Kanapoks

Nii, lapsed, ma tahan teile rääkida ühte asja. Väga tähtsat asja. Kuulgu, kel kõrvad on kuulda!

Kui te olete täiskasvanu (ma ei mõtte vaimselt, piisab ainult ealisest määratlusest) ja te pole põdenud tuulerõugeid (sest teie ema ei nühkinud teid vastu teisi täpilisi lapsi ja te ei käinud lasteaias), siis JUMALA EEST! Vaktsineerige ennast! Ma ei tea, mis see maksab, aga fakt on, et see eksisteerib, ja sellest piisab mulle, et teie silmi avada!

Madis, nimelt, sai tuulerõuged minu väikse õepoja käest. Irvitasime, mis me irvitasime, kartsime natuke ka ja ei pidanud pettuma: täpselt 10 päeva pärast kontakti (pool tundi samas korteris, mitte isegi samas toas) ärkas Madis palaviku peale üles ja samaks õhtuks olid esimesed villid olemas. Järgmised 4 päeva veetis ta agoonias. Kui ma oleks kasutanud briljantrohelist (mida ma ei teinud), siis poleks puhast nahka vist järgi jäänud. Villid ei taltunud millegi ees - neid oli nii suus, silmas, kõrvas kui ka talla all. Ta nägi välja nagu monster ja kannatas kõrge palaviku all (kui 39,2ni jõudis, siis me päris surma ei jäänud ootama: võttis ikka paracetamoli sisse). Tipphetkedel vajas ta abi isegi veeklaasi kätte saamisega 1,5m kauguselt. Nüüd on haiguse algusest möödas üle nädala, kaduma hakkavad viimased mädakorgid villidelt, aga täpiliseks jääb ta vist päris tükiks ajaks. Kõige selle õuduse sees oli tal vaja Tallinnas käia etendustel 2 liigutust tegemas. Avalikes kohtades (loe: autost trepikojani) liikus ta nokkmütsis ja kapuutsis, nähes oma põletikuliste villidega kössitades välja nagu EHTNE fentanüülinarkar. Üks töökaaslane nägi tema pildi pärast tuulerõugetest õudusunenägu ja sügeles kogu öö. See võibolla kõlab naljakalt, aga perkele! Ei olnud.

Kui te veel ei saanud sellest elavast kirjeldusest aru, siis ma soovitan siiralt täiskasvanutel vaktsineerida (mida soovitavad ka arstid), sest see oli ikka täisrõvedus kuubis.I have spoken.

Mäletate, kuidas barbidega mängides tuli kõigepealt (soovitavalt sõbranna) suur nukuriiete kott keerata põrandale laiali, siis barbidel 3 korda riideid vahetada, ja siis mängimine lõpetada? No vot, mul on selle blogiga umbes sama moodi, et taustapilti vahetan sama tihti, kui postitusi teen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu ütleks UnZip.

Eelmisel nädalal resideerusime Edgartownis ja siin mõned tähelepanekud:
* appearantly blue sneakers are a thing
* Edgari plaan "Tallinlased saledaks!" töötab hästi, sest kui parkimise eest peab maksma päeva töötasu, siis ma parem käin jala.
* kallis kohvikus tuleb käia Getteriga, sest siis ei pea maksma. Päriselt. Millal viimati ütles teile kelner: "Ma maksin teie arve ära."
* ma olen pettumus oma koolile, sest ma polegi rootslasele mehele läinud (sest milleks muuks meid ikka toodetakse! Rikka ruootsi onu jaoks!)
* pealinnas tunduvad olevat probleemiks ummistunud torud. Igas't asju ei tohtivat potti visata. Imagine that. Tartu inimesed ilmselt kanalisatsiooni ei ummista, sest siin selliseid plakateid pole.

