Umami

Käisin ükspäev jala poes (mida ma ei tee) ja avastasin teel koju, et mul on nurgataga Umami pood. Väljusin endast totaalselt ja siis tulin endasse tagasi, läksin ostsin erinevat mämmi ja siis tahtsin suures joovastuses kellelegi teatada seda suurt uudist. Ja siis ma sain aru, et ma ei tunne eriti kedagi, keda see huvitaks :D. Siis ma helistasin Madisele. Ta ütles "ahah". :D Ma rääkisin sellest veel ükskord, et äkki ta ei saanud aru esimese korraga. No ta sai.

Does not compute.

Mul on üks töökaaslane, noor naine, keda vaevab lapsest peale depressioon. Ta võtab ravimeid, aga need kord aitavad, kord mitte. Arstid on läbi aastate suunanud teda psühholoogi juurde. Psühholoogid on olnud kas ise veidi haiged peast või andnud tema suhtes alla. Tal oli augustis väga raske periood. Tahtis haiglasse saada - pandi ootejärjekorda. Inimene otsib sellises olukorras ISE abi. ISE. Siiani pole keegi selles suhtes ühendust võtnud. Vahepeal on tal juba parem olnud ja nüüd on jälle asi põhjas. Psühhiaatrit kätte ei saa. Perearst laiutab käsi. Mis, kurat, toimub?!?! Ei maksa unustada, et tegemist on potentsiaalselt surmaga lõppeva haigusega. Ootame, kuni ongi korras? Et ruumi rohkem, haisu vähem? Does not compute.

Üks viisakas naisterahvas võiks hommikul habeme ära ajada.

Taaskasutusest

Ma mõtlen ja mõtlen ja ma ei mõtle välja. Nimelt olen ma liige ühes asjade taaskasutamise grupis. Ei saa salata - olen saanud sealt ühe ilusa asja ja saanud lahti ka jalus (keldris) vedelevast kolast. Peamiselt käin ma seal lehel aga muhelemas. No ma ei tea, kas ma olen tõesti snoob, aga taaskasutamisel on minu jaoks mingid piirid.

Esiteks: aluspesu. Aluspükse ma, jumal tänatud, seal veel näinud pole, küll aga ei peljata ära anda (ausalt öeldes pole märganud, kas ka vastu võtta) vanu rinnahoidjaid. Isegi kui need on heas korras, siis... ei.

Teiseks: katkised, kulunud ja ära ilastatud mänguasjad. Terve ilm on täis vidinaid, mida kasvõi külalisedki toovad lastele. Anna siis midagi tervet ära! Ei. Lemmikpostitus kõlas umbes nii, et ära anda katkine asi, kui ära parandada, siis töötab.

Kolmandaks (ja kõige tähtsamaks): vana kosmeetika. No siinkohal saavad sõnad lihtsalt otsa! Kõik naised hoiavad oma sahtlipõhjas kosmeetikat, mis on long overdue ja tuleks tegelikult ära visata kui ühed bakteripesad. Aga et tulla selle peale, et need ära anda? No heakene küll, kui proovisid ja selgus, et toode sulle ei sobi. Aga asjad, millest on ALLA POOLE alles. Ee... viska minema. Aga mis kõige huvitavam: nendel asjadel on lööki! Need võetaksegi kõik ära. Kas te kujutate ette, kui kaua mõni asi on inimese kodus niimoodi seisnud enne, kui ta selle ära annab? Ma arvan, et minu kosmeetikariiulilt võidab üks Avené näole piserdatav vesi. Ma ostsin selle vist keskkooli ajal. Hirmus kallis oli. Ma olen kolinud viis korda ja tassinud seda korterist korterisse, sest "ma hakkan homme seda kasutama". Kurat, sealt saab ilmselt SARSi, ebola ja kakakoki. Ei tea, kas peaks ka ära andma kuskil. Vastu küsima veel kassiliivapärlid, püksmähkmed ja kaks värsket kurki.

Mu lemmikrubriik seal on aga vahetan-sädeleva-XS-miniseeliku/nabapluusi/prostisaapad-Pampersilappide-vastu. :D Õhku jääb vaid küsimus, et kas ära antakse asi selle pärast, et XS ei lähe enam selga või selle pärast, et miniseelik/nabapluus/prostisaapad on oma eesmärgi täitnud (kui soovite, vilja kandnud)?

iuu.

