenud pitsa ja vabandas, et läheb veel aega (mina arvasin, et hakkab mulle uut tegema ja tegin veel poes ühe tiiru). Kodus selgus, et teenindaja oli kõrbenud servad kettaga vaikselt ära lõiganud ja mulle ikkagi selle küpsisestunud (ja nüüdseks lootusetult jahtunud) pitsa müünud (firma ei vastanud)
• tööandja arvas, et summeeritud tööaeg tähendab seda, et mul võib ühes kuus olla tunde 56% jagu üle (ei võinud)
• pereõde ja -arst ei suutnud kokku leppida, kas nad panevad cito! aja või mitte (ikka panid)
• M ostis järelmaksuga telefoni ja esimese kuu telefoniarvel selgus, et ta on enesele teadmata ostnud kaks täpselt ühesugust telefoni (ei olnud)
• ettevõte määris pähe tehnika, millega lõpuks nende tarkvara ei töötanud (olen neilt läbi aastate saanud juba 2 korda tasuta lisavidina)

Sealjuures ei ole ma kunagi mingi räuskav väärakas, vaid lähenen asjale (peaaegu) alati viisakalt (kui, siis võib-olla passiiv-agressiivselt :)) ning reeglina saan positiivse lahenduse. Aga miks ma pean? Miks ma pean tõestama üle kuu aja, et meil ei ole kahte telefoni, nt? Ja keegi isegi ei vabanda. Eile kuulsin aga kontoris, et mõni ootab 5 kuud (!!!!!!!) oma autot töökojalt tagasi, sest need müüsid valed varuosad, paigaldasid valed varuosad, tagasi viies lasid midagi autos õhku jne. Niiet... peaks vist õnnelik olema? :)

Uumur

Hästi moodne on tänapäeval öelda, et "ma ei taha küll kedagi solvata, AGA..."


Niisiis - no hard feelings, aga pidin lihtsalt laiema publikuni tooma:

Pärineb siit.

Vaatasin sarja

Tervelt kaks päeva sain vaadata, siis sai sari otsa :). Ehk siis - paljukiidetud "Stranger Things". Mul on hea meel, et ma võtsin kuulda arvamusliidreid ja sobitasin sarjaga lähemat sinasõprust. 

Oli tõesti põnev, aga ma ei ütleks, et väga õudne. Ma hakkan igasugu asju ette kujutama peale Investigation Discovery suurepäraste lugematute sarjade "Haunting", "The Haunted", "Ghost Lab" jne vaatamist, sest ma kardan, et kohe tuleb deemonipoiss ja hakkab mu tekki ära vedama ning viskab mind vaasiga. Ma ei hakka kartma peale "Stranger Thingsi", et tapeedi seest hakkab mingi elukas sisenema mu isiklikku ruumi (no sweat - see teadmine ei spoili sul midagi). Lisaks pole siin majapidamises tükkigi tapeeti, võib-olla on asi selles.

Igatahes on sari õudsalt stiilne ja viitab miljonile asjale (peamiselt Stephen Kingi ja 80ndate asjadele), aga sellele lisaks on temas mingeid imelikke analoogiaid hoopis kummalisemate asjadega, nagu nt minu lemmik videomäng "Beyond: Two Souls" (seda ka soovitan, kellel on PlayStation 3). Väga ootaks igatahes järge sarjale, aga nagu ma aru saan, pole selle toimuma saamist veel keegi ametlikult kinnitanudki. Arvestades aga, et sarja skoor IMDB-s on megakõrge 9,1, siis ilmselt pole küsimust.

Treilerit näeb siin: https://www.youtube.com/watch?v=XWxyRG_tckY

Igapäevane olukord tööl.