Uudistest veel nii palju, et M ootab tuulerõugeid, sest minu sadistlikud vanemad viisid tuulerõugetes lapse ja minu mehe "kogemata" kokku. Nüüd jääb üle loota ainult 20-päevasele peiteajale, sest siis saaks kohustused täidetud ja asjad aetud. :)

Ja ekstra-spešial pedelõik Evale: mismõttes need neljanda generatsiooni My Little Pony'd näevad välja nagu mingid koerad LSD tripil?! Maailm on hukas!

Amps

Ükskord, kui me veel olime nooremad ja ilusamad (võiks isegi öelda. et huvitavamad), oli ühtedel inimestel  ütlus: Elus on kaks asja, mille peale võib kindel olla: Allan parandab Mülleri Sassi raadiot ja Ivika käib hambaarsti juures. 

Mülleri Sassi ei ole enam, aga minu hambad pole veel otsa saanud.

Võtsin umbes aastaks ajaks hambaarsti juures käimisest puhkuse, kui nii võib öelda. Kuigi ma mitte niivõrd ei võtnud puhkust, vaid, et mul ei valutanud hambad selle aja jooksul. See on minu puhul suur asi. Et te teaksite. Nüüd hakkas üks plomm lagunema ja olin sunnitud selle rahakadumisvõlutriki siiski ette võtma. No mis on saak? Neli auku, kaks lagunevat plommi ja üks ootel juurekanaliravi. Köki-möki, mis ta's ära ei ole! Ma küll esitasin arstile küsimuse, et kas need hambad otsa ei saa juba, aga ta vist väga ei mõistnud biiti. Oli teine minu surnuaia kallal esimest korda. Nimelt, kui on võimalus, et kas ma hammustan lambapraega hamba pooleks või ei hammusta, siis ma ikka hammustan. Ja kui on võimalus, et hambal on vaja juureravi või, et ei ole, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et auku ei olegi, on närv külma saanud, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et fiibertiftiga üles ehitatud hammas jääb mõneks ajaks püsima, siis ei jää. Ja kui on võimalus, et paistes ige paraneb erinevate meetoditega ära, siis ei parane ja hammas tuleb välja tõmmata (või see, mis ta'st alles on). No ja seda rida võiks jätkata aina ja üha.

Üldiselt ma võin tegelikult oma kliinikut soovitada ka, tegemist on Cardensiga. Mu hambad on liiga kehvad, et käia (odavamas) linnakliinikus. Varem või hiljem lõpetaksin ikka Cardensi esmaabis, aga siis ei teaks seal keegi, mis varem tehtud on ja miks.

Huvitav, kas vanakooli akustilise suitsu (maailma kõige armsam väljend, mis pärineb Juure ja Kiviräha eurolauluülekandest) tegemise lõpetamine (noh, peaaegu) aitab kuidagi hammastel tervem ka olla?

Taimesöömisest

Mul on endal lihasöömisega selline suhe, et mulle meeldib ainult hea ja väga hästi valmistatud liha. Aga ilma lihata päris ka ei saa ja ei taha. Tegelikult ma peamiselt viljelengi semivegetaarlust, mis tähendab enam-vähem siis sama, mis inglisekeelne "vegetarian" (erinevalt siis "vegan"-ist). Semivegetaarluses süüakse kana-kala-muna-piima-juustu, mitte ainult taimi. Aga nende näost valgete rauavaeguses olevate taimetoiduliste propaganda ajab mind erikuradi närvi. No ja nüüd ma käisin õhtusöögil, kus pakuti taimetoitu. Kuus käiku. Kui magustoit välja jätta, maitsesid kõik käigud ühtemoodi: ei maitsenud väga kuidagi. Kusjuures olgu öeldud, et õhtusöögi tegija on väga hea kokk. Eriti närvi ajab mind ilus vili baklažaan - no ei ole mõttetumat toiduainet. Kui ta ei ole lausa halb, on ta lihtsalt mingi maitsetu plödi. Ma möönan, et olen kuskil kunagi toidu sees baklažaani nii ka saanud, et see mulle meeldis, aga kui Ukraina trahter ja Pärsia mees mängust välja, on ta üks eriti jälk vili ja isegi kühvlitäis juustu ei päästa seda. Igaljuhul, nii naljakas, jah, kui see ka pole - see õhtusöök kinnitas eriti tugevalt minu suhtumist taimetoitu ja niipea ma vabatahtlikult mingit vege-feasti sööma ei hakka. Sellest kõigest traumeerituna sõin ma eile ära üüratu koguse šašlõkki :D. Mul on väga kahju, kui notsud tööstuses mingites ebanotsulikes tingimustes kasvama peavad, aga äkki tegelekski siis selle reguleerimise propagandaga? Igaljuhul minu suus hea nots või muu laulalavad ja medium-rare filet mignon'ist pole paremat!

