Detsembrikuumus

Selline asi hakkab ehtima meie seina

Tavaliselt ootan ma jõule suure innuga ja ostan juba novembris kinke kokku (või hakkan neid väikeste hiinlaste käest tellima). Sel aastal on jõulud tulnud mingil arusaamatul põhjusel kuidagi täiesti ette hoiatamata. Oktoober läks nagu unenägu - joostes ja mängides. November, aeg, mil me ootasime oma ostetud koju pääsemist, venis nagu see näts, mille keegi oli asfaldi sisse astunud ja mille minu klassiõde Keiu oli sealt ära korjanud, puhtaks pesnud ja nätsutanud. Jah, ta tegi seda päriselt. Ei, mitte ühe korra. Detsember aga hakkas aeg jälle kablutama nagu loom - kõik vajas parandamist, ostmist, vahetamist. Loomulikult oli mul vaja enne jõule puhastada jooksvat vetsupotti, mille ma puhastasin nii ära, et see enam üldse vett kinni ei keeranud. Aga puhas oli! Räh! Sellele järgnes väga raske päev, kus kaks inimest üritavad õppida selgeks jooksupealt sissejuhatust torulukksepa alustesse I ja II. No kuidagi koos palvetega Allahi ja Justin Bieberi poole need torud kinni said ja jäid. No ja nii edasi.

Lõpuks muutus kinkide ostmine selle kõige rõvedamaks vormiks - käid mööda Prismat, häbi nägu ees, ja mõtled, kuidas saaks kõige odavamalt midagi, mis ei oleks nõme. Sihipärased ja eelneva ideega olid ainult kingid M-le ja isale (kolleegi kunst meie kodu seinale ja nutikindad), ülejäänud said ostetud selle pärast, et peab. Kuidagi. Moodi. No ja siis ma olengi "see vastik tädi", kes kingib puslesid, nagu M ütles. Jah, tuleb tõdeda, et ega ma kindlasti ei jaganud asja väärtust, kui mulle lapsena Grimmide raamat kingiti. Aga seda tänulikum olen ma täna. Kuigi tegelikult ma lugesin seda ka siis andunult. Igatahes saavad lapsed minu meelest niigi liiga palju kingitusi ja ma ei kavatsegi hakata võistlema selles, kes suurema ja rohkem puldiga asja kingib. Ma olen nii kaugel öku olemisest, nagu lehm lennukist, aga oma koduste kõrval tundub, et ma olen ikka tõeline maaema. No tehke mis tahate, aga plastmassist KARJUV kiikhobu on rõve vaikse ja lambanahkse puust kiiklamba kõrval. Tundub aga, et see pere esimese pesamuna probleem on teiste tulekuga kuidagi vähenenud. Enam ei ole nii, et üks kingib kraana ja teine kingib veeeeeel pikema kraana. Aitab kah, kuulge. Eriti arvestades, et mõni neist jõulukingi täiest jõust kuuse alla vastu maad viskab, sest see ei käitu nii, nagu tema tahab. Ja ma ei räägi mingist käte ja jalgadega köögiviljavanusest lapsest vaid 1. klassi inimesest.

Muidu oli jõul lustlik ja kärarikas, vahepeal käisid külas veel lahked külalised, kes arvasid vist, et me elame näljas ja oleme muidu paljad, mille tagajärjel ma viskan täna ära kilo poesalatit :(. Igatahes kinkisid lahked külalised meile vesipiibu ja nütt mina hakkan piibumestariks ja nii on. Ma ei lase ennast ka sellest segada, et kahekesi suure piibu ära tõmbamine paneb mul räigelt pea valutama :D. Ega sellest, kui ma kogemata natuke asju põlema panen. Aastavahetusel on plaanis võõrustada ämmasid-äiasid-oi-oi-oi. Enne saan õnneks olla 11 h tööl ja vastata küsimustele, mille näited vt eelmises postituses. 

See oli väike kokkuvõte detsembrist, tänan tähelepanu eest!

Sarjast "Täna tööl"

* "Nõmmel on see Von Krahli teater..." (mõtleb Glehni lossi)

* "Ma kutsusin 45 minutit tagasi kiirabi, miks ta ei tule? Teie olete ju info, öelge!"

* "Ma küsin nüüd ühe hästi ebatavalise küsimuse, ma väga vabandan, aga mis kellani Sossi klubi täna lahti on?"

Adulting

Pikk vaikus siin on tingitud kahest asjast: esiteks olen ma laisk ja teiseks on sündinud asju.

Viimased kaks kuud olen pidevalt muretsenud, jäänud magama ainult meditatsiooni abil, põdenud, väljutanud juukseid, söönud suppe ja makarone ja säästnud. Kõik see on toimunud hüva eesmärgi nimel, sest nüüd on meil päris esimene päris oma päris kodu.

Ma teadsin juba kevadel, et peale järjekordse kõrghariduse omandamist on aeg hakata uurima seda kodulaenubisnisit ja minu üllatuseks ei lükatudki meid uksest välja (kõtt-kõtt, koju-koju, vaesed! Kššš! Kassasaad!). Kogu see protsess oli aga hirmus kole, sest iga nädal tõi üks kuni mitu uut takistust (a'la, et "oih: te ei ole üldse pärandustki vormistanud 10 a tagasi" või, et "aa, see korter on 100 m linnast väljas? Siis tuleb 15% asemel 20% sisse maksta" või, et "äää müüja ei ole nõus notaritasu pooleks tegema" jne) ja läks maksma MILJARD oirot (või noh, natuke vähem). 

Igatahes üritasime me kõike õigesti teha - käisime alustuseks nõustamisel, küsisime kõigi võimalike kõrvalkulude kohta ja arvasime, et tuleb smooth sailing. Shõttagi! Ma ei hakka üldse sellest rääkimagi, et kuu aega hiljem tuli pangal uudis selle kohta, et nad hakkavad pakkuma 10% sissemaksega Kredexi käendust. OEH. 

Igatahes on võibolla kogu loo märkimisväärsemad faktid järgmised:

* ostsime ära esimese korteri, mida vaatamas olime käinud

* me poleks seda saanud teha ilma vanemate abita

* me maksame laenu vähem, kui poole väiksema korteri üüri (Tartu, heade mõtete linn!)

