reede, august 26, 2016

Arvustame seekord publikut

Käisin mina eile vaatamas Tartu Uue Teatri sigahead menukit "Odysseia", mida on arvustatud juba igas endast lugupidavas väljaandes, ja seepärast ma lavastuse peentesse traagelniitidesse üldse ei sukeldu. Sain hoopis elamuse publikust ja seda ikka halvas mõttes, nagu oligi arvata.

Saime K-ga vast maha istuda, kui meie kõrval olevatest naisterahvastest üks hakkas seletama, kuidas tema käis eile ka, kus tema siis istus ja millest lugu ikkagi üldjoontes räägib ja nii. Aitäh selle eest sulle!

Kuna kohe etenduse alguses selgub, et tegemist on "teistmoodi" tükiga (aga tegelikult ikkagi mitte osalusteatri kui sellisega), siis peale mõningast kahtlemist läheb eestlane lahti. Ta topib hullunult toitu suhu (ta on ikkagi maksnud, eksole!) ja arendab näitlejaga lolli vestlust (ah, et sardiinid, ma mõtlesin, et rääbis on). Ennast aitab avada muidugi kaks klaasi etenduse käigus publikule pakutavat veini. 

Kui eestlane aga ükskord suu lahti saab tehtud (teatris etenduse ajal, kujutage pilti!), siis kinni see enam ei jää. Nagu üldse. Artistid paluvad kindlatel hetkedel teksti kohaselt isegi eraldi vaikust ja see seisab külastajal meeles täpselt 3 sekundit, sest siis jätkub "...ilmaga on täna ikka vedanud..." ja "...Maret helistas mulle eile ka...". Kui juhtub, et mõni näitleja näitleb, siis külastaja ehmatab ja jagab oma jahmatust ka kaaslasega "...kas see buss ei pidanudki ära sõitma vä?". Teatrisse tulnu ei taltu isegi sellest, et näitleja ka samal ajal räägib ja teda ei ole eriti hästi kuulda - ongi rohkem põhjust ise vestlust arendada. 

"Näe, seal on see koer.." ja "...haha, pagulane..." saadavad mind ilmselt veel mõnda aega selle etenduse peale mõeldes. No ei tea mina, kas süüdi on vein või mis, aga lõpupoole jääb möla õnneks siiski veidi vaiksemaks (said kaineks äkki?) ja saabki peaaegu etendust nautida. Kuigi üksikud vajalikud infovahetused ("...selle rõdu on nad küll etenduse jaoks sinna ehitanud...") viiakse läbi ka siis. Aga kui jälle pimedas saalis istumiseks läheb, saab eestlane aru, mis teatris teha tuleb - vait olla ja etendust vaadata, jajaa...

kolmapäev, august 24, 2016

Ebamugav inimene

Ma olen üks kohutavalt ebamugav inimene.  Ei ole mina mitte asjadega rahul ja boonusena tean veel mingeid õigusi kah. Paha-paha! Igatahes tundub juba ka mulle enesele, et ma aiva käin ja kaeban ja õiendan. Varsti sülitatakse mulle igal pool supi sisse ja lõigatakse meditsiiniasutustes "kogemata" jalg maha.

Viimased asjad, mille pärast olen õiendanud:
  • arsti juures küsiti erakorralise vastuvõtu mitte-erakorralisuse pärast 30 eurot, kuigi ukse taga öeldi, et läheb viiekas ja teine arst ise oli eelmisel päeval palunud selle valvearsti juurde tulla (anti raha tagasi)
  • pitsakokk võttis minu silme all ahjust välja kõrbenud pitsa ja vabandas, et läheb veel aega (mina arvasin, et hakkab mulle uut tegema ja tegin veel poes ühe tiiru). Kodus selgus, et teenindaja oli kõrbenud servad kettaga vaikselt ära lõiganud ja mulle ikkagi selle küpsisestunud (ja nüüdseks lootusetult jahtunud) pitsa müünud (firma ei vastanud)
  • tööandja arvas, et summeeritud tööaeg tähendab seda, et mul võib ühes kuus olla tunde 56% jagu üle (ei võinud)
  • pereõde ja -arst ei suutnud kokku leppida, kas nad panevad cito! aja või mitte (ikka panid)
  • M ostis järelmaksuga telefoni ja esimese kuu telefoniarvel selgus, et ta on enesele teadmata ostnud kaks täpselt ühesugust telefoni (ei olnud)
  • ettevõte määris pähe tehnika, millega lõpuks nende tarkvara ei töötanud (olen neilt läbi aastate saanud juba 2 korda tasuta lisavidina)

