Kui sul oli eile lõpetamine...

...ja täna on jaanipäev ja sa oled olnud kella 8st hommikul alates 12h tööl ja 5 minutit enne vahetuse lõppu helistab klient ja ütleb: aga äkki te teeksite seda koos minuga, ma lülitan kohe arvuti sisse...

Pühapäev Võsul

Enam sirgemat horisonti polnud võimalik teha. Ma süüdistan tuult.

Clean all the things!

Olin mina hiljuti öösel tööl ja tekkis mul kinnisidee. Nimelt, mulle tundus, et mul on VAJA Kärcheri aurupuhastit, muidu suren 2010. No ja kui mulle juba tundub, et on mingi asi olemas, millega ma koristaksin, siis ei tohiks sellist asja ju ometi piirata. Igatahes vaatasin ma reklaame ja videosid ja nägin, kuidas mustus pakib põhimõtteliselt juba aurupuhastit nähes ise asjad kokku ja läheb ära. Ja mida kõike mul oleks vaja aurutada! Vannitoaplaadid, köögireliin ja tööpinnad, oo... No igatahes võtsin ma järgmisel päeval selle ikkagi poest endaga kaasa - küll kõige pisema ja soodsama käsipuhastivariandi. Tulemus? No ma ei oskagi öelda. Dušinurga plaadid said puhtamaks küll ja nii, aga see kobakas on käes hoida hirmus raske ja nühkida on sellega suhteliselt ebamugav. Aga nühkima peab, sest ise see sitt ikkagi jalgu alla ei võta ja minema ei lähe. Nii et palun vabandust inimkonna ees, kes minu koju satub, aga ega see oluliselt säravam ei ole.

Jalgpalli biennaal

Ma vaatan jalgpalli iga kahe aast tagant - EM-i ja MM-i ajal. Ja siis suure huviga kaasa elades. Kogu vahepealse aja ei paku mulle jalgpall aga üldse huvi. Suht omapärane. Käisin küll ükskord oma kursaõe mängu vaatamas, mis oli lahe, aga siis ta muudkui vigastas ennast (no kes saab palli löömisest luusse mõra?!) ja siis oligi hooaeg jälle läbi ka. Igatahes puudub mul võime kaasa elada mingitele lambiliigadele ja selle pärast ei viitsi seda taidlemist ka jälgida. Eestlased elavad muidugi fenomenaalselt palju kaasa igasugustele riikidele (aga mitte eriti kohalikule meistriliigale :D ). Ilmselt on see võimalik ainult selle pärast, et Eesti ise rahvusvahelises plaanis sakib. Selle pärast ei käida ka kellelegi eriti molli kütmas peale mänge, kuigi erandeid on selleski. Niisiis on nüüd jälle käes see üürike aeg, kus mulle jalka meeldib ja EM-i lõpuks ootab mind ilmselt Wismari. Sest, noh, õlu ja jalgpall on nagu Juur ja Kivirähk - võib ka eraldi, aga koos on parem.

Ratsa rikkaks

Huvitav, et on teatud inimesed, keda nagu magnetiga tõmbab igasuguste püramiidiskeemide poole. Minu esimene kokkupuude sellise asjaga oli ühe hea tuttava kaudu, kes oli toona vast-täisealine kutt ja liitus ka mingi taolise asjaga. Igal juhul rääkis ta silmade põledes, kuidas ta saab rikkaks, ja kutsus kõiki kampa lööma. Järgmine etapp oli see, et ta hakkas igal pool vinguma, kuidas "keegi ei taha rikkaks saada" ja kõik tema tuttavad on ikka täiega lollid. Tema igatahes olevat varsti ruotsi kunn valmis. Sellest veel mõni aeg edasi polnud ei skeemist ega rikkusest rohkem juttu. Arvestades tema 20 aastat vana Audit ma kahtlustan, et rikkust majja ei toodud. Tema oli aga noor ja ma andestan ka kõigile neile, kes proovisid selliseid asju, kui riik oli noor ja uhked välismaa sõnad tundusid paljulubavad. On hämmastav, et ma tunnen selliseid inimesi aga PRAEGU.