Klient: Soovin Une Mati numbrit.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: Kas mobiilinumbrit ei ole.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: A ma tahaks mobiili.
Mina: Tema nime ei ole ühtegi avalikku mobiilinumbrit.
Klient: Aga lauanumbrit?
Mina: Lauanumber on.
Klient: Aga tal on mobiiltelefon, ma tean.
Mina: Jah, võib-olla, aga see ei ole siis avalik.
Klient: Misasja, siis on salastatud või?
Mina: Salastatud jah.
Klient: Ei ole salastatud, ta on tavaline inimene!
Mina: Ikkagi võib inimesel number olla salastatud.
Klient: Eiiii... Ma olen tema klassivend.
Mina: ...

Suvi (tatara-ta-taa)

Nagu vaikusest blogis näha võib - suvi on läinud nagu unenägu ja kirja pole saanud mitte ridagi. Olgu see viga nüüd parandatud ühe protokollilise reisipostitusega.

Ma ei mäleta, kas ma mainisin eelmises postituses (aga ei viitsi kontrollida ka), et mulle lubati Riia reisi, kuna Leedu tripi aegu ei olnud aega Lätit üldse kaeda. Igatahes sai see ka kohe nädal hiljem tehtud. Võtsin ette TripAdvisori ja hakkasin kammima läbi vaatamisväärsusi. Õige pea selgus, et möödasõidul nähtud lahedatesse objektidesse pääseb ka sisse ja peale ning nii see plaan kokku saigi.

Esimene peatus - loomaaed. Rahvast oli rohkem kui inimesi või see.. eestlasi oli rohkem, kui kedagi muud. Olin positiivselt üllatunud, sest Riia loomaaed oli väike, kaasaegne ja täis eksootilisi loomi (isegi natuke ei meenutanud meie telliskivipuuridega zood). Ja kui ma räägin eksootilistest loomadest, siis ma mõtlen neid, keda kodumaises loomaaias ei näe (pardon, kui näeb - ma pole ammu käinud): flamingod, sebrad, kaelkirjakud ja meie lemmikud kapibaarad (just õppisin eestikeelse nimekuju ära). Miskipärast ma neist pilti ei teinud, ehk olin ma liiga lummatud sellest, kuidas üks neist oma lombis publiku ette loivas ja demonstratiivselt ja silmad mõnust vidukil junne väljutama kukkus. Pilet oli soodne (äkki kuuekas?), parkimine maksis peaaegu teist sama palju, aga reisides polnud ausalt öeldes kahju auto 4 euro eest loomaia väravasse (et mitte öelda "lõvipuuri taha") parkida. Lastega jalutamiseks on loomaaed ideaalselt pisike, mitte nagu Tallinna oma, kus lapsed kekseldes sisse ja maas rulludes välja tulevad.

Sellised lõustad siis. Loomulikult pidime me tegema ka selfiesid kaelkirjakuga, aga jäägu need privaatsfääri. 

Teine peatus - telebašnja! Kuna me oleme kord juba sellised kõrguste- ja telehuvilised (eriti armastab kõrguseid M, kes väljendab seda hellalt kahe käega seintest ja reelingutest kinni hoidmisega), olime väga rõõmsad, et ka lätlased lasevad inimestel oma teletorni külastada. Õnneks oli keegi hea hing veebis kirjutanud, et ärgu lastagu ennast sissekäigu süütust välimusest eksitada - külastada saab ja valvelauas assisteerib teid kena proua. Täpselt nii oligi - sõbralik tädi võttis vastu 3.70 (jah, lätlastel on veel ikka eurole ülemiku ajast imelikud hinnad) ja sõidutas meid liftiga üles. Alla tohtis ise tulla, aga hoia jumal selle eest, et üles oleksime omapäi sõitma hakanud! Järgneb kohutuslik pilt vaatega teletornist.

