Liba-puhkus

No etskae! Saigi kool läbi ja kuna ma olen tööl 0,75 kohaga, tundub, et ma ei käigi tööl :). Väike probleem on vaid see, et ma ei saa kuidagi ree pealt maha, ka siis, kui päris puhkusega tegu on. Mis ma siis olen oma koolist vabade nädalatega teinud? Kõigepealt olen ma maganud ja päris korralikult, ikka mitu korda ööpäevas. Umbes nii (aga kassi asemel olen mina):

Siis me käisime lennupäevadel passimas, aga ega päiksekaitsekreemi ei maksnud peale panna. Mis sest, et ma selle just ostnud olin. Nüüd koorun nagu leeprahaige. Tegelikult ma ei tea, milline leeprahaige välja näeb, aga ma ei viitsi guugeldada kah. Kõlab igastahes fäänsilt ja suursuguselt. Sellest ka üks meenutus:

Seal pildi peal on üks täpike ja see täpike on langevarjur ja tema jala küljes tilpneb Eesti lipp. See kõik oli tegelikult palju suurem ja lähemalt, aga telefon teeb sellise pildi, nagu oleksin koduaknast sinna Aardlapalu poole vaadanud :). 

Siia pildile jäi Luke mõisa park, kus me M-i ema oodates aega parajaks tegime. Oli teine täitsa pargi moodi, aga mõisahoone ise oli päris nukras seisus:

Eile toimus aga oodatud Emajõe Bluus, kus Cathouse Radio mängida põristas. Kohale sai meelitatud nii suured kui väiksed Kurrid ja oli ütlemata meeleolukas. See väike fakt, et mu kuradi kingad tegid jalgadele haiget juba umbes 1,5h möödudes, oli küll kerge tagasilöök. Ja oleksid siis mingid killerkontsad olnud! Ei, mingid suvalised väikse kontsaga kaunad! Fakk. Viimane kord, ma ütlen. Mugavaid kingi ei eksisteeri (vähemalt mitte minu maailmas, kus ma ei jõua Ecco sandaale osta). Igatahes, tulles tagasi Emajõe Bluusi juurde, siis seal oli erinevaid uusi ja vanu (peamiselt vanu) lõustu, mõned sellised, mida parem ei meenutakski. Kui Arno isaga bluusifestivalile jõudis, siis olid nii vaatajad kui esinejad juba kännuämblikuteks endid joonud, niiet samastuda oli raske, aga kui neist mitte välja teha, siis oli täitsa okk! Igatahes välja nägid need mutsud ja tutsud nii (mis neist esinejatest ikka näidata, neist teevad kõik uduseid pilte):

Jõudsin ma vaid korra käruvalvesse jääda, kui vanad pooltuttavad väga pullide nägudega must mööduma hakkasid (lähedalt!). Vaatasid heldinult last ja mind ja siis justkui noogutasid tunnustavalt. Aitäh! Ma olen seda väärt!

No ja nii see elu veereb, nagu hernes. Aga nüüd on lootust, et saan tööd juurde, sest kes siis puhkab, kui on võimalus ennast lolliks tõmmata.

Jällenägemiseni!

Klient: Seal Mustamäel on elumajad, seal peab mingi kontor ka ju olema?
Mina: Mille kontor?
Klient: Seal on korterid, seal peab mingi kontor ka olema?
Mina: ...
Klient: No seal Mustamäel, seal on ju palju kortermaju, et mis selle kontori number on?
Mina: MIS KONTORI?!
Klient: No kellele need majad kuuluvad?

Dafuq vol miljon siin tööl.

Argipäev

Ühes täiesti anonüümses asutuses.

Klient: Mis kellast Võru tänava postkontor lahti tehakse?
Mina: Üks hetk palun.
Klient: See on Eesti Post vist.
Mina: ...
Klient: See on vist Eesti Post hoopis.
Mina: ...
Klient: Eesti Post on see vist tegelikult.

Dafuq?

Vaat, kus!

