Kuidas läks sul see mäng? (Ilma püksata, ilma püksata...)

Et ma oma elust pärast üldse midagi mäletaks, siis tuleb vahepeal mõni postitus ka teha. Kevadest on saanud vahepeal sügis, aga nende vahele mahtus hirmus palju toredaid asju ka!

Näiteks käisime me sel aastal hästipaljukordi Koolimäel. Tuimalt! Mõnuga! Sealjuures, me alustasime juba töörahvapühaga Lahemaal. Mere ääres oli hirmus tuuline ja Jumindal ühekordse grilliga grillimisest ei tulnud kottigi välja, sest tuul puhus kuuma minema. Lõpuks olime me sunnitud teotama erinevaid asju ja grillima kivikalmel istudes, sest see oli kõige tuulevaiksem koht. Välja nägi see nii:

Kes pole minu viimaste aastate arengutega kursis, siis minust on saanud puugilausuja. Õigemini, ma ei pea eriti midagi lausuma, aga nemad muudkui tulevad minu nagu püha ilmutuse poole. Ja aasta esimese puugi korjasin riietelt just sellel käigul. Check!*

Aga edasi läks vapustavate ilmade, meres aelemise, mõnusa juuliseltskonnaga suvitamise ja minul muidugi kahjuks ka töö taktis. Kolistasime sel aastal ka mööda põnevaid kohti: käidud sai mahajäetud allveelaevade demagnetiseerimiskail kolamas ja Lahe raketibaasi otsimas (peale minu pidevat sõimu, et te ise ka ei tea, mida te otsite ja kus see on, selgus, et see on maha lammutatud ja klibu meie jalge all ongi seesinane baas). Tegime selle suve teise ja elu kolmanda täiesti ebaõnnestunud katse ühekordset grilli pruukida (jälle Jumindal), aga leidsime see-eest suuuuuuure kuhja sirmikuid, mille Ruth meile õhtusöögiks praadis. Käisin esimest korda ise mustikal ja ma pean ütlema - ma ei saa aru, kuidas need mutid seda teevad - ma olin iga käigu järel 2 päeva invaliidistunud. Aaaaga süüa on neid hea! :)

Peaaegu juba unustasin, et minu vapper mees lahendas ära oma kingituse ja tegi teoks oma suure unistuse (aga veel suurema hirmu): hüppas lennukist välja! Üksi! Ilma lükkamata! Juhuu! Sellele eelnes kuu-kuult aina rohkem kössi tõmbuv isik mu kodus, kes viimase nädala vaatas mulle sellise näoga otsa nagu nälginud kass, aga midagi polnud teha - mis tulema pidi, see tuli! Endal läks mul muidugi junn jahedaks siis, kui teel Kuusiku lennuväljale tapsin ma autoga oma esimese linnukese, kes elutult teele lebama jäi (well, that must be a good sign), aga kõik on hea, mis hästi lõpeb. Härra vanematele me targu ette ei öelnud, saabusime hoopis värskete emotsioonide ja terve lapsega peale hüpet külla.

Suve lõpp möödus väga Tallinna-maiguliselt. Käisime telebašnjas ära, aga ka Patarei vanglas (soovitan, aga ise tagasi ei läheks enam, nii kriipi oligi), väisasime Telliskivi Kirbufestivali ja muid hipinärakate meelispaiku :D. Kodunesime Kalamajas, lühidalt. Sügise tippsündmus oli muidugi teistkordne Dylan Morani šou külastus - ja oooh... ta on parim!

*Kohtusin sel suvel veel paljude puukidega, aga ainult üks neist arvas, et oleks tore mulle end pähe kinni süüa. Võsu perearsti vastuvõtt - also check! Õnneks me oleme nüüd vaktsineeritud ja suuremad hirmud puukidega seoses on maha maetud.

Beat that, nõme sügis!!!