Tähendab. Ma lasen inimestel tarida Soomest kohale lagritsajuuretee. Noh, sest see kõlab hästi ja Eestis vist ei müüda. Sest lagrits on hea. Taritakse siis kohe kahte erinevat masti lagritsajuureteed kohale. Ja no tulemus:

Aga nüüd ma joon seda. Sest see ravib põhimõtteliselt polkas rokini kõike! Ja ma olen tõbine. Aga no vabandust, see on puhas jälkus. Jälkust kasvab siin metsaall ka, selleks polnud vaja Soome minna.

Enne ütle, siis mõtle.

Kõigepealt ostke üks liitrine jäätis (Vana Tallinnaga - mu uus lemmik!). Siis sööge see ära ja otsustage jäätise karp puhtaks pesta ja hea plastkarbina kasutusse võtta. Siis soolake sisse lõhe ja viilutage see jäätisekarpi ja pange karp külmikusse. Paar tundi hiljem poest koju jõudes karjuge mehe peale, et miks ta jäätist sügavkülma ei pannud. Klassika!

(Vastuseks tuli väga hale: "Misasja... ma ei ole midagi pannud...")

(Karjusin igaks juhuks veel ta peale natuke, et jäätis on ju all, kes siis pani!)

Õu nõu.

Tulin koju ja pillasin kassitoidu koti maha. See läks puruks ja kilo kassikrõpse lendas põrandale laiali. And I was like:

And the kitty was like:

Selleks, et seda kõike kokku korjata ja osaliselt ka kassi toidukaussi panna, pidin ma võitlema elu ja surma peale, sest kass oli võimeline oma vuntsidest ilma jääma suures hirmus, et ma korjan kõik kokku ja panen kappi ära ja ta ei saagi seda kõike ära süüa.

Kanapoks

Nii, lapsed, ma tahan teile rääkida ühte asja. Väga tähtsat asja. Kuulgu, kel kõrvad on kuulda!

Kui te olete täiskasvanu (ma ei mõtte vaimselt, piisab ainult ealisest määratlusest) ja te pole põdenud tuulerõugeid (sest teie ema ei nühkinud teid vastu teisi täpilisi lapsi ja te ei käinud lasteaias), siis JUMALA EEST! Vaktsineerige ennast! Ma ei tea, mis see maksab, aga fakt on, et see eksisteerib, ja sellest piisab mulle, et teie silmi avada!

Madis, nimelt, sai tuulerõuged minu väikse õepoja käest. Irvitasime, mis me irvitasime, kartsime natuke ka ja ei pidanud pettuma: täpselt 10 päeva pärast kontakti (pool tundi samas korteris, mitte isegi samas toas) ärkas Madis palaviku peale üles ja samaks õhtuks olid esimesed villid olemas. Järgmised 4 päeva veetis ta agoonias. Kui ma oleks kasutanud briljantrohelist (mida ma ei teinud), siis poleks puhast nahka vist järgi jäänud. Villid ei taltunud millegi ees - neid oli nii suus, silmas, kõrvas kui ka talla all. Ta nägi välja nagu monster ja kannatas kõrge palaviku all (kui 39,2ni jõudis, siis me päris surma ei jäänud ootama: võttis ikka paracetamoli sisse). Tipphetkedel vajas ta abi isegi veeklaasi kätte saamisega 1,5m kauguselt. Nüüd on haiguse algusest möödas üle nädala, kaduma hakkavad viimased mädakorgid villidelt, aga täpiliseks jääb ta vist päris tükiks ajaks. Kõige selle õuduse sees oli tal vaja Tallinnas käia etendustel 2 liigutust tegemas. Avalikes kohtades (loe: autost trepikojani) liikus ta nokkmütsis ja kapuutsis, nähes oma põletikuliste villidega kössitades välja nagu EHTNE fentanüülinarkar. Üks töökaaslane nägi tema pildi pärast tuulerõugetest õudusunenägu ja sügeles kogu öö. See võibolla kõlab naljakalt, aga perkele! Ei olnud.

Kui te veel ei saanud sellest elavast kirjeldusest aru, siis ma soovitan siiralt täiskasvanutel vaktsineerida (mida soovitavad ka arstid), sest see oli ikka täisrõvedus kuubis.I have spoken.

