Adulting

Pikk vaikus siin on tingitud kahest asjast: esiteks olen ma laisk ja teiseks on sündinud asju.

Viimased kaks kuud olen pidevalt muretsenud, jäänud magama ainult meditatsiooni abil, põdenud, väljutanud juukseid, söönud suppe ja makarone ja säästnud. Kõik see on toimunud hüva eesmärgi nimel, sest nüüd on meil päris esimene päris oma päris kodu.

Ma teadsin juba kevadel, et peale järjekordse kõrghariduse omandamist on aeg hakata uurima seda kodulaenubisnisit ja minu üllatuseks ei lükatudki meid uksest välja (kõtt-kõtt, koju-koju, vaesed! Kššš! Kassasaad!). Kogu see protsess oli aga hirmus kole, sest iga nädal tõi üks kuni mitu uut takistust (a'la, et "oih: te ei ole üldse pärandustki vormistanud 10 a tagasi" või, et "aa, see korter on 100 m linnast väljas? Siis tuleb 15% asemel 20% sisse maksta" või, et "äää müüja ei ole nõus notaritasu pooleks tegema" jne) ja läks maksma MILJARD oirot (või noh, natuke vähem). 

Igatahes üritasime me kõike õigesti teha - käisime alustuseks nõustamisel, küsisime kõigi võimalike kõrvalkulude kohta ja arvasime, et tuleb smooth sailing. Shõttagi! Ma ei hakka üldse sellest rääkimagi, et kuu aega hiljem tuli pangal uudis selle kohta, et nad hakkavad pakkuma 10% sissemaksega Kredexi käendust. OEH. 

Igatahes on võibolla kogu loo märkimisväärsemad faktid järgmised:

* ostsime ära esimese korteri, mida vaatamas olime käinud

* me poleks seda saanud teha ilma vanemate abita

* me maksame laenu vähem, kui poole väiksema korteri üüri (Tartu, heade mõtete linn!)

* ma sain kolimise käigus elu esimese astmahoo

* korteris, kus on elanud üürnikud, vajab kõik lähemal vaatlusel parandamist

* meie juures saab nüüd ööbida (E&T testisid ära)

* me oleme ametlikult külainimesed, mis sest, et küla piirneb linnaga (:

* ma ei tule enam kunagi kodust välja, niisiis te peate ise külla tulema

Kas see kõik oli seda väärt? Miljon korda jah. On uskumatu, kuidas ma enam ei pannud ise tähelegi, mismoodi korteri üürimine piirab minu sisemist aknadekoraatorist peder.. homo. Et ma oleksin tahtnud panustada interjööri, aga ma olin sellised mõtted lihtsalt matnud kuskile sügavale-sügavale üürikorteri reliini alla. Et ma ei pannud midagi seina peale, sest.. seda lihtsalt ei tehta üürikas. Et ma ei teinud midagi väga korda (v.a juhul, kui see oli eluks vajalik, nagu boileri vahetus), kui see läks katki, millega me jõuame edukalt 9. rida eespool kirjeldatud probleemi põhjuse juurde. Igatahes.. KÕIK ei ole veel päris perfektne, aga we're getting close. Siit edasi ainult sile vesi, eks?