Järgmine peatus - Teaduste Akadeemia. See paistab siin eelmise pildi peal ka, aga panen igaks juhuks ka suure pildi temast:

Kui me eelmisel korral Riiast läbi sõitsime, siis vahtisin ma seda kõhedust tekitavat hoonet terve aja kaugelt. M väitis, et tema hotell olla ühe ringreisi ajal olnud selle lähedal ja see olevat ligidalt jube. Igatahes selgus tänu kodutööle, et tegemist niisiis teaduste akadeemiaga, kus on samuti vaateplatvorm ning ma teadsin, et pean sinna saama ja seda õuduste hoonet seestpoolt nägema. Üles sõitmise eest küsiti viiekas ja korraks tundus, et see on hirmus palju. Kui aga selgus, et platvorm on avatud ja seda igast küljest, ei olnud mul üldse kahju. Sest vaadake, mina ei karda kõrgust ja jube tobe on, et ilusaid vaateid tuleb igal pool nautida läbi klaasi/võrgu/trellide. Seepärast oli Tallinna teletorn mulle pettumus ning ka õhupalli peale pole ma raatsinud minna. 

M-i pildistamine koos panoraamiga osutus muidugi väljakutseks, niiet tema värisevate jalgade ja valge näo asemel vaadake lihtsalt kaunidust ja ilu:

Muuseas meenus mulle sellest akadeemiast üks väga kriipi seik. Nimelt tuli liftiga alla sõites mingil hetkel peale üks proua - ilmselt töötaja. 13. korrusel lift peatus ja enne, kui uksed jõudsid lahti hakata minema, pressis proua uste sulgemise nuppu. No ja kui need uksed korraks paotusid, siis seal tõesti ei olnud kedagi. (Siinkohal kujutage ette mingit õuduka soundtracki.) Kuidas ta teadis, et sealt keegi peale ei tule? Ahhh? Kas need uksed lähevad alati seal lahti? Peale seda tuli allpool veel keegi peale ja tädi ei litsunud ennetavalt uste sulgemise nuppu. Uuu-uu-uu-uu-uu. Peale kohustuslikku programmi parkisime südalinnas kõhud täis ja koterdasime niisama kohustusliku vanalinna keskel:

Päikse loojudes asutasime ratsu nina jälle Tartu poole tagasi. Kuna ilm oli ilus ja meel oli helge, siis jäigi Riiast supermälestus ja ma võiksin sinna iga kell hea meelega tagasi minna ning kauemaks jääda.

Suitsetamisest

Loobusin 17. märtsil suitsetamisest. Aga mitte päris. Võtsin ennast kokku, otsisin oma e-sigareti tükid üles ja loobusin, nagu Juur ja Kivirähk ütleksid, vanakooli akustilistest sigarettidest ning sisenesin e-riiki. E-sigarette olen ma juba mitu aastat tarvitanud, aga kuna nad on nii kuramuse high maintenance, siis alati jääb see ühel hetkel soiku: kas on vedelik otsas või aku katki või on aurusti väsinud. Igatahes võtsin ma miskipärast 17. märtsil, kui M lahkus ringreisile, vastu otsuse, et suitsetamine lõppeb nütt! Alates tollest päevast pole ma teinud mitte ühtegi suitsu, kuid oma nikotiiniga e-pulka olen lutsutanud hoolsasti, eriti pidude ajal ja kohvi kõrvale. Niisiis ei saa päriselt öelda, et ma oleksin suitsetamisest loobunud, sest nikotiini imen ma ikka edasi.