Sealjuures ei ole ma kunagi mingi räuskav väärakas, vaid lähenen asjale (peaaegu) alati viisakalt (kui, siis võib-olla passiiv-agressiivselt :)) ning reeglina saan positiivse lahenduse. Aga miks ma pean? Miks ma pean tõestama üle kuu aja, et meil ei ole kahte telefoni, nt? Ja keegi isegi ei vabanda. Eile kuulsin aga kontoris, et mõni ootab 5 kuud (!!!!!!!) oma autot töökojalt tagasi, sest need müüsid valed varuosad, paigaldasid valed varuosad, tagasi viies lasid midagi autos õhku jne. Niiet... peaks vist õnnelik olema? :)

teisipäev, august 23, 2016

Uumur

Hästi moodne on tänapäeval öelda, et "ma ei taha küll kedagi solvata, AGA..."


Niisiis - no hard feelings, aga pidin lihtsalt laiema publikuni tooma:
Pärineb siit.

esmaspäev, august 22, 2016

Vaatasin sarja

Tervelt kaks päeva sain vaadata, siis sai sari otsa :). Ehk siis - paljukiidetud "Stranger Things". Mul on hea meel, et ma võtsin kuulda arvamusliidreid ja sobitasin sarjaga lähemat sinasõprust. 

Oli tõesti põnev, aga ma ei ütleks, et väga õudne. Ma hakkan igasugu asju ette kujutama peale Investigation Discovery suurepäraste lugematute sarjade "Haunting", "The Haunted", "Ghost Lab" jne vaatamist, sest ma kardan, et kohe tuleb deemonipoiss ja hakkab mu tekki ära vedama ning viskab mind vaasiga. Ma ei hakka kartma peale "Stranger Thingsi", et tapeedi seest hakkab mingi elukas sisenema mu isiklikku ruumi (no sweat - see teadmine ei spoili sul midagi). Lisaks pole siin majapidamises tükkigi tapeeti, võib-olla on asi selles.

Igatahes on sari õudsalt stiilne ja viitab miljonile asjale (peamiselt Stephen Kingi ja 80ndate asjadele), aga sellele lisaks on temas mingeid imelikke analoogiaid hoopis kummalisemate asjadega, nagu nt minu lemmik videomäng "Beyond: Two Souls" (seda ka soovitan, kellel on PlayStation 3). Väga ootaks igatahes järge sarjale, aga nagu ma aru saan, pole selle toimuma saamist veel keegi ametlikult kinnitanudki. Arvestades aga, et sarja skoor IMDB-s on megakõrge 9,1, siis ilmselt pole küsimust.

Treilerit näeb siin: https://www.youtube.com/watch?v=XWxyRG_tckY

pühapäev, august 21, 2016

Igapäevane olukord tööl.

Klient: Soovin Une Mati numbrit.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: Kas mobiilinumbrit ei ole.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: A ma tahaks mobiili.
Mina: Tema nime ei ole ühtegi avalikku mobiilinumbrit.
Klient: Aga lauanumbrit?
Mina: Lauanumber on.
Klient: Aga tal on mobiiltelefon, ma tean.
Mina: Jah, võib-olla, aga see ei ole siis avalik.
Klient: Misasja, siis on salastatud või?
Mina: Salastatud jah.
Klient: Ei ole salastatud, ta on tavaline inimene!
Mina: Ikkagi võib inimesel number olla salastatud.
Klient: Eiiii... Ma olen tema klassivend.
Mina: ...

reede, august 19, 2016

Suvi (tatara-ta-taa)

Nagu vaikusest blogis näha võib - suvi on läinud nagu unenägu ja kirja pole saanud mitte ridagi. Olgu see viga nüüd parandatud ühe protokollilise reisipostitusega.

Ma ei mäleta, kas ma mainisin eelmises postituses (aga ei viitsi kontrollida ka), et mulle lubati Riia reisi, kuna Leedu tripi aegu ei olnud aega Lätit üldse kaeda. Igatahes sai see ka kohe nädal hiljem tehtud. Võtsin ette TripAdvisori ja hakkasin kammima läbi vaatamisväärsusi. Õige pea selgus, et möödasõidul nähtud lahedatesse objektidesse pääseb ka sisse ja peale ning nii see plaan kokku saigi.