Vaat, kus nüüd polegi kaua-kaua midagi postitanud. No asi on nimelt selles, et ma ei mäleta, millal mul viimati ei istunud kukil mõni kohustus, mida ma parajasti täitsin või edasi lükkasin. Ilmselt oli see augustis, sest septembrist läksin ma jälle kooli, kuna mulle tundus, et õppida on marulahe. No iseenesest nagu ongi, aga mai lõpuks on kett ikka nii maas, et lohiseb kolm meetrit tagapool. Ma ei oskagi seda kooliaastat kuidagi lühidalt kokku võtta. Maru on olnud. Kursusekaaslased on vahvad (erinevalt baka-ajast, kus ma kõiki intensiivselt ei sallinud: ma lihtsalt ei ole maavillase seeliku ja tee ja küpsiste tüüpi inimene, midagi pole teha!), õppeained on valdavalt huvitavad, veel valdavamalt on igasugu hirmsaid asju vaja teha, üle on elatud telepraktika (see oli jumalast über) ja esitatud on lugematul hulgal esseesid. Võibolla kõige jubedam ongi see, et enamasti ei seisne kodutööd õppimises, vaid andekas olemises - kirjuta säravaid esseesid! Põnevaid artikleid! Pane kokku pädevaid režiiplaane! Leia uusi vaatenurki! Ma arvan, et need tolmunud mesilased mu ajukäärudes on selle talvega paraja šoki saanud. Metoodilises plaanis on teistele muidugi keeruline järgi jõuda (ja ega ma ausalt väga ei ürita ka), sest filosoofiateaduskonna bakatöö metoodika oli because fuck you, that's why! Ja nüüd ma pean mingitest uurimismeetoditest pajatama. Örm... Kui ma olen kükitav mannatera, kas ma siis pean ikka oma metoodilisest kogemusest rääkima? Igatahes selle nädala lõpust alates on laias laastus "tere suvi!" ja mesilased võivad rahulikult jälle tolmuma hakata ja lepatriinu võib tšakraid ummistada. Aga ainult septembrini.

Kambajõmm

Lugesin ühelt teatavalt lehelt, kuidas üks kultuskirjanik põhjendab oma "õudusjuttu" ja seda, miks ta tundub, aga ei ole pornograafiline. Terasem lugeja (jah, sina) sai juba aru küll, millisest sekspommist jutt käib. Igatahes. Inimene paljastab mängleva kergusega, kuidas mõni kuulsus on ikka hirmus saatan, sest vaadake - ta tellib litse ja teeb kokat ja oi, missuguseid litse ja missugust kokat. Noh, ise küll lasi sellel (ilmselt tolle rikka ja kuulsa ärimehe kinni makstud) kokal ja prostidel hea maitsta, aga aastaid hiljem on ju kihvt skandaalne olla. Ma olen nii rebel, ma teen narkotsi ja see on cool. Umbes nagu 7. klassi poisid kooli nurga taga suitsetades ennast tunnevad.

Ma ei tahaks omale sellist sõpra. Aga ma olen sellist läheldalt näinud. Selline suurepärane sõber, kes tuleb kõigepealt hea meelega luurele ja on igati vahva kambajõmm, aga siis kümme aastat hiljem, kui juhtub, et peab mingit steitmenti tegema, paljastab selle isiku alatult. Nagu ise ei oleks seal nö käsi pikalt ees olnud. Look at me, ma olen eliidi tagatubades igasugu asju teinud ja näinud. Kui need kõik nii jubedad inimesed on, siis miks sa seal nendega koos orgiaid pidasid? (Abfab, 2015)

Mis puudutab seda "õudusjuttu" ennast, siis kunsti ei peaks ikkagi tsenseerima. Isegi, kui see on täielik saast.

Ma ei taha praktikalt ära tulla. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma tahan sinna tööle jääda. Kursavend pani ette, et ma keeldugu lahkumast. Mul kangastus kohe "Siin me oleme", et "ega ma alla ei tule, mkmm, te võite matta mind koos majaga!". Novot. Selline tunne ongi. Aga paraku ma olen hetkel tagasi ja paraku ma olen oma nõmedal päristööl, kust saab päris raha, mille eest saab päriselt elektri eest maksta ja värki ja elekter iseenesest ei ole nõme. Kas see on nüüd mingi sokraatiline jada? Kes teab. Igal juhul ma olen armunud, sama armunud, nagu kunagi teatrisse töökohana, olen ma praegu armunud sellesse teise majja ja töösse ja inimestesse ja...