Üllitis

Mõned perverssed loomakesed :)

Seosetu jutt

Ettelil oli vahepeal sünnipäev. Ma pean mainima, et on äraütlemata mõnus novembrikuus õues kümmelda - kümblustünn for the win! Oleks oma maja, hakkaks kohe raha koguma selle jaoks. Muidu oli täitsa tore, ainult üks inimene arvas peale seda pidu, et ma olen sellise näoga nagu ma tahaks Tupperware'iga tegelema hakata. Ööö... kuidas ma sellise mulje küll jätsin?

***

Käisin näiteks üleeile verd loovutamas. Seal oli näiteks üks starik, kes tuli sinna selle pärast, et tema perearst ei tegevat talle vereanalüüsi. Harju loogiline!

***

Näiteks ma ei ole kolm ööd maganud. Ja ma käisin täna korra Edgartownis ära. Got inked! Jessikas! Kuigi ma jätsin rahakotti tõsise pommiaugu, isegi sõbrahinnaga, on see viimaste kuude parim mõte, raudselt! Aga nüüd on jälle ärganud see änimal, kes tahaks kohe rohkem ja veel tattoosid. Peale eelmist läks kõva aasta, et maha rahuneda. Seekord ma ei näe rahunemiseks põhjust, kusjuures. Niiet ärge siis imestage, kui varsti on neid n+1 juurde tulnud. Ja neile, kes ütlevad midagi stiilis: "Kui sa oled vana ja kortsus..." - kui ma olen vana ja kortsus, siis ma olen nende ripptisside ja maksaplekkidega räme seks, kui ainult neid tattoosid ei oleks!

***

Esimene jutt ei ole kuidagi teistega seotud. Teine ja kolmas jutt on niimoodi seotud, et neli kuud mind nüüd verd andma ei lasta, sest ofkoors on tänapäeval tätokad üks suurimaid HIV-i ja hepatiidiallikaid. Totally believable.

Nii seosetu olengi hetkel.

Kuidas läks sul see mäng? (Ilma püksata, ilma püksata...)

Et ma oma elust pärast üldse midagi mäletaks, siis tuleb vahepeal mõni postitus ka teha. Kevadest on saanud vahepeal sügis, aga nende vahele mahtus hirmus palju toredaid asju ka!

Näiteks käisime me sel aastal hästipaljukordi Koolimäel. Tuimalt! Mõnuga! Sealjuures, me alustasime juba töörahvapühaga Lahemaal. Mere ääres oli hirmus tuuline ja Jumindal ühekordse grilliga grillimisest ei tulnud kottigi välja, sest tuul puhus kuuma minema. Lõpuks olime me sunnitud teotama erinevaid asju ja grillima kivikalmel istudes, sest see oli kõige tuulevaiksem koht. Välja nägi see nii:

Kes pole minu viimaste aastate arengutega kursis, siis minust on saanud puugilausuja. Õigemini, ma ei pea eriti midagi lausuma, aga nemad muudkui tulevad minu nagu püha ilmutuse poole. Ja aasta esimese puugi korjasin riietelt just sellel käigul. Check!*