Esimene peatus - loomaaed. Rahvast oli rohkem kui inimesi või see.. eestlasi oli rohkem, kui kedagi muud. Olin positiivselt üllatunud, sest Riia loomaaed oli väike, kaasaegne ja täis eksootilisi loomi (isegi natuke ei meenutanud meie telliskivipuuridega zood). Ja kui ma räägin eksootilistest loomadest, siis ma mõtlen neid, keda kodumaises loomaaias ei näe (pardon, kui näeb - ma pole ammu käinud): flamingod, sebrad, kaelkirjakud ja meie lemmikud kapibaarad (just õppisin eestikeelse nimekuju ära). Miskipärast ma neist pilti ei teinud, ehk olin ma liiga lummatud sellest, kuidas üks neist oma lombis publiku ette loivas ja demonstratiivselt ja silmad mõnust vidukil junne väljutama kukkus. Pilet oli soodne (äkki kuuekas?), parkimine maksis peaaegu teist sama palju, aga reisides polnud ausalt öeldes kahju auto 4 euro eest loomaia väravasse (et mitte öelda "lõvipuuri taha") parkida. Lastega jalutamiseks on loomaaed ideaalselt pisike, mitte nagu Tallinna oma, kus lapsed kekseldes sisse ja maas rulludes välja tulevad.




Sellised lõustad siis. Loomulikult pidime me tegema ka selfiesid kaelkirjakuga, aga jäägu need privaatsfääri. 

Teine peatus - telebašnja! Kuna me oleme kord juba sellised kõrguste- ja telehuvilised (eriti armastab kõrguseid M, kes väljendab seda hellalt kahe käega seintest ja reelingutest kinni hoidmisega), olime väga rõõmsad, et ka lätlased lasevad inimestel oma teletorni külastada. Õnneks oli keegi hea hing veebis kirjutanud, et ärgu lastagu ennast sissekäigu süütust välimusest eksitada - külastada saab ja valvelauas assisteerib teid kena proua. Täpselt nii oligi - sõbralik tädi võttis vastu 3.70 (jah, lätlastel on veel ikka eurole ülemiku ajast imelikud hinnad) ja sõidutas meid liftiga üles. Alla tohtis ise tulla, aga hoia jumal selle eest, et üles oleksime omapäi sõitma hakanud! Järgneb kohutuslik pilt vaatega teletornist.


Järgmine peatus - Teaduste Akadeemia. See paistab siin eelmise pildi peal ka, aga panen igaks juhuks ka suure pildi temast:


Kui me eelmisel korral Riiast läbi sõitsime, siis vahtisin ma seda kõhedust tekitavat hoonet terve aja kaugelt. M väitis, et tema hotell olla ühe ringreisi ajal olnud selle lähedal ja see olevat ligidalt jube. Igatahes selgus tänu kodutööle, et tegemist niisiis teaduste akadeemiaga, kus on samuti vaateplatvorm ning ma teadsin, et pean sinna saama ja seda õuduste hoonet seestpoolt nägema. Üles sõitmise eest küsiti viiekas ja korraks tundus, et see on hirmus palju. Kui aga selgus, et platvorm on avatud ja seda igast küljest, ei olnud mul üldse kahju. Sest vaadake, mina ei karda kõrgust ja jube tobe on, et ilusaid vaateid tuleb igal pool nautida läbi klaasi/võrgu/trellide. Seepärast oli Tallinna teletorn mulle pettumus ning ka õhupalli peale pole ma raatsinud minna. 

M-i pildistamine koos panoraamiga osutus muidugi väljakutseks, niiet tema värisevate jalgade ja valge näo asemel vaadake lihtsalt kaunidust ja ilu:


Muuseas meenus mulle sellest akadeemiast üks väga kriipi seik. Nimelt tuli liftiga alla sõites mingil hetkel peale üks proua - ilmselt töötaja. 13. korrusel lift peatus ja enne, kui uksed jõudsid lahti hakata minema, pressis proua uste sulgemise nuppu. No ja kui need uksed korraks paotusid, siis seal tõesti ei olnud kedagi. (Siinkohal kujutage ette mingit õuduka soundtracki.) Kuidas ta teadis, et sealt keegi peale ei tule? Ahhh? Kas need uksed lähevad alati seal lahti? Peale seda tuli allpool veel keegi peale ja tädi ei litsunud ennetavalt uste sulgemise nuppu. Uuu-uu-uu-uu-uu. Peale kohustuslikku programmi parkisime südalinnas kõhud täis ja koterdasime niisama kohustusliku vanalinna keskel:




Päikse loojudes asutasime ratsu nina jälle Tartu poole tagasi. Kuna ilm oli ilus ja meel oli helge, siis jäigi Riiast supermälestus ja ma võiksin sinna iga kell hea meelega tagasi minna ning kauemaks jääda.