Tööintervjuud

Ma olen käinud oma elus päris paljudel tööintervjuudel, sest ma polegi peaaegu töötanud ühelgi kohal, mida ma naudiksin. Erandid on mõned lühemad projektid, mida ma tõesti kaifinud olen. Igatahes olen ma palju aastaid vaikselt tööturul ringi nuuskinud ja siia-sinna oma CV-sid saatnud. Mitte päris valimatult, aga on ka seda ette tulnud. Tihti kutsutakse mind seejärel tööintervjuule ja vahel on need vahvad, tihti aga piinlikud. Kui ma mäletaks, kes seda oma blogis kunagi kirjutas, siis ma viitaksin talle lahkelt, aga olgu öeldud, et keegi kunagi kirjutas pikalt sellest, kuidas tööandjad unustavad ära, et ka see on nende firma PR ja visiitkaart, kuidas nad konkurssidel inimestega käituvad.

Siin minu lemmikud hetked nendest suurepärastest aastatest:

* Sa tahad, et ma kirjutaks motivatsioonikirja, et kandideerida andmesisestajaks või millekski veel triviaalsemaks, mida nt tudengid õpingute kõrvalt teevad, et endal hing sees hoida. Ma olen aastaid andmete sisestamisest unistanud ja ma tunnen, et see aitaks mu karjääril sobivas suunas areneda.

* Sa ei kirjuta töökuulutusse palka, kuigi koht on avalikus sektoris ja läbirääkimisteruumi pole üldse. Hiljem selgub, et palgavahe praeguse töökohaga on 1 euro. Jess.

* Sa lihtsalt ei vasta. Sa ei viitsi või tuli CV-sid liiga palju või ma ei teagi, mis juhtus, aga sa esiteks ei vasta, et sa said avalduse kätte (see on muuseas viimase 10 aastaga ikkagi paranenud), rääkimata siis sellest, et sa midagi otsustasid.

* Eriti advanced variant on see, et sa lased mul teha proovipäeva (barely legal, khm khm), aga unustad siis mulle öelda, et sa mind tööle ei võta.

* Sa vastad mu CV peale, et peale "pikka ja põhjalikku kaalumist (koos pisarate ja 10 paki suitsuga) otsustasime siiski teise kandidaadi kasuks." Ee.. misasja, ma ei käinud isegi töövestlusel ju!

* Sa paned mind vestluse ja proovipäeva ajaga lihtsalt fakti ette: see toimub homme kell 10. Nii armas! Sa näed, et ma olen hetkel töösuhtes, aga sul on suht suva.

* Sa küsid vestlusel, miks ma kandideerin. No mis vastust sa ootad? Aus vastus oleks enamasti, et parem tuvi peos kui varblane katusel, sest kui tihti neid unistuste töökohti ikka vabaneb. Tahaksid sa seda kuulda või?
* Sa ei ole mu CV-d lugenud ja küsid kõik asjad uuesti üle. Aga sa oled tähtis direktor, kes tuli intervjuud kaaperdama. Boonus selle eest, et sa ei kuula ka, mis ma vastan. Äkki plaanid CV-st lugeda?

* Sa küsid, kui kiiresti ma oma kehtivast töösuhtest lahti saan. Tööandjana sa võiksid sellega kursis olla. Või on see mingi test? Et äkki ma ütlen, et oh, võin nad hommepäev nahhui saata?

* Sa saadad mulle peale vestlust kirja, et kas ma ikka sellise palga juures olen nõus? Ja ma ei saa aru, et kas mind võeti just tööle või... (selgus muidugi, et ei võetud).

Muidugi, ma ei taha öelda, et ma ise mingi unistuste kandidaat olen olnud. Aga eks vahest olen olnud ka :). Asja tasakaalustamiseks panen siia ühe enda kuldpärli ka:

Käisin töövestlusel ametiasutuses. Intervjuu viidi läbi suures kõmisevas saalis, kus raske puust ümarlaua ümber istus terve rida tähtsaid ametnikke. Iga mu sõna kajas seintelt vastu. Vastu kajades tundus kõik nõme, mida ma olin öelnud. Varsti kajas vastu ka minu enda närviline naer. Küsiti, ega ma rutiini ei pelga. Ütlesin: "Oo, ei. Vastupidi, see tundub praegu päris meelitav." Umbes 5 minutit hiljem küsiti, et aga miks ma üle-eelmisest kohast ära tulin. Mina: "Rutiinseks läks." 