***

Igastahes. Lõpuks ometi on ära tasunud, et ma omale meheks võtsin mingi arvutimänguri. Mul läheb nüüd äkšõli seda kallist ise kokku pandud arvutit vaja. Sest see suudab reaalselt jooksutada suuri montaažiprogramme ja see on nunnu.

Umami

Käisin ükspäev jala poes (mida ma ei tee) ja avastasin teel koju, et mul on nurgataga Umami pood. Väljusin endast totaalselt ja siis tulin endasse tagasi, läksin ostsin erinevat mämmi ja siis tahtsin suures joovastuses kellelegi teatada seda suurt uudist. Ja siis ma sain aru, et ma ei tunne eriti kedagi, keda see huvitaks :D. Siis ma helistasin Madisele. Ta ütles "ahah". :D Ma rääkisin sellest veel ükskord, et äkki ta ei saanud aru esimese korraga. No ta sai.

Does not compute.

Mul on üks töökaaslane, noor naine, keda vaevab lapsest peale depressioon. Ta võtab ravimeid, aga need kord aitavad, kord mitte. Arstid on läbi aastate suunanud teda psühholoogi juurde. Psühholoogid on olnud kas ise veidi haiged peast või andnud tema suhtes alla. Tal oli augustis väga raske periood. Tahtis haiglasse saada - pandi ootejärjekorda. Inimene otsib sellises olukorras ISE abi. ISE. Siiani pole keegi selles suhtes ühendust võtnud. Vahepeal on tal juba parem olnud ja nüüd on jälle asi põhjas. Psühhiaatrit kätte ei saa. Perearst laiutab käsi. Mis, kurat, toimub?!?! Ei maksa unustada, et tegemist on potentsiaalselt surmaga lõppeva haigusega. Ootame, kuni ongi korras? Et ruumi rohkem, haisu vähem? Does not compute.

Üks viisakas naisterahvas võiks hommikul habeme ära ajada.

Taaskasutusest

Ma mõtlen ja mõtlen ja ma ei mõtle välja. Nimelt olen ma liige ühes asjade taaskasutamise grupis. Ei saa salata - olen saanud sealt ühe ilusa asja ja saanud lahti ka jalus (keldris) vedelevast kolast. Peamiselt käin ma seal lehel aga muhelemas. No ma ei tea, kas ma olen tõesti snoob, aga taaskasutamisel on minu jaoks mingid piirid.

Esiteks: aluspesu. Aluspükse ma, jumal tänatud, seal veel näinud pole, küll aga ei peljata ära anda (ausalt öeldes pole märganud, kas ka vastu võtta) vanu rinnahoidjaid. Isegi kui need on heas korras, siis... ei.

Teiseks: katkised, kulunud ja ära ilastatud mänguasjad. Terve ilm on täis vidinaid, mida kasvõi külalisedki toovad lastele. Anna siis midagi tervet ära! Ei. Lemmikpostitus kõlas umbes nii, et ära anda katkine asi, kui ära parandada, siis töötab.

Kolmandaks (ja kõige tähtsamaks): vana kosmeetika. No siinkohal saavad sõnad lihtsalt otsa! Kõik naised hoiavad oma sahtlipõhjas kosmeetikat, mis on long overdue ja tuleks tegelikult ära visata kui ühed bakteripesad. Aga et tulla selle peale, et need ära anda? No heakene küll, kui proovisid ja selgus, et toode sulle ei sobi. Aga asjad, millest on ALLA POOLE alles. Ee... viska minema. Aga mis kõige huvitavam: nendel asjadel on lööki! Need võetaksegi kõik ära. Kas te kujutate ette, kui kaua mõni asi on inimese kodus niimoodi seisnud enne, kui ta selle ära annab? Ma arvan, et minu kosmeetikariiulilt võidab üks Avené näole piserdatav vesi. Ma ostsin selle vist keskkooli ajal. Hirmus kallis oli. Ma olen kolinud viis korda ja tassinud seda korterist korterisse, sest "ma hakkan homme seda kasutama". Kurat, sealt saab ilmselt SARSi, ebola ja kakakoki. Ei tea, kas peaks ka ära andma kuskil. Vastu küsima veel kassiliivapärlid, püksmähkmed ja kaks värsket kurki.