Aga edasi läks vapustavate ilmade, meres aelemise, mõnusa juuliseltskonnaga suvitamise ja minul muidugi kahjuks ka töö taktis. Kolistasime sel aastal ka mööda põnevaid kohti: käidud sai mahajäetud allveelaevade demagnetiseerimiskail kolamas ja Lahe raketibaasi otsimas (peale minu pidevat sõimu, et te ise ka ei tea, mida te otsite ja kus see on, selgus, et see on maha lammutatud ja klibu meie jalge all ongi seesinane baas). Tegime selle suve teise ja elu kolmanda täiesti ebaõnnestunud katse ühekordset grilli pruukida (jälle Jumindal), aga leidsime see-eest suuuuuuure kuhja sirmikuid, mille Ruth meile õhtusöögiks praadis. Käisin esimest korda ise mustikal ja ma pean ütlema - ma ei saa aru, kuidas need mutid seda teevad - ma olin iga käigu järel 2 päeva invaliidistunud. Aaaaga süüa on neid hea! :)

Peaaegu juba unustasin, et minu vapper mees lahendas ära oma kingituse ja tegi teoks oma suure unistuse (aga veel suurema hirmu): hüppas lennukist välja! Üksi! Ilma lükkamata! Juhuu! Sellele eelnes kuu-kuult aina rohkem kössi tõmbuv isik mu kodus, kes viimase nädala vaatas mulle sellise näoga otsa nagu nälginud kass, aga midagi polnud teha - mis tulema pidi, see tuli! Endal läks mul muidugi junn jahedaks siis, kui teel Kuusiku lennuväljale tapsin ma autoga oma esimese linnukese, kes elutult teele lebama jäi (well, that must be a good sign), aga kõik on hea, mis hästi lõpeb. Härra vanematele me targu ette ei öelnud, saabusime hoopis värskete emotsioonide ja terve lapsega peale hüpet külla.

Suve lõpp möödus väga Tallinna-maiguliselt. Käisime telebašnjas ära, aga ka Patarei vanglas (soovitan, aga ise tagasi ei läheks enam, nii kriipi oligi), väisasime Telliskivi Kirbufestivali ja muid hipinärakate meelispaiku :D. Kodunesime Kalamajas, lühidalt. Sügise tippsündmus oli muidugi teistkordne Dylan Morani šou külastus - ja oooh... ta on parim!

*Kohtusin sel suvel veel paljude puukidega, aga ainult üks neist arvas, et oleks tore mulle end pähe kinni süüa. Võsu perearsti vastuvõtt - also check! Õnneks me oleme nüüd vaktsineeritud ja suuremad hirmud puukidega seoses on maha maetud.

Beat that, nõme sügis!!!

Käsitööpostitus

Minu esimene müts - juhuu!

Lõng Drops Alpaca, vardad minu puhul väiksemad, kui ette nähtud, sest muidu ma saan mitu inimest ühe mütsi alla mahutada :).
Muster olemas siin!
Dropsi lõngasid saab Viklist.

Haiglaskäik

No aeg on nüüd kirjutamisvõlga kustutada ja öövahetus on selleks parim aeg.