Tšakrad lahti

Kuna Vanemuise uue lavastuse "Ilus on noorelt..." kohta olin lugenud, et see on nii-ii hea (see arvustus siin) ja kuulnud, et see on nii halb, et inimesed ei kannatanud isegi seda ühte tundi lõpuni, mida ta kestab, siis ma lihtsalt pidin seda asja oma silmaga kaema. 

 Mulle tundub, et etenduse täieliseks mõistmiseks oli tark omandada kava ja see enne etendust läbi lugeda. Kuna arvata oli, et sümboleid hakkab sadama aknast ja uksest, siis on hea, kui on olemas mingi teatav eelhäälestus või suunis, millest mõelda. Võiks muidugi arvata, et selle annab kätte ka lavastuse nimi, aga ma nii sügavuti nende nimede üle kusjuures tavaliselt ei juurdle ja ega neist tavaliselt suurt midagi ette arvata ei saa ka. Kohe kava lugedes kõnetas mind Mehis Pihla idee - et me tõmbleme ja vehime, et mitte jääda vanaks, sest ainus hea asi, mis siis järgi on, on mälestused noorusest. Ja isegi, kui me rapsime ennast pooleks, et "pärast oleks, mille üle uhke olla", siis ikka tundub, et oleme hunnik rakendamata potentsiaali. 

 Sümboleid hakkaski sadama aknast ja uksest ja valdavalt töötasid need, töötasid hästi. Noorus ongi rabe, vali ja skisofreeniasse kalduv. Armastus ripubki käsikivina kaelas. Kõik, mis kord ilusti algab, saab tüdinenud lõpu. Me saame mõned asjad, mida me tahtsime, ja avastame, et me ei taha neid. Ja mõned lihtsad asjad jäävad saamata isegi siis, kui endast kõik anda. Kes ei saaks nende mõtetega samastuda? 

 Kui on üks asi, mida Vanemuise noored (ja üks niisama-noor) hästi teevad, on ansamblimäng. Erakordselt orgaanilisena jäävad silma Marian Heinat ja Jaanus Tepomees. Ansamblitunnetusega on aga kõik paigas ja lavastus isegi loksub nagu tummine vedelik, ajas ja ruumis, helis ja pildis. Tundub, et misanstseenid on laias laastus paigas, aga peensused sünnivad kohapeal. See annab kahtlemata asjale elu, aga kohati tundub, et laval olijad kaotavad ajataju ja mul saavad saalis lihtsalt mõtted otsa, sümbol saab miskit moodi läbi hekseldatud ja ma tahaks selle sümboli nüüd kappi ära panna ja uut vaadata. Aga see sümbol kestab veel 5 minutit. Tundub, nagu oleks lavastaja või näitlejad või mõlemad jäänud nautima õnnestunud visuaali. No küll me mõtlesime laheda asja välja, vahi, vahi efekti! Vaatame seda veel natuke. 

 Mind huvitab, mis sellest tükist aja jooksul saab, kui talle veidigi pikemat iga ja mängukordi antakse. Kui ma peaksin pooli valima, siis ma ikkagi valiksin selle poole, et mulle meeldis ja sellist teatrit tahaks Vanemuiselt rohkemgi näha. Mul assotsieerusid mitmed kunagi Von Krahlis nähtud Pepeljajevi tükid, ma ei teagi, kas lavaka kursused ikka veel temaga midagi oma stuudiumi jooksul teevad? On see tema puudutus? 

 Ma mõnes mõttes saan aru, miks inimesed ära lähevad: väga paljud ei tule teatrisse MÕTLEMA, nad tahaksid lihtsalt lõõgastuda. Aga pööritada silmi, nagu oleks postmodernistlik teater midagi enneolematult arusaamatut nagu purki sittumine.. no ma ei tea. See on teatrimaailmas tegelikult juba lausa eilne päev, see ei tohiks eriti üllatav olla. Kui teatrit nii hirmsasti mingitesse kandilistesse raamidesse suruda, ongi varsti teatri sünonüümiks tolmunud kardinad ja papist põõsas.