Mu lemmikrubriik seal on aga vahetan-sädeleva-XS-miniseeliku/nabapluusi/prostisaapad-Pampersilappide-vastu. :D Õhku jääb vaid küsimus, et kas ära antakse asi selle pärast, et XS ei lähe enam selga või selle pärast, et miniseelik/nabapluus/prostisaapad on oma eesmärgi täitnud (kui soovite, vilja kandnud)?

iuu.

Tähendab. Ma lasen inimestel tarida Soomest kohale lagritsajuuretee. Noh, sest see kõlab hästi ja Eestis vist ei müüda. Sest lagrits on hea. Taritakse siis kohe kahte erinevat masti lagritsajuureteed kohale. Ja no tulemus:

Aga nüüd ma joon seda. Sest see ravib põhimõtteliselt polkas rokini kõike! Ja ma olen tõbine. Aga no vabandust, see on puhas jälkus. Jälkust kasvab siin metsaall ka, selleks polnud vaja Soome minna.

Enne ütle, siis mõtle.

Kõigepealt ostke üks liitrine jäätis (Vana Tallinnaga - mu uus lemmik!). Siis sööge see ära ja otsustage jäätise karp puhtaks pesta ja hea plastkarbina kasutusse võtta. Siis soolake sisse lõhe ja viilutage see jäätisekarpi ja pange karp külmikusse. Paar tundi hiljem poest koju jõudes karjuge mehe peale, et miks ta jäätist sügavkülma ei pannud. Klassika!

(Vastuseks tuli väga hale: "Misasja... ma ei ole midagi pannud...")

(Karjusin igaks juhuks veel ta peale natuke, et jäätis on ju all, kes siis pani!)

Õu nõu.

Tulin koju ja pillasin kassitoidu koti maha. See läks puruks ja kilo kassikrõpse lendas põrandale laiali. And I was like:

And the kitty was like:

Selleks, et seda kõike kokku korjata ja osaliselt ka kassi toidukaussi panna, pidin ma võitlema elu ja surma peale, sest kass oli võimeline oma vuntsidest ilma jääma suures hirmus, et ma korjan kõik kokku ja panen kappi ära ja ta ei saagi seda kõike ära süüa.

Kanapoks

Nii, lapsed, ma tahan teile rääkida ühte asja. Väga tähtsat asja. Kuulgu, kel kõrvad on kuulda!

Kui te olete täiskasvanu (ma ei mõtte vaimselt, piisab ainult ealisest määratlusest) ja te pole põdenud tuulerõugeid (sest teie ema ei nühkinud teid vastu teisi täpilisi lapsi ja te ei käinud lasteaias), siis JUMALA EEST! Vaktsineerige ennast! Ma ei tea, mis see maksab, aga fakt on, et see eksisteerib, ja sellest piisab mulle, et teie silmi avada!

Madis, nimelt, sai tuulerõuged minu väikse õepoja käest. Irvitasime, mis me irvitasime, kartsime natuke ka ja ei pidanud pettuma: täpselt 10 päeva pärast kontakti (pool tundi samas korteris, mitte isegi samas toas) ärkas Madis palaviku peale üles ja samaks õhtuks olid esimesed villid olemas. Järgmised 4 päeva veetis ta agoonias. Kui ma oleks kasutanud briljantrohelist (mida ma ei teinud), siis poleks puhast nahka vist järgi jäänud. Villid ei taltunud millegi ees - neid oli nii suus, silmas, kõrvas kui ka talla all. Ta nägi välja nagu monster ja kannatas kõrge palaviku all (kui 39,2ni jõudis, siis me päris surma ei jäänud ootama: võttis ikka paracetamoli sisse). Tipphetkedel vajas ta abi isegi veeklaasi kätte saamisega 1,5m kauguselt. Nüüd on haiguse algusest möödas üle nädala, kaduma hakkavad viimased mädakorgid villidelt, aga täpiliseks jääb ta vist päris tükiks ajaks. Kõige selle õuduse sees oli tal vaja Tallinnas käia etendustel 2 liigutust tegemas. Avalikes kohtades (loe: autost trepikojani) liikus ta nokkmütsis ja kapuutsis, nähes oma põletikuliste villidega kössitades välja nagu EHTNE fentanüülinarkar. Üks töökaaslane nägi tema pildi pärast tuulerõugetest õudusunenägu ja sügeles kogu öö. See võibolla kõlab naljakalt, aga perkele! Ei olnud.