Igatahes on üks minu tuttav proovinud vist küll kõiki asju. Ta pole tingimata mingit vitamiini pähe määrinud ega tolmu imema trüginud, aga on vähemasti igal koosolekul käinud, mida vähegi korraldatakse "noh, niisama vaatamas". Ratsa rikkaks pole ka tema veel saanud, kuigi auto on veits uuem kui eelmisel (höh-höh). Eniveis, nüüd praalis ta FB-s mingi kullakamakaga. Nii, kui hakkasin logol olevat nime guuglisse sisse toksima, pakkus autocomplete "...scam". No millest me räägime! Ilkusin siis seal FB-s veits, et sind kohe tõmbavad need ratsa-rikkaks skeemid ja panin veel pehmendamiseks ühe meemikese juurde. No ju ei pehmendanud ära, sest kommentaarid kustusid imeväel. Omast arust ma olen nii malbe, miks keegi mind ei salli? :D

Emajõe bluus 2016

Klõps Cathouse Radio esinemisest.

Mis tunne on?

Alates jaanuari keskpaigast on minu käest küsitud tihti, et mis tunne on? Olla 30? Ma ei tea, mingit tunnet ei ole. Kui, siis võib-olla see tunne, et planeerisin eluga mingis täiskasvanulikumas kohas olla selleks ajaks.

Nüüd painatakse mind järgmise küsimusega: mis tunne on? Olla magister? Ja ma pean vastama, et ega see ka eriti mingi tunne ei ole. Kõik läks nii joostes ja mängides, et tundub, nagu ma poleks eriti midagi selle saamiseks teinud. Küll aga on üks tunne. On võidukas tunne. On jessikas. Aga see ei ole mitte kraadist kui sellisest, vaid sellest, et ma lõpetan cum laude. Olgu öeldud, et viimase kiituskirja sain ma II klassis. Kõva. I'm the king of the world! Mõned küsivad, kas ma tegutsesin selle nimel algusest peale ja ma pean ütlema, et ei. Ei tegutsenud mingi kiituse nimel algusest peale, aga mulle meeldis see, mida ma õppisin, mulle meeldis ÕPPIDA üldse ja kui head hinded tulema hakkasid, siis ühel hetkel tekkis hasart küll. Et teeks sellise kingituse endale, väikse maasika. Ja siin ma nüüd olen. Cum laude. Saan sellega kõigile vasta pead lüüa, sest kas nemad lõpetasid cum laude? Ei lõpetanud? Minu võit. Ma võidan edaspidi kõik vaidlused. Olgem ausad, ma võidan ka praegu kõik vaidlused, aga mitte selle pärast, et mul õigus oleks. Ma lihtsalt mölisen vastaspoole surnuks - taktika seegi.

Vii mind kuhugi!

Nagu tavaliselt, on meil kuu lõpus näpud totaalselt põhjaks. Siis tärkab minus aga eriline kihk "midagi teha". Nii ma siis eile peale tööd kodus vingusin M-ile, et viiiiiii mind kuhugi. Ma ise küll eriti ei uskunud, et viib ka, kuni ta järsku voodile käntsatas ja telefonist mingit matkarada mulle näitas. Ma pean ütlema, et kell 8 õhtul ei olnud matkarada päris see, mida ma silmas pidasin, aga ma olin leplik (sest ta lubas mind kuhugi ju viia). Teiseks pole ma kunagi rabas käinud ja see pidavat raba olema.

Kohale jõudes ootas meid ees räigelt sääski ja võpsik. Ma juba ilkusin, et see ei ole see raba, mida mulle on reklaamitud.

Mida edasi rada läks, seda kiiremaks muutus samm, ütleme nii. Ümber meie tiirutas ikka metsik kogus sääski. Lõpuks jõudsime aga ka rappa-rappa ja sääseraisad kadusid nagu imeväel.

Oli ikka ilus küll ja 5-kilomeetrine rada sai läbitud võrdlemisi kiiresti. Ega meil polnud ka aega molutada, sest kell oli palju ja pimeda kätte ei tahtnud jääda. Conclusion: peab tihemini vinguma.