Vahepeal jäin ma ühest soolikast ilma. Iseenesest oli huvitav kogemus, aga nüüd ma alles saan aru, miks inimestele ei meeldi kohe üldse-üldse haiglas olla. Ma olen tõtt-öelda päris šokeeritud sellest, mis tunne on olla teisel pool joont. Patsient, ma mõtlen siis. Lapsest peale jooksin ma ITK koridorides ja tundsin ennast nagu siga poris - korjasin rohutopsikuid kokku, sain memmede käest šoksi, lasin endal näpu otsast vabatahtlikult verd võtta, ja no üleüldiselt - leidsin omale tegevust küll. Haiglas haige olla oli ikka ülimalt rõve. Alustaks sellest jubedast opi-öösärgist, mis käis (või siis ei käinud) krõpsudega eest kinni. Halloo! Mul kästakse opilauale ronida, mul juba tutt paljas ja tissid laperdavad tuules. Ei ole mugav, noh! Esimene asi operatsioonijärgsel hommikul oli riiete vahetamine. Seekord siis rõveda sootu flanellpidžaama vastu. No vähemalt polnud neerumustriga või nii. Ja järgmine õudus oli söök (võiks arvata, et peale pimesooleoperatsiooni ei saa süüa, aga la sittagi! Muud ei toimunud, kui suur sööming): ma lausa kõõksusin supi ja puljongi peale ja lõpuks jätsin enamuse järgi. Sõin ära ainult jogurtiollused. ITK-s oli ikka nii, et patsiendid ise läksid koridori toidusappa, kus neile auravast potist värske söök tõsteti, aga no kirurgias ilmselt mitte ja meile toodi kliinikumis ka tuppa. Mingites rõvedates kaanetatud topsikutes. Igaljuhul, ma tahan öelda just for the record, et keskhaiglas sõid kõik töötajad ka sedasama sööki, kui jätkus, heal meelel! Ronisin suht mööda seina üles, et tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju! Ja 2. päeval õnneks saingi. Aga emotsionaalne trauma on ilmselt pöördumatu! :)

Aitab lobisemist, teeme tööd edasi!

Kaua tehtud kaunikene.

Vahepeal on ju kaua tehtud ka ühte kaunikest ja jagaks selle siinkohal absoluutselt ära - meie nunnu!

Enjoy!

No tervist ä.

Kuna ma nüüd töötan arvuti taga ja aeg-ajalt on tööd väga vähe, luban ma pühalikult mõne rea siin ikka mõnikord kirja panna.

Esiteks olen ma vahetanud töökohta ja saanud sealjuures teada, et inimesed on väga rumalad. Vahepeal on ikka päris masendav. See pole enam isegi naljakas ja see, mis on naljakas, läheb ka meelest ära. Mõned stiilinäited:
"Kas te näete kuskil Tallinnas ka RMK platsi?"
"Kas kiiruskaamerad öösel ka töötavad?"
"Andke mulle maksu- ja migratsiooniamet."
"Miks STV klienditeenindus ei tööta öösiti? Ei, ma tean, et ei tööta, ma küsingi teilt, et MIKS?"

Noh, tegelikult on ikka normaalseid inimesi ka ja palju, aga vahepeal tundub küll, et kust need imelikud kõik välja ujuvad.

Kokku võttes olen ma lihtsalt väga väsinud, sest puhkust polegi nagu 1,5 aastat olnud - hakkab ikka ajudele küll. Kellegagi ma ei suhtle ja midagi kasulikku muidu ka ei tee. Kodus olen konstantselt horisontaalis ja vahetan ainult kanaleid. Ma saan ise ka aru, et see on täiesti mõttetu, aga ei jõua midagi targemat ka teha: lugemiseks on silmad väsinud.

Ainukene normaalne hobi on hetkel kudumine, aga see ajab mul ka vahepeal ka kopsu üle maksa. Siiski olen valmis saanud vestiga Arturile (ehk teen kodus pilti ka, siis saan näidata), sokkidega isale sünnipäevaks ja viimast lihvi ootab kampsik iseendale. Kuna ta ei allu mu nõudmistele ja ma olen teda juba kolm korda tagasi harutanud, siis meil ei ole praegu suhetega kõik korras. Mind tundes on muidugi ka täiesti võimalik, et ma harutan ta päris lahti ja hakkan otsast peale. Oma kevadrohelise pluusiga ma seda tegin ja see oli tegelikult õige tegu - kui ikka midagi jääb kripeldama või häirima, siis ei ole mõtet asja edasi kududa - lõpuks ei pane nagunii selga.

Muid uudiseid nagu polekski. Pühade paiku tulen Tallinnasse ka kindlasti käima, kas enne jõuan, pole teada.
Mumpsikuid tahaks hirmsasti näha küll (meaning perekond karukesed, Änneli ja Auri, armsad sugulised, vennad ja õed). Ükskord ma tulen niikuinii!