Ma olen koguaeg arvanud, et minu sõltuvus on psüühiline ja seda kinnitab ka Fagerströmi astmestikul põhinev test. See nimelt keskendub suures osas sellele, kui ruttu läidad sa sigareti hommikul peale ärkamist ja kas ärkad vahel suitsunälja peale. Alustada tuleb ilmselt sellest, et minu kirglikust suitsetajast (aga meedikust) ema keelas hommikul esimese asjana suitsetada ja käsis alati enne midagi süüa või vähemalt juuagi. Ilmselt poleks tegelikult keelama pidanudki, sest mulle ei meeldinud kohe ärgates suitsetada: kopsudesse oli kuidagi valus hommikul seda tahma tõmmata. Seega võisin ma oma esimese suitsu teha alles lõuna ajal ja harv polnud ka see, kui tegin seda päris õhtul. Samuti pole ma kunagi ärganud suitsunälja peale või keset magamist kuskil rõdul kimumas käinud. Olen aja jooksul suitsetanud rohkem ja vähem, aga suitsetajatele on mul küll nõuanne: ükski vabandus suitsetamaks rohkem (a'la "mul suri praegu ema ära", "mul on eksamisessioon" vms) ei ole mõistlik ja kui te arvate, et te PÄRAST vähem hakkate jälle suitsetama, siis te eksite: ei hakka. Suuremad suitsetamise vähenemised leidsidki mul aset peale e-sigareti kasutuselevõttu, aga ikka ja jälle leidsin ma end M-i suitse tõmbamast ja lõpuks uuesti ka ise pakke ostmast. 

Ma ei tea, mis seekord juhtus, aga ma hakkasin mingit kiusu ajama, et vot jätan maha ja kõik! Ma olen analüüsinud, miks ma maha jätta tahan ja jõudnud ikkagi vaid selleni, et ma kardan meeletult suitsetamisega seostatud haigusi (mis muidugi on neelanud mu eelkäijaid olenemata suitsetamisest või mittesuitsetamisest). Igatahes sisendasin ma algul endale, et kui-ma-praegu-ühe-suitsu-teen-siis... Ootasin teatud vastuseid teatud kohtadest ja mõtlesin nii, et kui ma EI suitseta, siis tulevad head vastused ja vastupidi. Toimis. Oodatud vastuseid muidugi ei tulnud, aga peale seda (mitut kuud) tundus nagu tobe nüüd seda ühte suitsu ka teha. Ja nii ma olengi tänaseni vastu pidanud, AGA. See on olnud kohutavalt raske ja siiani tahaksin ma suitsetamissituatsioonidesse sattudes metsikult suitsu: istumised alkoholiga, kohvijoomised terrassidel, inimesed, kellega alati koos sai maailma asju paika pandud suitsu kõrval... Päris konide korjamist ma unes ei näe, aga seda, et pakutud sigareti vastu võtan, seda küll ja tihti.

Igatahes tekib küsimus, et kui sõltuvus on psüühiline, miks kuramus ma siis keskmise kangusega e-vedelikku küll pahvin? Aga vot need ilma nikotiinita vedelikud lihtsalt ei kraabi (eriti veiniklaasi kõrval) kurku piisavalt, et ma üldse tunneks midagigi, et ma tunneks, et ma suitsetan ja suudaks organismi kuidagi ära petta. Aga tõsi on see, et nikotiini oleks aeg vähendada küll. Siiski usun ma (ja sama väidavad viimased uuringud), et e-sigaret on tavalisest kordades tervislikum, sest kopsu ei satu peamiselt põlemisest tekkivad tuhanded kahjulikud ühendid. Lisaks on tal vähe lõhna ja seegi on reeglina meeldiv (lõhnab vastavalt vedeliku maitsele). Olen kuulnud inimesi kaeblemas, et "see ka haiseb", aga ma kahtlustan, et äkki nad ongi tundnud kedagi tõmbamas tubakamaitselist (jajah! :D) vedelikku. Ise ma seda kasutanud pole, aga ma kujutan ette, et sealt võiks tubakasarnane lõhn tulla küll.

Selle kõigega seoses on muidugi esiteks tekkinud mul juba mittesuitsetaja žargoon ("kas peab siin katuse all siis suitsu tegema") ja vesipiip on kohe väga meeldima hakanud :D. Sest noh - suitsetada võib, aga see pole sigaret, eksole. Kõigun nüüd skisofreeniliselt selle võin-ühe-suitsu-teha-küll ja ma-ei-peaks-ühtegi-suitsu-tegema-kui-isu-nii-suur-on vahel ja eks näis, mis edasi saab. Lubadusi ei tahaks anda või kui, siis ainult endale.