* ma sain kolimise käigus elu esimese astmahoo

* korteris, kus on elanud üürnikud, vajab kõik lähemal vaatlusel parandamist

* meie juures saab nüüd ööbida (E&T testisid ära)

* me oleme ametlikult külainimesed, mis sest, et küla piirneb linnaga (:

* ma ei tule enam kunagi kodust välja, niisiis te peate ise külla tulema

Kas see kõik oli seda väärt? Miljon korda jah. On uskumatu, kuidas ma enam ei pannud ise tähelegi, mismoodi korteri üürimine piirab minu sisemist aknadekoraatorist peder.. homo. Et ma oleksin tahtnud panustada interjööri, aga ma olin sellised mõtted lihtsalt matnud kuskile sügavale-sügavale üürikorteri reliini alla. Et ma ei pannud midagi seina peale, sest.. seda lihtsalt ei tehta üürikas. Et ma ei teinud midagi väga korda (v.a juhul, kui see oli eluks vajalik, nagu boileri vahetus), kui see läks katki, millega me jõuame edukalt 9. rida eespool kirjeldatud probleemi põhjuse juurde. Igatahes.. KÕIK ei ole veel päris perfektne, aga we're getting close. Siit edasi ainult sile vesi, eks?

Arvustame seekord publikut

Käisin mina eile vaatamas Tartu Uue Teatri sigahead menukit "Odysseia", mida on arvustatud juba igas endast lugupidavas väljaandes, ja seepärast ma lavastuse peentesse traagelniitidesse üldse ei sukeldu. Sain hoopis elamuse publikust ja seda ikka halvas mõttes, nagu oligi arvata.

Saime K-ga vast maha istuda, kui meie kõrval olevatest naisterahvastest üks hakkas seletama, kuidas tema käis eile ka, kus tema siis istus ja millest lugu ikkagi üldjoontes räägib ja nii. Aitäh selle eest sulle!

Kuna kohe etenduse alguses selgub, et tegemist on "teistmoodi" tükiga (aga tegelikult ikkagi mitte osalusteatri kui sellisega), siis peale mõningast kahtlemist läheb eestlane lahti. Ta topib hullunult toitu suhu (ta on ikkagi maksnud, eksole!) ja arendab näitlejaga lolli vestlust (ah, et sardiinid, ma mõtlesin, et rääbis on). Ennast aitab avada muidugi kaks klaasi etenduse käigus publikule pakutavat veini. 

Kui eestlane aga ükskord suu lahti saab tehtud (teatris etenduse ajal, kujutage pilti!), siis kinni see enam ei jää. Nagu üldse. Artistid paluvad kindlatel hetkedel teksti kohaselt isegi eraldi vaikust ja see seisab külastajal meeles täpselt 3 sekundit, sest siis jätkub "...ilmaga on täna ikka vedanud..." ja "...Maret helistas mulle eile ka...". Kui juhtub, et mõni näitleja näitleb, siis külastaja ehmatab ja jagab oma jahmatust ka kaaslasega "...kas see buss ei pidanudki ära sõitma vä?". Teatrisse tulnu ei taltu isegi sellest, et näitleja ka samal ajal räägib ja teda ei ole eriti hästi kuulda - ongi rohkem põhjust ise vestlust arendada. 

"Näe, seal on see koer.." ja "...haha, pagulane..." saadavad mind ilmselt veel mõnda aega selle etenduse peale mõeldes. No ei tea mina, kas süüdi on vein või mis, aga lõpupoole jääb möla õnneks siiski veidi vaiksemaks (said kaineks äkki?) ja saabki peaaegu etendust nautida. Kuigi üksikud vajalikud infovahetused ("...selle rõdu on nad küll etenduse jaoks sinna ehitanud...") viiakse läbi ka siis. Aga kui jälle pimedas saalis istumiseks läheb, saab eestlane aru, mis teatris teha tuleb - vait olla ja etendust vaadata, jajaa...

Ebamugav inimene

Ma olen üks kohutavalt ebamugav inimene.  Ei ole mina mitte asjadega rahul ja boonusena tean veel mingeid õigusi kah. Paha-paha! Igatahes tundub juba ka mulle enesele, et ma aiva käin ja kaeban ja õiendan. Varsti sülitatakse mulle igal pool supi sisse ja lõigatakse meditsiiniasutustes "kogemata" jalg maha.

Viimased asjad, mille pärast olen õiendanud:

• arsti juures küsiti erakorralise vastuvõtu mitte-erakorralisuse pärast 30 eurot, kuigi ukse taga öeldi, et läheb viiekas ja teine arst ise oli eelmisel päeval palunud selle valvearsti juurde tulla (anti raha tagasi)
• pitsakokk võttis minu silme all ahjust välja kõrbenud pitsa ja vabandas, et läheb veel aega (mina arvasin, et hakkab mulle uut tegema ja tegin veel poes ühe tiiru). Kodus selgus, et teenindaja oli kõrbenud servad kettaga vaikselt ära lõiganud ja mulle ikkagi selle küpsisestunud (ja nüüdseks lootusetult jahtunud) pitsa müünud (firma ei vastanud)
• tööandja arvas, et summeeritud tööaeg tähendab seda, et mul võib ühes kuus olla tunde 56% jagu üle (ei võinud)
• pereõde ja -arst ei suutnud kokku leppida, kas nad panevad cito! aja või mitte (ikka panid)
• M ostis järelmaksuga telefoni ja esimese kuu telefoniarvel selgus, et ta on enesele teadmata ostnud kaks täpselt ühesugust telefoni (ei olnud)
• ettevõte määris pähe tehnika, millega lõpuks nende tarkvara ei töötanud (olen neilt läbi aastate saanud juba 2 korda tasuta lisavidina)

Sealjuures ei ole ma kunagi mingi räuskav väärakas, vaid lähenen asjale (peaaegu) alati viisakalt (kui, siis võib-olla passiiv-agressiivselt :)) ning reeglina saan positiivse lahenduse. Aga miks ma pean? Miks ma pean tõestama üle kuu aja, et meil ei ole kahte telefoni, nt? Ja keegi isegi ei vabanda. Eile kuulsin aga kontoris, et mõni ootab 5 kuud (!!!!!!!) oma autot töökojalt tagasi, sest need müüsid valed varuosad, paigaldasid valed varuosad, tagasi viies lasid midagi autos õhku jne. Niiet... peaks vist õnnelik olema? :)

Uumur

Hästi moodne on tänapäeval öelda, et "ma ei taha küll kedagi solvata, AGA..."


Niisiis - no hard feelings, aga pidin lihtsalt laiema publikuni tooma:

Pärineb siit.

Vaatasin sarja

Tervelt kaks päeva sain vaadata, siis sai sari otsa :). Ehk siis - paljukiidetud "Stranger Things". Mul on hea meel, et ma võtsin kuulda arvamusliidreid ja sobitasin sarjaga lähemat sinasõprust. 