No polegi nüüd väga ammu postitanud, aga täna tuli selline tunne.

Esteks - raha ei ole. Raha on aina vähem ja mina ei tea, kelle käes see kõik ülejäänud raha on. Mul ei ole raha, et Tallinnas käia ja mul ei ole raha, et kord kuuski õllel käia ja mul ei ole raha, et oma sõbrannale ammu lubatud õhtusööki korraldada ja mul ei ole raha, et kontsaplekke vahetada lasta jne. See rida võiks kesta lõputult. Hästi ei jaksa enam koguaeg lugeda ja sama korrutada: kahjuks ei ole raha.

Teiseks - ühe asja jaoks mul loomulikult tuli raha välja käia, aga elevus sellest on suurem, kui kilost kokaiinist, niiet ma arvan, et investeering on hea. Nimelt - Dylan Moran Eestis. Jeahh! Me oleme esimeses reas platsis, ütleme nii...

Kolmandaks - mees sai edukalt kuulsaks. Kümme korda kuulsamaks. Sooviks siin kohal tervitada häid sõpru, kes ei peljanud selle nimel telefoniarvet kütmast :D.

Rohkem polegi kohe nagu midagi öelda. Ilm on kevadine ja kaugel see suvepuhkuski enam on - meile antakse ju seda lausa 2 kuud. Hooaeg on varsti otsas ja võibki sammud kusagile põhjaranniku poole seada. Positiivseks tuleb jääda, seltsimehed, positiivseks!

Kassipostitus

Eile hommikul ma ärkasin, käisin pesus ja sõin. Seejärel suundusin magamistuppa, et avastada voodist minu enese külje alt kohutav kuritöö. Kass oli tassinud öösel mulle MAASIKA voodisse. MAASIKA! Külje alla. Küllap arvas, et tahan näksida.

Lugedes uut lemmikblogi ( http://hyperboleandahalf.blogspot.com ) meenus mulle mõni ere debiilsushetk oma teismeeast.

Nimelt umbestäpselt 7. klassis olin ma aru saanud kontseptsioonist modelleeritud kulmud. Ma ei tea kuidas või mis, aga ilmselgelt olin ma mõistnud, et ilusad kulmud on täpselt see, mis mu elus puudu on. Sellest kontseptsioonist, kuidas kulme ilusaks saada, polnud ma aga loomulikult vist kuulnud. Eniveis, unustage tangid, sest ma kas ei teadnud midagi nende olemasolust või ei tahtnud teada. Polegi oluline, sest neid ma ei vajanud. Küll aga olin ma selleks vanuseks selgeks saanud, mis on žilett ja kuidas seda kasutada. Edasine kulgemine toimus nagu unenäos (joostes ja mängides) - ma muudkui tegin neid paremaks ja parandasid ja tegin veel paremaks, kuni mul enam kulme ei olnudki. Oma naiivsuses ma lootsin, et kui ma nad pähe joonistan (tõe huvides - musta silmapliiatsiga), siis keegi ei märkagi erinevust. Oh püha lihtsameelsust! Võttis ikka palju aega, kuni nad lõpuks tagasi kasvasid, aga mul leidub siiani toredaid sõpru, kes ütlevad: "Mäletad, kui sul kulme ei olnud...?". Aitäh teile selle eest. Aitäh.

Ludwig the Cat

Nii, kui ilmad ilusaks lähevad, ei tahagi nagu enam siin midagi öelda. Ma korra siis ikka ütlen.

