Amps

Ükskord, kui me veel olime nooremad ja ilusamad (võiks isegi öelda. et huvitavamad), oli ühtedel inimestel  ütlus: Elus on kaks asja, mille peale võib kindel olla: Allan parandab Mülleri Sassi raadiot ja Ivika käib hambaarsti juures. 

Mülleri Sassi ei ole enam, aga minu hambad pole veel otsa saanud.

Võtsin umbes aastaks ajaks hambaarsti juures käimisest puhkuse, kui nii võib öelda. Kuigi ma mitte niivõrd ei võtnud puhkust, vaid, et mul ei valutanud hambad selle aja jooksul. See on minu puhul suur asi. Et te teaksite. Nüüd hakkas üks plomm lagunema ja olin sunnitud selle rahakadumisvõlutriki siiski ette võtma. No mis on saak? Neli auku, kaks lagunevat plommi ja üks ootel juurekanaliravi. Köki-möki, mis ta's ära ei ole! Ma küll esitasin arstile küsimuse, et kas need hambad otsa ei saa juba, aga ta vist väga ei mõistnud biiti. Oli teine minu surnuaia kallal esimest korda. Nimelt, kui on võimalus, et kas ma hammustan lambapraega hamba pooleks või ei hammusta, siis ma ikka hammustan. Ja kui on võimalus, et hambal on vaja juureravi või, et ei ole, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et auku ei olegi, on närv külma saanud, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et fiibertiftiga üles ehitatud hammas jääb mõneks ajaks püsima, siis ei jää. Ja kui on võimalus, et paistes ige paraneb erinevate meetoditega ära, siis ei parane ja hammas tuleb välja tõmmata (või see, mis ta'st alles on). No ja seda rida võiks jätkata aina ja üha.

Üldiselt ma võin tegelikult oma kliinikut soovitada ka, tegemist on Cardensiga. Mu hambad on liiga kehvad, et käia (odavamas) linnakliinikus. Varem või hiljem lõpetaksin ikka Cardensi esmaabis, aga siis ei teaks seal keegi, mis varem tehtud on ja miks.

Huvitav, kas vanakooli akustilise suitsu (maailma kõige armsam väljend, mis pärineb Juure ja Kiviräha eurolauluülekandest) tegemise lõpetamine (noh, peaaegu) aitab kuidagi hammastel tervem ka olla?