Mäletate, kuidas barbidega mängides tuli kõigepealt (soovitavalt sõbranna) suur nukuriiete kott keerata põrandale laiali, siis barbidel 3 korda riideid vahetada, ja siis mängimine lõpetada? No vot, mul on selle blogiga umbes sama moodi, et taustapilti vahetan sama tihti, kui postitusi teen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu ütleks UnZip.

Eelmisel nädalal resideerusime Edgartownis ja siin mõned tähelepanekud:
* appearantly blue sneakers are a thing
* Edgari plaan "Tallinlased saledaks!" töötab hästi, sest kui parkimise eest peab maksma päeva töötasu, siis ma parem käin jala.
* kallis kohvikus tuleb käia Getteriga, sest siis ei pea maksma. Päriselt. Millal viimati ütles teile kelner: "Ma maksin teie arve ära."
* ma olen pettumus oma koolile, sest ma polegi rootslasele mehele läinud (sest milleks muuks meid ikka toodetakse! Rikka ruootsi onu jaoks!)
* pealinnas tunduvad olevat probleemiks ummistunud torud. Igas't asju ei tohtivat potti visata. Imagine that. Tartu inimesed ilmselt kanalisatsiooni ei ummista, sest siin selliseid plakateid pole.

Uudistest veel nii palju, et M ootab tuulerõugeid, sest minu sadistlikud vanemad viisid tuulerõugetes lapse ja minu mehe "kogemata" kokku. Nüüd jääb üle loota ainult 20-päevasele peiteajale, sest siis saaks kohustused täidetud ja asjad aetud. :)

Ja ekstra-spešial pedelõik Evale: mismõttes need neljanda generatsiooni My Little Pony'd näevad välja nagu mingid koerad LSD tripil?! Maailm on hukas!

Amps

Ükskord, kui me veel olime nooremad ja ilusamad (võiks isegi öelda. et huvitavamad), oli ühtedel inimestel  ütlus: Elus on kaks asja, mille peale võib kindel olla: Allan parandab Mülleri Sassi raadiot ja Ivika käib hambaarsti juures. 

Mülleri Sassi ei ole enam, aga minu hambad pole veel otsa saanud.

Võtsin umbes aastaks ajaks hambaarsti juures käimisest puhkuse, kui nii võib öelda. Kuigi ma mitte niivõrd ei võtnud puhkust, vaid, et mul ei valutanud hambad selle aja jooksul. See on minu puhul suur asi. Et te teaksite. Nüüd hakkas üks plomm lagunema ja olin sunnitud selle rahakadumisvõlutriki siiski ette võtma. No mis on saak? Neli auku, kaks lagunevat plommi ja üks ootel juurekanaliravi. Köki-möki, mis ta's ära ei ole! Ma küll esitasin arstile küsimuse, et kas need hambad otsa ei saa juba, aga ta vist väga ei mõistnud biiti. Oli teine minu surnuaia kallal esimest korda. Nimelt, kui on võimalus, et kas ma hammustan lambapraega hamba pooleks või ei hammusta, siis ma ikka hammustan. Ja kui on võimalus, et hambal on vaja juureravi või, et ei ole, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et auku ei olegi, on närv külma saanud, siis ikka on. Ja kui on võimalus, et fiibertiftiga üles ehitatud hammas jääb mõneks ajaks püsima, siis ei jää. Ja kui on võimalus, et paistes ige paraneb erinevate meetoditega ära, siis ei parane ja hammas tuleb välja tõmmata (või see, mis ta'st alles on). No ja seda rida võiks jätkata aina ja üha.

Üldiselt ma võin tegelikult oma kliinikut soovitada ka, tegemist on Cardensiga. Mu hambad on liiga kehvad, et käia (odavamas) linnakliinikus. Varem või hiljem lõpetaksin ikka Cardensi esmaabis, aga siis ei teaks seal keegi, mis varem tehtud on ja miks.

Huvitav, kas vanakooli akustilise suitsu (maailma kõige armsam väljend, mis pärineb Juure ja Kiviräha eurolauluülekandest) tegemise lõpetamine (noh, peaaegu) aitab kuidagi hammastel tervem ka olla?