Oli tõesti põnev, aga ma ei ütleks, et väga õudne. Ma hakkan igasugu asju ette kujutama peale Investigation Discovery suurepäraste lugematute sarjade "Haunting", "The Haunted", "Ghost Lab" jne vaatamist, sest ma kardan, et kohe tuleb deemonipoiss ja hakkab mu tekki ära vedama ning viskab mind vaasiga. Ma ei hakka kartma peale "Stranger Thingsi", et tapeedi seest hakkab mingi elukas sisenema mu isiklikku ruumi (no sweat - see teadmine ei spoili sul midagi). Lisaks pole siin majapidamises tükkigi tapeeti, võib-olla on asi selles.

Igatahes on sari õudsalt stiilne ja viitab miljonile asjale (peamiselt Stephen Kingi ja 80ndate asjadele), aga sellele lisaks on temas mingeid imelikke analoogiaid hoopis kummalisemate asjadega, nagu nt minu lemmik videomäng "Beyond: Two Souls" (seda ka soovitan, kellel on PlayStation 3). Väga ootaks igatahes järge sarjale, aga nagu ma aru saan, pole selle toimuma saamist veel keegi ametlikult kinnitanudki. Arvestades aga, et sarja skoor IMDB-s on megakõrge 9,1, siis ilmselt pole küsimust.

Treilerit näeb siin: https://www.youtube.com/watch?v=XWxyRG_tckY

Igapäevane olukord tööl.

Klient: Soovin Une Mati numbrit.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: Kas mobiilinumbrit ei ole.
Mina: Une Mati nimele näitab ühte lauanumbrit.
Klient: A ma tahaks mobiili.
Mina: Tema nime ei ole ühtegi avalikku mobiilinumbrit.
Klient: Aga lauanumbrit?
Mina: Lauanumber on.
Klient: Aga tal on mobiiltelefon, ma tean.
Mina: Jah, võib-olla, aga see ei ole siis avalik.
Klient: Misasja, siis on salastatud või?
Mina: Salastatud jah.
Klient: Ei ole salastatud, ta on tavaline inimene!
Mina: Ikkagi võib inimesel number olla salastatud.
Klient: Eiiii... Ma olen tema klassivend.
Mina: ...

Suvi (tatara-ta-taa)

Nagu vaikusest blogis näha võib - suvi on läinud nagu unenägu ja kirja pole saanud mitte ridagi. Olgu see viga nüüd parandatud ühe protokollilise reisipostitusega.

Ma ei mäleta, kas ma mainisin eelmises postituses (aga ei viitsi kontrollida ka), et mulle lubati Riia reisi, kuna Leedu tripi aegu ei olnud aega Lätit üldse kaeda. Igatahes sai see ka kohe nädal hiljem tehtud. Võtsin ette TripAdvisori ja hakkasin kammima läbi vaatamisväärsusi. Õige pea selgus, et möödasõidul nähtud lahedatesse objektidesse pääseb ka sisse ja peale ning nii see plaan kokku saigi.

Esimene peatus - loomaaed. Rahvast oli rohkem kui inimesi või see.. eestlasi oli rohkem, kui kedagi muud. Olin positiivselt üllatunud, sest Riia loomaaed oli väike, kaasaegne ja täis eksootilisi loomi (isegi natuke ei meenutanud meie telliskivipuuridega zood). Ja kui ma räägin eksootilistest loomadest, siis ma mõtlen neid, keda kodumaises loomaaias ei näe (pardon, kui näeb - ma pole ammu käinud): flamingod, sebrad, kaelkirjakud ja meie lemmikud kapibaarad (just õppisin eestikeelse nimekuju ära). Miskipärast ma neist pilti ei teinud, ehk olin ma liiga lummatud sellest, kuidas üks neist oma lombis publiku ette loivas ja demonstratiivselt ja silmad mõnust vidukil junne väljutama kukkus. Pilet oli soodne (äkki kuuekas?), parkimine maksis peaaegu teist sama palju, aga reisides polnud ausalt öeldes kahju auto 4 euro eest loomaia väravasse (et mitte öelda "lõvipuuri taha") parkida. Lastega jalutamiseks on loomaaed ideaalselt pisike, mitte nagu Tallinna oma, kus lapsed kekseldes sisse ja maas rulludes välja tulevad.

Sellised lõustad siis. Loomulikult pidime me tegema ka selfiesid kaelkirjakuga, aga jäägu need privaatsfääri. 

Teine peatus - telebašnja! Kuna me oleme kord juba sellised kõrguste- ja telehuvilised (eriti armastab kõrguseid M, kes väljendab seda hellalt kahe käega seintest ja reelingutest kinni hoidmisega), olime väga rõõmsad, et ka lätlased lasevad inimestel oma teletorni külastada. Õnneks oli keegi hea hing veebis kirjutanud, et ärgu lastagu ennast sissekäigu süütust välimusest eksitada - külastada saab ja valvelauas assisteerib teid kena proua. Täpselt nii oligi - sõbralik tädi võttis vastu 3.70 (jah, lätlastel on veel ikka eurole ülemiku ajast imelikud hinnad) ja sõidutas meid liftiga üles. Alla tohtis ise tulla, aga hoia jumal selle eest, et üles oleksime omapäi sõitma hakanud! Järgneb kohutuslik pilt vaatega teletornist.

Järgmine peatus - Teaduste Akadeemia. See paistab siin eelmise pildi peal ka, aga panen igaks juhuks ka suure pildi temast:

Kui me eelmisel korral Riiast läbi sõitsime, siis vahtisin ma seda kõhedust tekitavat hoonet terve aja kaugelt. M väitis, et tema hotell olla ühe ringreisi ajal olnud selle lähedal ja see olevat ligidalt jube. Igatahes selgus tänu kodutööle, et tegemist niisiis teaduste akadeemiaga, kus on samuti vaateplatvorm ning ma teadsin, et pean sinna saama ja seda õuduste hoonet seestpoolt nägema. Üles sõitmise eest küsiti viiekas ja korraks tundus, et see on hirmus palju. Kui aga selgus, et platvorm on avatud ja seda igast küljest, ei olnud mul üldse kahju. Sest vaadake, mina ei karda kõrgust ja jube tobe on, et ilusaid vaateid tuleb igal pool nautida läbi klaasi/võrgu/trellide. Seepärast oli Tallinna teletorn mulle pettumus ning ka õhupalli peale pole ma raatsinud minna. 