Kui te veel ei saanud sellest elavast kirjeldusest aru, siis ma soovitan siiralt täiskasvanutel vaktsineerida (mida soovitavad ka arstid), sest see oli ikka täisrõvedus kuubis.I have spoken.

Mäletate, kuidas barbidega mängides tuli kõigepealt (soovitavalt sõbranna) suur nukuriiete kott keerata põrandale laiali, siis barbidel 3 korda riideid vahetada, ja siis mängimine lõpetada? No vot, mul on selle blogiga umbes sama moodi, et taustapilti vahetan sama tihti, kui postitusi teen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu ütleks UnZip.

Eelmisel nädalal resideerusime Edgartownis ja siin mõned tähelepanekud:
* appearantly blue sneakers are a thing
* Edgari plaan "Tallinlased saledaks!" töötab hästi, sest kui parkimise eest peab maksma päeva töötasu, siis ma parem käin jala.
* kallis kohvikus tuleb käia Getteriga, sest siis ei pea maksma. Päriselt. Millal viimati ütles teile kelner: "Ma maksin teie arve ära."
* ma olen pettumus oma koolile, sest ma polegi rootslasele mehele läinud (sest milleks muuks meid ikka toodetakse! Rikka ruootsi onu jaoks!)
* pealinnas tunduvad olevat probleemiks ummistunud torud. Igas't asju ei tohtivat potti visata. Imagine that. Tartu inimesed ilmselt kanalisatsiooni ei ummista, sest siin selliseid plakateid pole.

Uudistest veel nii palju, et M ootab tuulerõugeid, sest minu sadistlikud vanemad viisid tuulerõugetes lapse ja minu mehe "kogemata" kokku. Nüüd jääb üle loota ainult 20-päevasele peiteajale, sest siis saaks kohustused täidetud ja asjad aetud. :)

Ja ekstra-spešial pedelõik Evale: mismõttes need neljanda generatsiooni My Little Pony'd näevad välja nagu mingid koerad LSD tripil?! Maailm on hukas!

Amps

Ükskord, kui me veel olime nooremad ja ilusamad (võiks isegi öelda. et huvitavamad), oli ühtedel inimestel  ütlus: Elus on kaks asja, mille peale võib kindel olla: Allan parandab Mülleri Sassi raadiot ja Ivika käib hambaarsti juures. 

Mülleri Sassi ei ole enam, aga minu hambad pole veel otsa saanud.

Võtsin umbes aastaks ajaks hambaarsti juures käimisest puhkuse, kui nii võib öelda. Kuigi ma mitte niivõrd ei võtnud puhkust, vaid, et mul ei valutanud hambad selle aja jooksul. See on minu puhul suur asi. Et te teaksite. Nüüd hakkas üks plomm lagunema ja olin sunnitud selle rahakadumisvõlutriki siiski ette võtma. No mis on saak? Neli auku, kaks lagunevat plommi ja üks ootel juurekanaliravi. Köki-möki, mis ta's ära ei ole! Ma küll esitasin arstile küsimuse, et kas need hambad otsa ei saa juba, aga ta vist väga ei mõistnud biiti. Oli teine minu surnuaia kallal esimest korda. Nimelt, kui on võimalus, et kas ma hammustan lambapraega hamba pooleks või ei hammusta, siis ma ikka hammustan. Ja kui on võimalus, et hambal on vaja juureravi või, et ei ole, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et auku ei olegi, on närv külma saanud, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et fiibertiftiga üles ehitatud hammas jääb mõneks ajaks püsima, siis ei jää. Ja kui on võimalus, et paistes ige paraneb erinevate meetoditega ära, siis ei parane ja hammas tuleb välja tõmmata (või see, mis ta'st alles on). No ja seda rida võiks jätkata aina ja üha.