Meil on nüüd kass Ludwig. Kurat, nagu imik oleks majas.
1. Äratus on kell 7 hommikul. Lihtsalt tahab mängida. Täna ma sain magada lausa kella 9ni (!!!). Miskipärast on tal aga detektor, et kui ma olen rämepurjus, siis ta laseb mul ainult paar tundi magada (tsiteerides ühte toredat blogi, siis - i become suddenly aware of my mortality). Ühe korra hakkasin ahastusest lausa nutma.
2. Kõik on mäng. Nii, kui midagi liigutad, sahistad, krõbistad, rullid, hakkab sireen tööle woop woop woop - MÄNG!!!!!!! Kui kuulen voodi all kahtlast klõbinat, korjan ta käest järjekordse kõrvarõnga.
3. Oma sita sisse mitte astumist ei ole ta veel ära õppinud. Sellele järgneb tavaliselt röök, põranda pesemine, kassi pesemine (I swear - mul on üks küüs kaelas) ja nii kuni järgmise korrani. Muuhulgas ma karjusin ta peale viimane kord vannitoas ("RAHUNE MAHA!!!") nii kõvasti, et ma arvan, et naabrid helistavad varsti lastekaitsesse, et küllap ma mingit last siin oma oksega toidan.

Muidu on ta hirmus armas ka.

Debüüdipoissi.

Nahhui sa siin kummitad?!

Eile ma vaatasin kogemata saadet Ott Leplandist* ja pean seda teilegi soovitama, sest seal sai näha kahte täitsa tööealist naisterahvast, kes ei pidanud paljuks küpsetada Otile südamekujulisi küpsiseid (mitte esimest korda!!!), trükkida oma seebikarbi-piltidest raamat. Otile. Temast endast. Piltidega. Halbade piltidega. Ühtlasi näitasid nad ühe kassi pilti ja rääkisid vaimustunult, kuidas see vaene loomake sündis TÄPSELT samal päeval, kui ilmus Oti debüütalbum. "Ma ei tea, kas see oli juhus, või mis...". Viimane lause ei vaja vist kommentaare. Igaljuhul võtsin oma teisel poolel igasuguse kuulsaks bändimeheks** saamise isu ära.


Aga nüüd peab hakkama valmistuma minu uueks lemmiksaateks Ghost Lab Investigation Discovery pealt. Ma jõhkralt kardan paranähtusi, aga kuradi põnev on. See saade räägib peamiselt kahest voolujoonelisest vennast, kes lähevad kuhugi kummitavasse majja ja karjuvad vaimude peale. Jess.


*tema ema oli lasteaias muusikaõpetaja ja ta varastas mu mänguasja ära. Ma olen veendunud siiani.
** praegu on kuulsusetu bändimees.

Kõikide uute beibeblogide...

... auks, mida ma viimastel nädalatel lugenud olen, sooviksin rääkida oma päevakesest.

Kalliga magasime lõunani ja siis läksime shoppama. Ilm on nii mõnus! Kevad juba hinges! Siis ma tegin kallile grill-liha toorsalatiga ja saatsin ta tööle (musiga, loomulikult!). Aa! Enne veel jõime espressokest ka, see on tähtis. Siis ma tulin tööle ja lumi sadas (ilm on ikka nii kiiresti muutuv!!). Vahepeal käisin Kaupsis ja ostsin Lumene ripsmetuši. Nii tahaks juba proovida! Nüüd söön banaanikest ja istun tööl. Pärast saab külla minna, kallid sõbrannad ja palju naermist! Homme ma kirjutan, kuidas ma täna naersin seal.

Kalli!

Seesuur et

...bouncy-bouncy paneb teise päeva lõpuks pea valutama. Üldiselt. Ja paneb mind liiga palju erinevaid alkohoolseid jooke manustama, lõpuks ka hullusi tegema. Ei ole eriti hea.

Kontsäär oli vahva.

Maaru on vahva.

Takso taga ajamine ei olnud nii vahva.

Mina olen... halb. Mul on halb. See tähendab, et... Ma ei ole rahul. Mingi asjaga. Ma ei teagi millega. Mul on jälle see hetk, kus oleks vaja millegi raskega pea peale saada, et asjad paika liiguks. Ei aga muidu... spunki tahaks nüüd otsima minna. Vajan vabatahtlikku.

Tärä. Tärä.
Issand misasja sa ta tahad mu käest präägu saada?!