M-i pildistamine koos panoraamiga osutus muidugi väljakutseks, niiet tema värisevate jalgade ja valge näo asemel vaadake lihtsalt kaunidust ja ilu:

Muuseas meenus mulle sellest akadeemiast üks väga kriipi seik. Nimelt tuli liftiga alla sõites mingil hetkel peale üks proua - ilmselt töötaja. 13. korrusel lift peatus ja enne, kui uksed jõudsid lahti hakata minema, pressis proua uste sulgemise nuppu. No ja kui need uksed korraks paotusid, siis seal tõesti ei olnud kedagi. (Siinkohal kujutage ette mingit õuduka soundtracki.) Kuidas ta teadis, et sealt keegi peale ei tule? Ahhh? Kas need uksed lähevad alati seal lahti? Peale seda tuli allpool veel keegi peale ja tädi ei litsunud ennetavalt uste sulgemise nuppu. Uuu-uu-uu-uu-uu. Peale kohustuslikku programmi parkisime südalinnas kõhud täis ja koterdasime niisama kohustusliku vanalinna keskel:

Päikse loojudes asutasime ratsu nina jälle Tartu poole tagasi. Kuna ilm oli ilus ja meel oli helge, siis jäigi Riiast supermälestus ja ma võiksin sinna iga kell hea meelega tagasi minna ning kauemaks jääda.

Suitsetamisest

Loobusin 17. märtsil suitsetamisest. Aga mitte päris. Võtsin ennast kokku, otsisin oma e-sigareti tükid üles ja loobusin, nagu Juur ja Kivirähk ütleksid, vanakooli akustilistest sigarettidest ning sisenesin e-riiki. E-sigarette olen ma juba mitu aastat tarvitanud, aga kuna nad on nii kuramuse high maintenance, siis alati jääb see ühel hetkel soiku: kas on vedelik otsas või aku katki või on aurusti väsinud. Igatahes võtsin ma miskipärast 17. märtsil, kui M lahkus ringreisile, vastu otsuse, et suitsetamine lõppeb nütt! Alates tollest päevast pole ma teinud mitte ühtegi suitsu, kuid oma nikotiiniga e-pulka olen lutsutanud hoolsasti, eriti pidude ajal ja kohvi kõrvale. Niisiis ei saa päriselt öelda, et ma oleksin suitsetamisest loobunud, sest nikotiini imen ma ikka edasi.

Ma olen koguaeg arvanud, et minu sõltuvus on psüühiline ja seda kinnitab ka Fagerströmi astmestikul põhinev test. See nimelt keskendub suures osas sellele, kui ruttu läidad sa sigareti hommikul peale ärkamist ja kas ärkad vahel suitsunälja peale. Alustada tuleb ilmselt sellest, et minu kirglikust suitsetajast (aga meedikust) ema keelas hommikul esimese asjana suitsetada ja käsis alati enne midagi süüa või vähemalt juuagi. Ilmselt poleks tegelikult keelama pidanudki, sest mulle ei meeldinud kohe ärgates suitsetada: kopsudesse oli kuidagi valus hommikul seda tahma tõmmata. Seega võisin ma oma esimese suitsu teha alles lõuna ajal ja harv polnud ka see, kui tegin seda päris õhtul. Samuti pole ma kunagi ärganud suitsunälja peale või keset magamist kuskil rõdul kimumas käinud. Olen aja jooksul suitsetanud rohkem ja vähem, aga suitsetajatele on mul küll nõuanne: ükski vabandus suitsetamaks rohkem (a'la "mul suri praegu ema ära", "mul on eksamisessioon" vms) ei ole mõistlik ja kui te arvate, et te PÄRAST vähem hakkate jälle suitsetama, siis te eksite: ei hakka. Suuremad suitsetamise vähenemised leidsidki mul aset peale e-sigareti kasutuselevõttu, aga ikka ja jälle leidsin ma end M-i suitse tõmbamast ja lõpuks uuesti ka ise pakke ostmast. 

Ma ei tea, mis seekord juhtus, aga ma hakkasin mingit kiusu ajama, et vot jätan maha ja kõik! Ma olen analüüsinud, miks ma maha jätta tahan ja jõudnud ikkagi vaid selleni, et ma kardan meeletult suitsetamisega seostatud haigusi (mis muidugi on neelanud mu eelkäijaid olenemata suitsetamisest või mittesuitsetamisest). Igatahes sisendasin ma algul endale, et kui-ma-praegu-ühe-suitsu-teen-siis... Ootasin teatud vastuseid teatud kohtadest ja mõtlesin nii, et kui ma EI suitseta, siis tulevad head vastused ja vastupidi. Toimis. Oodatud vastuseid muidugi ei tulnud, aga peale seda (mitut kuud) tundus nagu tobe nüüd seda ühte suitsu ka teha. Ja nii ma olengi tänaseni vastu pidanud, AGA. See on olnud kohutavalt raske ja siiani tahaksin ma suitsetamissituatsioonidesse sattudes metsikult suitsu: istumised alkoholiga, kohvijoomised terrassidel, inimesed, kellega alati koos sai maailma asju paika pandud suitsu kõrval... Päris konide korjamist ma unes ei näe, aga seda, et pakutud sigareti vastu võtan, seda küll ja tihti.

Igatahes tekib küsimus, et kui sõltuvus on psüühiline, miks kuramus ma siis keskmise kangusega e-vedelikku küll pahvin? Aga vot need ilma nikotiinita vedelikud lihtsalt ei kraabi (eriti veiniklaasi kõrval) kurku piisavalt, et ma üldse tunneks midagigi, et ma tunneks, et ma suitsetan ja suudaks organismi kuidagi ära petta. Aga tõsi on see, et nikotiini oleks aeg vähendada küll. Siiski usun ma (ja sama väidavad viimased uuringud), et e-sigaret on tavalisest kordades tervislikum, sest kopsu ei satu peamiselt põlemisest tekkivad tuhanded kahjulikud ühendid. Lisaks on tal vähe lõhna ja seegi on reeglina meeldiv (lõhnab vastavalt vedeliku maitsele). Olen kuulnud inimesi kaeblemas, et "see ka haiseb", aga ma kahtlustan, et äkki nad ongi tundnud kedagi tõmbamas tubakamaitselist (jajah! :D) vedelikku. Ise ma seda kasutanud pole, aga ma kujutan ette, et sealt võiks tubakasarnane lõhn tulla küll.

Selle kõigega seoses on muidugi esiteks tekkinud mul juba mittesuitsetaja žargoon ("kas peab siin katuse all siis suitsu tegema") ja vesipiip on kohe väga meeldima hakanud :D. Sest noh - suitsetada võib, aga see pole sigaret, eksole. Kõigun nüüd skisofreeniliselt selle võin-ühe-suitsu-teha-küll ja ma-ei-peaks-ühtegi-suitsu-tegema-kui-isu-nii-suur-on vahel ja eks näis, mis edasi saab. Lubadusi ei tahaks anda või kui, siis ainult endale.

Veel üks meenutus Leedust

Publik lustimas Cathouse Radio saatel.