Üldiselt ma võin tegelikult oma kliinikut soovitada ka, tegemist on Cardensiga. Mu hambad on liiga kehvad, et käia (odavamas) linnakliinikus. Varem või hiljem lõpetaksin ikka Cardensi esmaabis, aga siis ei teaks seal keegi, mis varem tehtud on ja miks.

Huvitav, kas vanakooli akustilise suitsu (maailma kõige armsam väljend, mis pärineb Juure ja Kiviräha eurolauluülekandest) tegemise lõpetamine (noh, peaaegu) aitab kuidagi hammastel tervem ka olla?

Taimesöömisest

Mul on endal lihasöömisega selline suhe, et mulle meeldib ainult hea ja väga hästi valmistatud liha. Aga ilma lihata päris ka ei saa ja ei taha. Tegelikult ma peamiselt viljelengi semivegetaarlust, mis tähendab enam-vähem siis sama, mis inglisekeelne "vegetarian" (erinevalt siis "vegan"-ist). Semivegetaarluses süüakse kana-kala-muna-piima-juustu, mitte ainult taimi. Aga nende näost valgete rauavaeguses olevate taimetoiduliste propaganda ajab mind erikuradi närvi. No ja nüüd ma käisin õhtusöögil, kus pakuti taimetoitu. Kuus käiku. Kui magustoit välja jätta, maitsesid kõik käigud ühtemoodi: ei maitsenud väga kuidagi. Kusjuures olgu öeldud, et õhtusöögi tegija on väga hea kokk. Eriti närvi ajab mind ilus vili baklažaan - no ei ole mõttetumat toiduainet. Kui ta ei ole lausa halb, on ta lihtsalt mingi maitsetu plödi. Ma möönan, et olen kuskil kunagi toidu sees baklažaani nii ka saanud, et see mulle meeldis, aga kui Ukraina trahter ja Pärsia mees mängust välja, on ta üks eriti jälk vili ja isegi kühvlitäis juustu ei päästa seda. Igaljuhul, nii naljakas, jah, kui see ka pole - see õhtusöök kinnitas eriti tugevalt minu suhtumist taimetoitu ja niipea ma vabatahtlikult mingit vege-feasti sööma ei hakka. Sellest kõigest traumeerituna sõin ma eile ära üüratu koguse šašlõkki :D. Mul on väga kahju, kui notsud tööstuses mingites ebanotsulikes tingimustes kasvama peavad, aga äkki tegelekski siis selle reguleerimise propagandaga? Igaljuhul minu suus hea nots või muu laulalavad ja medium-rare filet mignon'ist pole paremat!

Üllitis

Mõned perverssed loomakesed :)

Seosetu jutt

Ettelil oli vahepeal sünnipäev. Ma pean mainima, et on äraütlemata mõnus novembrikuus õues kümmelda - kümblustünn for the win! Oleks oma maja, hakkaks kohe raha koguma selle jaoks. Muidu oli täitsa tore, ainult üks inimene arvas peale seda pidu, et ma olen sellise näoga nagu ma tahaks Tupperware'iga tegelema hakata. Ööö... kuidas ma sellise mulje küll jätsin?

***

Käisin näiteks üleeile verd loovutamas. Seal oli näiteks üks starik, kes tuli sinna selle pärast, et tema perearst ei tegevat talle vereanalüüsi. Harju loogiline!

***

Näiteks ma ei ole kolm ööd maganud. Ja ma käisin täna korra Edgartownis ära. Got inked! Jessikas! Kuigi ma jätsin rahakotti tõsise pommiaugu, isegi sõbrahinnaga, on see viimaste kuude parim mõte, raudselt! Aga nüüd on jälle ärganud see änimal, kes tahaks kohe rohkem ja veel tattoosid. Peale eelmist läks kõva aasta, et maha rahuneda. Seekord ma ei näe rahunemiseks põhjust, kusjuures. Niiet ärge siis imestage, kui varsti on neid n+1 juurde tulnud. Ja neile, kes ütlevad midagi stiilis: "Kui sa oled vana ja kortsus..." - kui ma olen vana ja kortsus, siis ma olen nende ripptisside ja maksaplekkidega räme seks, kui ainult neid tattoosid ei oleks!

