Mäletate, kuidas barbidega mängides tuli kõigepealt (soovitavalt sõbranna) suur nukuriiete kott keerata põrandale laiali, siis barbidel 3 korda riideid vahetada, ja siis mängimine lõpetada? No vot, mul on selle blogiga umbes sama moodi, et taustapilti vahetan sama tihti, kui postitusi teen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu ütleks UnZip.

Eelmisel nädalal resideerusime Edgartownis ja siin mõned tähelepanekud:
* appearantly blue sneakers are a thing
* Edgari plaan "Tallinlased saledaks!" töötab hästi, sest kui parkimise eest peab maksma päeva töötasu, siis ma parem käin jala.
* kallis kohvikus tuleb käia Getteriga, sest siis ei pea maksma. Päriselt. Millal viimati ütles teile kelner: "Ma maksin teie arve ära."
* ma olen pettumus oma koolile, sest ma polegi rootslasele mehele läinud (sest milleks muuks meid ikka toodetakse! Rikka ruootsi onu jaoks!)
* pealinnas tunduvad olevat probleemiks ummistunud torud. Igas't asju ei tohtivat potti visata. Imagine that. Tartu inimesed ilmselt kanalisatsiooni ei ummista, sest siin selliseid plakateid pole.

Uudistest veel nii palju, et M ootab tuulerõugeid, sest minu sadistlikud vanemad viisid tuulerõugetes lapse ja minu mehe "kogemata" kokku. Nüüd jääb üle loota ainult 20-päevasele peiteajale, sest siis saaks kohustused täidetud ja asjad aetud. :)

Ja ekstra-spešial pedelõik Evale: mismõttes need neljanda generatsiooni My Little Pony'd näevad välja nagu mingid koerad LSD tripil?! Maailm on hukas!

Amps

Ükskord, kui me veel olime nooremad ja ilusamad (võiks isegi öelda. et huvitavamad), oli ühtedel inimestel  ütlus: Elus on kaks asja, mille peale võib kindel olla: Allan parandab Mülleri Sassi raadiot ja Ivika käib hambaarsti juures. 

Mülleri Sassi ei ole enam, aga minu hambad pole veel otsa saanud.

Võtsin umbes aastaks ajaks hambaarsti juures käimisest puhkuse, kui nii võib öelda. Kuigi ma mitte niivõrd ei võtnud puhkust, vaid, et mul ei valutanud hambad selle aja jooksul. See on minu puhul suur asi. Et te teaksite. Nüüd hakkas üks plomm lagunema ja olin sunnitud selle rahakadumisvõlutriki siiski ette võtma. No mis on saak? Neli auku, kaks lagunevat plommi ja üks ootel juurekanaliravi. Köki-möki, mis ta's ära ei ole! Ma küll esitasin arstile küsimuse, et kas need hambad otsa ei saa juba, aga ta vist väga ei mõistnud biiti. Oli teine minu surnuaia kallal esimest korda. Nimelt, kui on võimalus, et kas ma hammustan lambapraega hamba pooleks või ei hammusta, siis ma ikka hammustan. Ja kui on võimalus, et hambal on vaja juureravi või, et ei ole, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et auku ei olegi, on närv külma saanud, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et fiibertiftiga üles ehitatud hammas jääb mõneks ajaks püsima, siis ei jää. Ja kui on võimalus, et paistes ige paraneb erinevate meetoditega ära, siis ei parane ja hammas tuleb välja tõmmata (või see, mis ta'st alles on). No ja seda rida võiks jätkata aina ja üha.

Üldiselt ma võin tegelikult oma kliinikut soovitada ka, tegemist on Cardensiga. Mu hambad on liiga kehvad, et käia (odavamas) linnakliinikus. Varem või hiljem lõpetaksin ikka Cardensi esmaabis, aga siis ei teaks seal keegi, mis varem tehtud on ja miks.

Huvitav, kas vanakooli akustilise suitsu (maailma kõige armsam väljend, mis pärineb Juure ja Kiviräha eurolauluülekandest) tegemise lõpetamine (noh, peaaegu) aitab kuidagi hammastel tervem ka olla?