Minu kõige pikem reis (mul on mõlemad reied ühepikkused)

Käisime kahepäevasel Leedu tripil, sest Madis esines bändiga festivalil Bliuzo Naktys, mis olla Baltikumi suurim bluusifestar. Kuna mina pole praktiliselt üldse suurtel festivalidel käinud ja ka Baltikum on puhta nägemata (olen lootusetult ajast maha jäänud), siis elamusi sain kuhjaga.

* Mis mõttes keerad Valgas paremale ja oled Lätis?

* Lätlased ei oska inglise keelt

* Leedukad ei oska inglise keelt, boonusena ka mitte vene keelt

* Leedukad teevad hästi süüa, aga leedu naised ei oska wc-potiga midagi peale hakata (et kas panen jalga või pähe? Kas astub peale või kusen lihtsalt kabiini nurka?). Otsustasin järgmisel reisil võtta kaasa puhastustarvikud, sest minust ei välju suusahüppaja-asendis ka parima tahtmise juures midagi.

* Kui võtta kõhukinnistit ja juua ohtralt gaasilisi jooke ja süüa hot doge, siis võib juhtuda, et püksirihm jääb kogu aeg lühemaks.

* Kui festivali igal bändivabal hetkel lasta loopima pandult festivali hümni, siis lõpuks see hakkab meeldima.

* Okei on eirata silte, millest nagunii midagi aru ei saa.

* Leedus on liiklusmärk üldnimetusega "karu p***eauk".

* Kuigi gepsud ja sildid räägivad lugematutest kiiruskaameratest, siis on kaks varianti: 1) neid tegelikult ei eksisteeri; või 2) need on näh-ta-ma-tud ja sa ei saagi neid näha.

 Mehed tegid tööd ja naised jõid õlut :). Kuigi festivalil marki valida ei lastud, olime sellegagi päris rahul, sest Kalnapilsi hele maitses täitsa hästi.

 Festivaliga külgnev rand ja rõõmus reisiseltskond.

Inimesed olid palju varem kohale tulnud, kuuldavasti mõni isegi eelmisel päeval. Kes mängis hiidvõrkpalli (paremal õhus), kes tegeles muu meelelahutusega (ja tegevusi jätkus kõvasti). Igavust ei paistnud keegi tundvat. Soundchecki rahva eest ei varjatud ega häbenetud, rahvas lihtsalt tšillis selle aja.

 Ma ei liialda sugugi kunstipäraselt, kui ütlen, et Cathouse tõmbas rahva korralikult käima.

Meie kämping ja püha söömistoiming, kõrval kolivad parasjagu sisse naabrid - Latvian Blues Band.

Üldiselt vedas meil maruhästi ilmaga, hea Kati andis mulle ka kõrvatropid ning sellest Leedu kohalikust Meie Mehest, mida olevat meie kämpingu kõrval vastu hommikut lastud, ei tea ma midagi. Festival toimus järve ääres ja ma tänasin taevaisa, et mu hommikul Tartus kadunuks jäänud trikoo ilmus Leedus siiski kotist välja (mis ei tähenda, et Madis poleks kodus selle eest eelnevalt sõimata saanud, et ta ei teadnud, kus mu triks on - the usual). Bändide (ja nende kaaslaste) eest hoolitseti hästi: söödeti, joodeti ja pandi kämpingusse tuttu. Välismaalasi oligi seal täpselt külalisbändide jagu, niisiis pälvis võõras keel omajagu tähelepanu (vähemalt ühel korral tuvastati, et tegemist on eesti keelega ja kuuldavasti kahel korral pakuti rahvuseks rootslust). Kontserdiks kohale tulnud sõbrad, kes ilma vesipiibuta ühtegi sammu ei tee, kostitasid meid päikseloojangul rannas piibuga ja no mida rohkemat elult tahta võikski. Kahju ainult, et nii sinna kui koju sõites oli pidevalt tuli takus, aga otsustasime juba ära, et kordame reisi Baltikumi ilma peale pressivate kohustusteta.

Sai selline igav protokolliline postitus, aga mis sa ära teed.

Kui sul oli eile lõpetamine...

...ja täna on jaanipäev ja sa oled olnud kella 8st hommikul alates 12h tööl ja 5 minutit enne vahetuse lõppu helistab klient ja ütleb: aga äkki te teeksite seda koos minuga, ma lülitan kohe arvuti sisse...

Pühapäev Võsul

Enam sirgemat horisonti polnud võimalik teha. Ma süüdistan tuult.

Clean all the things!

Olin mina hiljuti öösel tööl ja tekkis mul kinnisidee. Nimelt, mulle tundus, et mul on VAJA Kärcheri aurupuhastit, muidu suren 2010. No ja kui mulle juba tundub, et on mingi asi olemas, millega ma koristaksin, siis ei tohiks sellist asja ju ometi piirata. Igatahes vaatasin ma reklaame ja videosid ja nägin, kuidas mustus pakib põhimõtteliselt juba aurupuhastit nähes ise asjad kokku ja läheb ära. Ja mida kõike mul oleks vaja aurutada! Vannitoaplaadid, köögireliin ja tööpinnad, oo... No igatahes võtsin ma järgmisel päeval selle ikkagi poest endaga kaasa - küll kõige pisema ja soodsama käsipuhastivariandi. Tulemus? No ma ei oskagi öelda. Dušinurga plaadid said puhtamaks küll ja nii, aga see kobakas on käes hoida hirmus raske ja nühkida on sellega suhteliselt ebamugav. Aga nühkima peab, sest ise see sitt ikkagi jalgu alla ei võta ja minema ei lähe. Nii et palun vabandust inimkonna ees, kes minu koju satub, aga ega see oluliselt säravam ei ole.

Jalgpalli biennaal

Ma vaatan jalgpalli iga kahe aast tagant - EM-i ja MM-i ajal. Ja siis suure huviga kaasa elades. Kogu vahepealse aja ei paku mulle jalgpall aga üldse huvi. Suht omapärane. Käisin küll ükskord oma kursaõe mängu vaatamas, mis oli lahe, aga siis ta muudkui vigastas ennast (no kes saab palli löömisest luusse mõra?!) ja siis oligi hooaeg jälle läbi ka. Igatahes puudub mul võime kaasa elada mingitele lambiliigadele ja selle pärast ei viitsi seda taidlemist ka jälgida. Eestlased elavad muidugi fenomenaalselt palju kaasa igasugustele riikidele (aga mitte eriti kohalikule meistriliigale :D ). Ilmselt on see võimalik ainult selle pärast, et Eesti ise rahvusvahelises plaanis sakib. Selle pärast ei käida ka kellelegi eriti molli kütmas peale mänge, kuigi erandeid on selleski. Niisiis on nüüd jälle käes see üürike aeg, kus mulle jalka meeldib ja EM-i lõpuks ootab mind ilmselt Wismari. Sest, noh, õlu ja jalgpall on nagu Juur ja Kivirähk - võib ka eraldi, aga koos on parem.