Follow my blog with Bloglovin

Kevadepoiss

Tegime ka ükspäev siin otsa lahti ja käisime meie eelmisel aastal leitud RMK grillimiskohas, mis tundus Tartule kõige lähemal ja samal ajal normaalsem, nimeks tal on Kukemetsa metsaonn. Igatahes oli kohale jõudmine kevadiselt lödil pinnakatteta teel pisut õudne, auto käis lipalapa ja vajus paksu oranži liiga sisse. Tagasi Tartusse jõudes oli vaatamata kõhnale rahakotile siiski RAUDSELT autopesulasse tarvis minna, ent see oli väike asi ESIMESE ŠAŠLÕKI kõrval.

Onn, kus saab ka siseruumis lõket teha ning suure tahtmise puhul ööbida

Nagu näha, on koht hästi tee ääres, aga ma pole seal veel kunagi ühtegi teist autot kohanud

M arvas, et siin on mäng "Leia endale kirvevars"

Kevadine metsatee

Igal aastal me (ja tuhanded teised eestlased) teeme pilti esimesest šašlõkist. Millegi pärast teeme me seda aga alati toorest lihast, mis ei ole eriti apetiitne. Sel aastal suutsime end pidurdada ja pildistada siiski valmis liha. 

"Teeme siukse kunstilise pildi, et seisa sinna puu najale ja tagant on kõik roheline." Tehtud!

Onu Vladislav manitseb!

Mental note to self:

üks suvalt tehtud imemaitsev püreesupp.

Kuna nädalavahetusel tekkis mul hambajuures põletik, siis esmaspäeva ja hambaarsti aega oodates oli vaja ometi midagi süüa, mida ei peaks närima. Otsustasin visata kokku ühe püreesupi ja sirvisin tööl internetist retsepte. Küll ei meeldinud mulle üks ega teine ning kui lõpuks ühe isuäratava välja valisin, ei olnud poes pastinaaki. Kuna kell oli 8 hommikul ja ma olin olnud öö otsa tööl, siis viskasin pikemalt juurdlemata ostukorvi igasugu muid asju, sest mulle meenus, et ma teen püreesuppe tegelikult tavaliselt peast ja suhteliselt suvalt. Supi isikuline (mitteisikuline?) koosseis sai järgmine:

1 väike lillkapsas
2 bataati ehk maguskartulit
1 porgand
1 sibul
1 küüslaugu küüs
1 puljongikuubik (no ei hakanud puljongit keetma, ei hakanud)
peotäis külmutatud peterselli
100 g suitsujuustu
100 ml köögikoort
sool
must pipar
2-3 spl õli

Edasi läks kõik nagu unenägu - joostes ja mängides. Kuumutasin 3-liitrise poti põhjas õli ja hakkisin sinna järjepanu sibula, küüslaugu, bataadid ja porgandi (viimased lõikasin umbes 1 cm X 2 cm kuubikuteks, et kõvad juurviljad kiiremini pehmeks keeksid). Kui sibul hakkas värvi omandama ja kõik tundus kena (10 minutit?), kallasin peale u 2 liitrit kuuma vett, viskasin sisse puljongikuubiku ja keetsin natuke (5-10 minutit?) enne, kui tükeldatud lillkapsa ka potti toppisin. Kuskil seal vahemikus lisasin ka peterselli. Kui kõik asjad pehmeks olid keenud võtsin poti tulelt ja püreestasin saumiksriga. Seejärel surasin sisse riivitud suitsujuustu ja köögikoore ning maitsestasin suppi soola ja pipraga. No mida hekki - kõige parem püreesupp  EVER.

* Kuna seda suppi on keeruline seksikaks teha, siis selle nimel, et ta näeks pildil

vähem välja nagu koeraokse, sortsutasin keskele köögikoort ja riputasin kuivatatud paziilikut, nagu ütleks Pomi tomatipasta tooteinfo tõlkija.