laupäev, juuni 07, 2014

Kanapoks

Nii, lapsed, ma tahan teile rääkida ühte asja. Väga tähtsat asja. Kuulgu, kel kõrvad on kuulda!

Kui te olete täiskasvanu (ma ei mõtte vaimselt, piisab ainult ealisest määratlusest) ja te pole põdenud tuulerõugeid (sest teie ema ei nühkinud teid vastu teisi täpilisi lapsi ja te ei käinud lasteaias), siis JUMALA EEST! Vaktsineerige ennast! Ma ei tea, mis see maksab, aga fakt on, et see eksisteerib, ja sellest piisab mulle, et teie silmi avada!

Madis, nimelt, sai tuulerõuged minu väikse õepoja käest. Irvitasime, mis me irvitasime, kartsime natuke ka ja ei pidanud pettuma: täpselt 10 päeva pärast kontakti (pool tundi samas korteris, mitte isegi samas toas) ärkas Madis palaviku peale üles ja samaks õhtuks olid esimesed villid olemas. Järgmised 4 päeva veetis ta agoonias. Kui ma oleks kasutanud briljantrohelist (mida ma ei teinud), siis poleks puhast nahka vist järgi jäänud. Villid ei taltunud millegi ees - neid oli nii suus, silmas, kõrvas kui ka talla all. Ta nägi välja nagu monster ja kannatas kõrge palaviku all (kui 39,2ni jõudis, siis me päris surma ei jäänud ootama: võttis ikka paracetamoli sisse). Tipphetkedel vajas ta abi isegi veeklaasi kätte saamisega 1,5m kauguselt. Nüüd on haiguse algusest möödas üle nädala, kaduma hakkavad viimased mädakorgid villidelt, aga täpiliseks jääb ta vist päris tükiks ajaks. Kõige selle õuduse sees oli tal vaja Tallinnas käia etendustel 2 liigutust tegemas. Avalikes kohtades (loe: autost trepikojani) liikus ta nokkmütsis ja kapuutsis, nähes oma põletikuliste villidega kössitades välja nagu EHTNE fentanüülinarkar. Üks töökaaslane nägi tema pildi pärast tuulerõugetest õudusunenägu ja sügeles kogu öö. See võibolla kõlab naljakalt, aga perkele! Ei olnud.

Kui te veel ei saanud sellest elavast kirjeldusest aru, siis ma soovitan siiralt täiskasvanutel vaktsineerida (mida soovitavad ka arstid), sest see oli ikka täisrõvedus kuubis.I have spoken.