Ratsa rikkaks

Huvitav, et on teatud inimesed, keda nagu magnetiga tõmbab igasuguste püramiidiskeemide poole. Minu esimene kokkupuude sellise asjaga oli ühe hea tuttava kaudu, kes oli toona vast-täisealine kutt ja liitus ka mingi taolise asjaga. Igal juhul rääkis ta silmade põledes, kuidas ta saab rikkaks, ja kutsus kõiki kampa lööma. Järgmine etapp oli see, et ta hakkas igal pool vinguma, kuidas "keegi ei taha rikkaks saada" ja kõik tema tuttavad on ikka täiega lollid. Tema igatahes olevat varsti ruotsi kunn valmis. Sellest veel mõni aeg edasi polnud ei skeemist ega rikkusest rohkem juttu. Arvestades tema 20 aastat vana Audit ma kahtlustan, et rikkust majja ei toodud. Tema oli aga noor ja ma andestan ka kõigile neile, kes proovisid selliseid asju, kui riik oli noor ja uhked välismaa sõnad tundusid paljulubavad. On hämmastav, et ma tunnen selliseid inimesi aga PRAEGU.

Igatahes on üks minu tuttav proovinud vist küll kõiki asju. Ta pole tingimata mingit vitamiini pähe määrinud ega tolmu imema trüginud, aga on vähemasti igal koosolekul käinud, mida vähegi korraldatakse "noh, niisama vaatamas". Ratsa rikkaks pole ka tema veel saanud, kuigi auto on veits uuem kui eelmisel (höh-höh). Eniveis, nüüd praalis ta FB-s mingi kullakamakaga. Nii, kui hakkasin logol olevat nime guuglisse sisse toksima, pakkus autocomplete "...scam". No millest me räägime! Ilkusin siis seal FB-s veits, et sind kohe tõmbavad need ratsa-rikkaks skeemid ja panin veel pehmendamiseks ühe meemikese juurde. No ju ei pehmendanud ära, sest kommentaarid kustusid imeväel. Omast arust ma olen nii malbe, miks keegi mind ei salli? :D

Emajõe bluus 2016

Klõps Cathouse Radio esinemisest.

Mis tunne on?

Alates jaanuari keskpaigast on minu käest küsitud tihti, et mis tunne on? Olla 30? Ma ei tea, mingit tunnet ei ole. Kui, siis võib-olla see tunne, et planeerisin eluga mingis täiskasvanulikumas kohas olla selleks ajaks.

Nüüd painatakse mind järgmise küsimusega: mis tunne on? Olla magister? Ja ma pean vastama, et ega see ka eriti mingi tunne ei ole. Kõik läks nii joostes ja mängides, et tundub, nagu ma poleks eriti midagi selle saamiseks teinud. Küll aga on üks tunne. On võidukas tunne. On jessikas. Aga see ei ole mitte kraadist kui sellisest, vaid sellest, et ma lõpetan cum laude. Olgu öeldud, et viimase kiituskirja sain ma II klassis. Kõva. I'm the king of the world! Mõned küsivad, kas ma tegutsesin selle nimel algusest peale ja ma pean ütlema, et ei. Ei tegutsenud mingi kiituse nimel algusest peale, aga mulle meeldis see, mida ma õppisin, mulle meeldis ÕPPIDA üldse ja kui head hinded tulema hakkasid, siis ühel hetkel tekkis hasart küll. Et teeks sellise kingituse endale, väikse maasika. Ja siin ma nüüd olen. Cum laude. Saan sellega kõigile vasta pead lüüa, sest kas nemad lõpetasid cum laude? Ei lõpetanud? Minu võit. Ma võidan edaspidi kõik vaidlused. Olgem ausad, ma võidan ka praegu kõik vaidlused, aga mitte selle pärast, et mul õigus oleks. Ma lihtsalt mölisen vastaspoole surnuks - taktika seegi.

Vii mind kuhugi!

Nagu tavaliselt, on meil kuu lõpus näpud totaalselt põhjaks. Siis tärkab minus aga eriline kihk "midagi teha". Nii ma siis eile peale tööd kodus vingusin M-ile, et viiiiiii mind kuhugi. Ma ise küll eriti ei uskunud, et viib ka, kuni ta järsku voodile käntsatas ja telefonist mingit matkarada mulle näitas. Ma pean ütlema, et kell 8 õhtul ei olnud matkarada päris see, mida ma silmas pidasin, aga ma olin leplik (sest ta lubas mind kuhugi ju viia). Teiseks pole ma kunagi rabas käinud ja see pidavat raba olema.

Kohale jõudes ootas meid ees räigelt sääski ja võpsik. Ma juba ilkusin, et see ei ole see raba, mida mulle on reklaamitud.

Mida edasi rada läks, seda kiiremaks muutus samm, ütleme nii. Ümber meie tiirutas ikka metsik kogus sääski. Lõpuks jõudsime aga ka rappa-rappa ja sääseraisad kadusid nagu imeväel.

Oli ikka ilus küll ja 5-kilomeetrine rada sai läbitud võrdlemisi kiiresti. Ega meil polnud ka aega molutada, sest kell oli palju ja pimeda kätte ei tahtnud jääda. Conclusion: peab tihemini vinguma.

Mida ma enam ei viitsi

Juba mitmeid aastaid märkan ma, et on teatud asjad, mida enam lihtsalt ei viitsi teha.

1. Ei viitsi vastu tööpäeva pidutseda. Ma mäletan, kuidas kunagi oli täitsa tavaline mõnetunnise magamisega täitsa edukalt (teatris) tööl käidud ja sealt siis jälle kuskile Zavoodi kanti ujutud. Ja nii iga päev. No lihtsalt ei viitsi enam. Kui on suur häda, et just tingimata peab välja minema, siis kindlasti karskelt.
2. Ei viitsi murul õlut juua. Olgu selleks Pirogovi plats või mõne muu grüüne - tahaks ikkagi, tähendab, pehme pääle ja külma õlut ja viisakat olustikku. Minu arust pole see isegi seotud vanusega, vaid pigem sissetulekuga - ma käin iga päev tööl selleks, et ma ei peaks mingit pilkut kuskil niiske peega lürpima.
3. Ei viitsi suhelda igavate inimestega. Kunagi mulle tundus, et kõiki suhteid tuleb elueest soojas hoida. No ei tule. It works both ways - tahad, helistad, ei taha, ei helista. See ei kehti nende inimeste kohta, kes on nii vanad ja armsad, et olgu paus kui pikk tahes - ikka jätkad juttu sealt, kus pooleli jäi.
4. Ei viitsi teha uusi asju ja isegi hakatu uusi sarju vaatama. Mingi ma-tean-see-on-igav fenomen, mis vanusega tekib. Õudselt nõme.

