Eile ma vaatasin kogemata saadet Ott Leplandist* ja pean seda teilegi soovitama, sest seal sai näha kahte täitsa tööealist naisterahvast, kes ei pidanud paljuks küpsetada Otile südamekujulisi küpsiseid (mitte esimest korda!!!), trükkida oma seebikarbi-piltidest raamat. Otile. Temast endast. Piltidega. Halbade piltidega. Ühtlasi näitasid nad ühe kassi pilti ja rääkisid vaimustunult, kuidas see vaene loomake sündis TÄPSELT samal päeval, kui ilmus Oti debüütalbum. "Ma ei tea, kas see oli juhus, või mis...". Viimane lause ei vaja vist kommentaare. Igaljuhul võtsin oma teisel poolel igasuguse kuulsaks bändimeheks** saamise isu ära.
Aga nüüd peab hakkama valmistuma minu uueks lemmiksaateks Ghost Lab Investigation Discovery pealt. Ma jõhkralt kardan paranähtusi, aga kuradi põnev on. See saade räägib peamiselt kahest voolujoonelisest vennast, kes lähevad kuhugi kummitavasse majja ja karjuvad vaimude peale. Jess.
*tema ema oli lasteaias muusikaõpetaja ja ta varastas mu mänguasja ära. Ma olen veendunud siiani.
** praegu on kuulsusetu bändimees.