***

Esimene jutt ei ole kuidagi teistega seotud. Teine ja kolmas jutt on niimoodi seotud, et neli kuud mind nüüd verd andma ei lasta, sest ofkoors on tänapäeval tätokad üks suurimaid HIV-i ja hepatiidiallikaid. Totally believable.

Nii seosetu olengi hetkel.

Kuidas läks sul see mäng? (Ilma püksata, ilma püksata...)

Et ma oma elust pärast üldse midagi mäletaks, siis tuleb vahepeal mõni postitus ka teha. Kevadest on saanud vahepeal sügis, aga nende vahele mahtus hirmus palju toredaid asju ka!

Näiteks käisime me sel aastal hästipaljukordi Koolimäel. Tuimalt! Mõnuga! Sealjuures, me alustasime juba töörahvapühaga Lahemaal. Mere ääres oli hirmus tuuline ja Jumindal ühekordse grilliga grillimisest ei tulnud kottigi välja, sest tuul puhus kuuma minema. Lõpuks olime me sunnitud teotama erinevaid asju ja grillima kivikalmel istudes, sest see oli kõige tuulevaiksem koht. Välja nägi see nii:

Kes pole minu viimaste aastate arengutega kursis, siis minust on saanud puugilausuja. Õigemini, ma ei pea eriti midagi lausuma, aga nemad muudkui tulevad minu nagu püha ilmutuse poole. Ja aasta esimese puugi korjasin riietelt just sellel käigul. Check!*

Aga edasi läks vapustavate ilmade, meres aelemise, mõnusa juuliseltskonnaga suvitamise ja minul muidugi kahjuks ka töö taktis. Kolistasime sel aastal ka mööda põnevaid kohti: käidud sai mahajäetud allveelaevade demagnetiseerimiskail kolamas ja Lahe raketibaasi otsimas (peale minu pidevat sõimu, et te ise ka ei tea, mida te otsite ja kus see on, selgus, et see on maha lammutatud ja klibu meie jalge all ongi seesinane baas). Tegime selle suve teise ja elu kolmanda täiesti ebaõnnestunud katse ühekordset grilli pruukida (jälle Jumindal), aga leidsime see-eest suuuuuuure kuhja sirmikuid, mille Ruth meile õhtusöögiks praadis. Käisin esimest korda ise mustikal ja ma pean ütlema - ma ei saa aru, kuidas need mutid seda teevad - ma olin iga käigu järel 2 päeva invaliidistunud. Aaaaga süüa on neid hea! :)

Peaaegu juba unustasin, et minu vapper mees lahendas ära oma kingituse ja tegi teoks oma suure unistuse (aga veel suurema hirmu): hüppas lennukist välja! Üksi! Ilma lükkamata! Juhuu! Sellele eelnes kuu-kuult aina rohkem kössi tõmbuv isik mu kodus, kes viimase nädala vaatas mulle sellise näoga otsa nagu nälginud kass, aga midagi polnud teha - mis tulema pidi, see tuli! Endal läks mul muidugi junn jahedaks siis, kui teel Kuusiku lennuväljale tapsin ma autoga oma esimese linnukese, kes elutult teele lebama jäi (well, that must be a good sign), aga kõik on hea, mis hästi lõpeb. Härra vanematele me targu ette ei öelnud, saabusime hoopis värskete emotsioonide ja terve lapsega peale hüpet külla.

Suve lõpp möödus väga Tallinna-maiguliselt. Käisime telebašnjas ära, aga ka Patarei vanglas (soovitan, aga ise tagasi ei läheks enam, nii kriipi oligi), väisasime Telliskivi Kirbufestivali ja muid hipinärakate meelispaiku :D. Kodunesime Kalamajas, lühidalt. Sügise tippsündmus oli muidugi teistkordne Dylan Morani šou külastus - ja oooh... ta on parim!

*Kohtusin sel suvel veel paljude puukidega, aga ainult üks neist arvas, et oleks tore mulle end pähe kinni süüa. Võsu perearsti vastuvõtt - also check! Õnneks me oleme nüüd vaktsineeritud ja suuremad hirmud puukidega seoses on maha maetud.

Beat that, nõme sügis!!!