Aaaga peale seda, kui vanusele number 3 ette kukkus, on ka mõned asjad mida ei peaks tegema (aga läheb meelest ära).

1. Kargama diskol hullunult Verka Serduchka järgi.
2. Kargama diskol Aisha-Grisha järgi.
3. Proovima rulluisu diskot kaherealiste rulluiskudega.
4. Lisama eelnevatele meeldivas koguses alksi.
5. Lubama kuskile joogasse minna,
You get the gist.


Selle postituse põhjal tundub, et alkohol on mu põhihobi ja -probleem. Tegelikult on kõik hästi, ausalt. Vahepeal olin juba peaaegu, et karsklaseks saamas, sest lihtsalt EI OLNUD AEGA. Aga juba kohe-kohe algab aega, kui ma tulen mootorsaega!

Tööintervjuud

Ma olen käinud oma elus päris paljudel tööintervjuudel, sest ma polegi peaaegu töötanud ühelgi kohal, mida ma naudiksin. Erandid on mõned lühemad projektid, mida ma tõesti kaifinud olen. Igatahes olen ma palju aastaid vaikselt tööturul ringi nuuskinud ja siia-sinna oma CV-sid saatnud. Mitte päris valimatult, aga on ka seda ette tulnud. Tihti kutsutakse mind seejärel tööintervjuule ja vahel on need vahvad, tihti aga piinlikud. Kui ma mäletaks, kes seda oma blogis kunagi kirjutas, siis ma viitaksin talle lahkelt, aga olgu öeldud, et keegi kunagi kirjutas pikalt sellest, kuidas tööandjad unustavad ära, et ka see on nende firma PR ja visiitkaart, kuidas nad konkurssidel inimestega käituvad.

Siin minu lemmikud hetked nendest suurepärastest aastatest:

* Sa tahad, et ma kirjutaks motivatsioonikirja, et kandideerida andmesisestajaks või millekski veel triviaalsemaks, mida nt tudengid õpingute kõrvalt teevad, et endal hing sees hoida. Ma olen aastaid andmete sisestamisest unistanud ja ma tunnen, et see aitaks mu karjääril sobivas suunas areneda.

* Sa ei kirjuta töökuulutusse palka, kuigi koht on avalikus sektoris ja läbirääkimisteruumi pole üldse. Hiljem selgub, et palgavahe praeguse töökohaga on 1 euro. Jess.

* Sa lihtsalt ei vasta. Sa ei viitsi või tuli CV-sid liiga palju või ma ei teagi, mis juhtus, aga sa esiteks ei vasta, et sa said avalduse kätte (see on muuseas viimase 10 aastaga ikkagi paranenud), rääkimata siis sellest, et sa midagi otsustasid.

* Eriti advanced variant on see, et sa lased mul teha proovipäeva (barely legal, khm khm), aga unustad siis mulle öelda, et sa mind tööle ei võta.

* Sa vastad mu CV peale, et peale "pikka ja põhjalikku kaalumist (koos pisarate ja 10 paki suitsuga) otsustasime siiski teise kandidaadi kasuks." Ee.. misasja, ma ei käinud isegi töövestlusel ju!

* Sa paned mind vestluse ja proovipäeva ajaga lihtsalt fakti ette: see toimub homme kell 10. Nii armas! Sa näed, et ma olen hetkel töösuhtes, aga sul on suht suva.

* Sa küsid vestlusel, miks ma kandideerin. No mis vastust sa ootad? Aus vastus oleks enamasti, et parem tuvi peos kui varblane katusel, sest kui tihti neid unistuste töökohti ikka vabaneb. Tahaksid sa seda kuulda või?
* Sa ei ole mu CV-d lugenud ja küsid kõik asjad uuesti üle. Aga sa oled tähtis direktor, kes tuli intervjuud kaaperdama. Boonus selle eest, et sa ei kuula ka, mis ma vastan. Äkki plaanid CV-st lugeda?

* Sa küsid, kui kiiresti ma oma kehtivast töösuhtest lahti saan. Tööandjana sa võiksid sellega kursis olla. Või on see mingi test? Et äkki ma ütlen, et oh, võin nad hommepäev nahhui saata?

* Sa saadad mulle peale vestlust kirja, et kas ma ikka sellise palga juures olen nõus? Ja ma ei saa aru, et kas mind võeti just tööle või... (selgus muidugi, et ei võetud).

Muidugi, ma ei taha öelda, et ma ise mingi unistuste kandidaat olen olnud. Aga eks vahest olen olnud ka :). Asja tasakaalustamiseks panen siia ühe enda kuldpärli ka:

Käisin töövestlusel ametiasutuses. Intervjuu viidi läbi suures kõmisevas saalis, kus raske puust ümarlaua ümber istus terve rida tähtsaid ametnikke. Iga mu sõna kajas seintelt vastu. Vastu kajades tundus kõik nõme, mida ma olin öelnud. Varsti kajas vastu ka minu enda närviline naer. Küsiti, ega ma rutiini ei pelga. Ütlesin: "Oo, ei. Vastupidi, see tundub praegu päris meelitav." Umbes 5 minutit hiljem küsiti, et aga miks ma üle-eelmisest kohast ära tulin. Mina: "Rutiinseks läks." 

Tšakrad lahti

Kuna Vanemuise uue lavastuse "Ilus on noorelt..." kohta olin lugenud, et see on nii-ii hea (see arvustus siin) ja kuulnud, et see on nii halb, et inimesed ei kannatanud isegi seda ühte tundi lõpuni, mida ta kestab, siis ma lihtsalt pidin seda asja oma silmaga kaema. 

 Mulle tundub, et etenduse täieliseks mõistmiseks oli tark omandada kava ja see enne etendust läbi lugeda. Kuna arvata oli, et sümboleid hakkab sadama aknast ja uksest, siis on hea, kui on olemas mingi teatav eelhäälestus või suunis, millest mõelda. Võiks muidugi arvata, et selle annab kätte ka lavastuse nimi, aga ma nii sügavuti nende nimede üle kusjuures tavaliselt ei juurdle ja ega neist tavaliselt suurt midagi ette arvata ei saa ka. Kohe kava lugedes kõnetas mind Mehis Pihla idee - et me tõmbleme ja vehime, et mitte jääda vanaks, sest ainus hea asi, mis siis järgi on, on mälestused noorusest. Ja isegi, kui me rapsime ennast pooleks, et "pärast oleks, mille üle uhke olla", siis ikka tundub, et oleme hunnik rakendamata potentsiaali. 

 Sümboleid hakkaski sadama aknast ja uksest ja valdavalt töötasid need, töötasid hästi. Noorus ongi rabe, vali ja skisofreeniasse kalduv. Armastus ripubki käsikivina kaelas. Kõik, mis kord ilusti algab, saab tüdinenud lõpu. Me saame mõned asjad, mida me tahtsime, ja avastame, et me ei taha neid. Ja mõned lihtsad asjad jäävad saamata isegi siis, kui endast kõik anda. Kes ei saaks nende mõtetega samastuda? 

 Kui on üks asi, mida Vanemuise noored (ja üks niisama-noor) hästi teevad, on ansamblimäng. Erakordselt orgaanilisena jäävad silma Marian Heinat ja Jaanus Tepomees. Ansamblitunnetusega on aga kõik paigas ja lavastus isegi loksub nagu tummine vedelik, ajas ja ruumis, helis ja pildis. Tundub, et misanstseenid on laias laastus paigas, aga peensused sünnivad kohapeal. See annab kahtlemata asjale elu, aga kohati tundub, et laval olijad kaotavad ajataju ja mul saavad saalis lihtsalt mõtted otsa, sümbol saab miskit moodi läbi hekseldatud ja ma tahaks selle sümboli nüüd kappi ära panna ja uut vaadata. Aga see sümbol kestab veel 5 minutit. Tundub, nagu oleks lavastaja või näitlejad või mõlemad jäänud nautima õnnestunud visuaali. No küll me mõtlesime laheda asja välja, vahi, vahi efekti! Vaatame seda veel natuke. 

 Mind huvitab, mis sellest tükist aja jooksul saab, kui talle veidigi pikemat iga ja mängukordi antakse. Kui ma peaksin pooli valima, siis ma ikkagi valiksin selle poole, et mulle meeldis ja sellist teatrit tahaks Vanemuiselt rohkemgi näha. Mul assotsieerusid mitmed kunagi Von Krahlis nähtud Pepeljajevi tükid, ma ei teagi, kas lavaka kursused ikka veel temaga midagi oma stuudiumi jooksul teevad? On see tema puudutus? 

 Ma mõnes mõttes saan aru, miks inimesed ära lähevad: väga paljud ei tule teatrisse MÕTLEMA, nad tahaksid lihtsalt lõõgastuda. Aga pööritada silmi, nagu oleks postmodernistlik teater midagi enneolematult arusaamatut nagu purki sittumine.. no ma ei tea. See on teatrimaailmas tegelikult juba lausa eilne päev, see ei tohiks eriti üllatav olla. Kui teatrit nii hirmsasti mingitesse kandilistesse raamidesse suruda, ongi varsti teatri sünonüümiks tolmunud kardinad ja papist põõsas.

Follow my blog with Bloglovin

Kevadepoiss

Tegime ka ükspäev siin otsa lahti ja käisime meie eelmisel aastal leitud RMK grillimiskohas, mis tundus Tartule kõige lähemal ja samal ajal normaalsem, nimeks tal on Kukemetsa metsaonn. Igatahes oli kohale jõudmine kevadiselt lödil pinnakatteta teel pisut õudne, auto käis lipalapa ja vajus paksu oranži liiga sisse. Tagasi Tartusse jõudes oli vaatamata kõhnale rahakotile siiski RAUDSELT autopesulasse tarvis minna, ent see oli väike asi ESIMESE ŠAŠLÕKI kõrval.

Onn, kus saab ka siseruumis lõket teha ning suure tahtmise puhul ööbida

Nagu näha, on koht hästi tee ääres, aga ma pole seal veel kunagi ühtegi teist autot kohanud

M arvas, et siin on mäng "Leia endale kirvevars"

Kevadine metsatee

Igal aastal me (ja tuhanded teised eestlased) teeme pilti esimesest šašlõkist. Millegi pärast teeme me seda aga alati toorest lihast, mis ei ole eriti apetiitne. Sel aastal suutsime end pidurdada ja pildistada siiski valmis liha. 

"Teeme siukse kunstilise pildi, et seisa sinna puu najale ja tagant on kõik roheline." Tehtud!

Onu Vladislav manitseb!

Mental note to self:

üks suvalt tehtud imemaitsev püreesupp.

Kuna nädalavahetusel tekkis mul hambajuures põletik, siis esmaspäeva ja hambaarsti aega oodates oli vaja ometi midagi süüa, mida ei peaks närima. Otsustasin visata kokku ühe püreesupi ja sirvisin tööl internetist retsepte. Küll ei meeldinud mulle üks ega teine ning kui lõpuks ühe isuäratava välja valisin, ei olnud poes pastinaaki. Kuna kell oli 8 hommikul ja ma olin olnud öö otsa tööl, siis viskasin pikemalt juurdlemata ostukorvi igasugu muid asju, sest mulle meenus, et ma teen püreesuppe tegelikult tavaliselt peast ja suhteliselt suvalt. Supi isikuline (mitteisikuline?) koosseis sai järgmine:

1 väike lillkapsas
2 bataati ehk maguskartulit
1 porgand
1 sibul
1 küüslaugu küüs
1 puljongikuubik (no ei hakanud puljongit keetma, ei hakanud)
peotäis külmutatud peterselli
100 g suitsujuustu
100 ml köögikoort
sool
must pipar
2-3 spl õli

Edasi läks kõik nagu unenägu - joostes ja mängides. Kuumutasin 3-liitrise poti põhjas õli ja hakkisin sinna järjepanu sibula, küüslaugu, bataadid ja porgandi (viimased lõikasin umbes 1 cm X 2 cm kuubikuteks, et kõvad juurviljad kiiremini pehmeks keeksid). Kui sibul hakkas värvi omandama ja kõik tundus kena (10 minutit?), kallasin peale u 2 liitrit kuuma vett, viskasin sisse puljongikuubiku ja keetsin natuke (5-10 minutit?) enne, kui tükeldatud lillkapsa ka potti toppisin. Kuskil seal vahemikus lisasin ka peterselli. Kui kõik asjad pehmeks olid keenud võtsin poti tulelt ja püreestasin saumiksriga. Seejärel surasin sisse riivitud suitsujuustu ja köögikoore ning maitsestasin suppi soola ja pipraga. No mida hekki - kõige parem püreesupp  EVER.

* Kuna seda suppi on keeruline seksikaks teha, siis selle nimel, et ta näeks pildil

vähem välja nagu koeraokse, sortsutasin keskele köögikoort ja riputasin kuivatatud paziilikut, nagu ütleks Pomi tomatipasta tooteinfo tõlkija.