No etskae! Saigi kool läbi ja kuna ma olen tööl 0,75 kohaga, tundub, et ma ei käigi tööl :). Väike probleem on vaid see, et ma ei saa kuidagi ree pealt maha, ka siis, kui päris puhkusega tegu on. Mis ma siis olen oma koolist vabade nädalatega teinud? Kõigepealt olen ma maganud ja päris korralikult, ikka mitu korda ööpäevas. Umbes nii (aga kassi asemel olen mina):
Siis me käisime lennupäevadel passimas, aga ega päiksekaitsekreemi ei maksnud peale panna. Mis sest, et ma selle just ostnud olin. Nüüd koorun nagu leeprahaige. Tegelikult ma ei tea, milline leeprahaige välja näeb, aga ma ei viitsi guugeldada kah. Kõlab igastahes fäänsilt ja suursuguselt. Sellest ka üks meenutus:
Seal pildi peal on üks täpike ja see täpike on langevarjur ja tema jala küljes tilpneb Eesti lipp. See kõik oli tegelikult palju suurem ja lähemalt, aga telefon teeb sellise pildi, nagu oleksin koduaknast sinna Aardlapalu poole vaadanud :).
Siia pildile jäi Luke mõisa park, kus me M-i ema oodates aega parajaks tegime. Oli teine täitsa pargi moodi, aga mõisahoone ise oli päris nukras seisus:
Eile toimus aga oodatud Emajõe Bluus, kus Cathouse Radio mängida põristas. Kohale sai meelitatud nii suured kui väiksed Kurrid ja oli ütlemata meeleolukas. See väike fakt, et mu kuradi kingad tegid jalgadele haiget juba umbes 1,5h möödudes, oli küll kerge tagasilöök. Ja oleksid siis mingid killerkontsad olnud! Ei, mingid suvalised väikse kontsaga kaunad! Fakk. Viimane kord, ma ütlen. Mugavaid kingi ei eksisteeri (vähemalt mitte minu maailmas, kus ma ei jõua Ecco sandaale osta). Igatahes, tulles tagasi Emajõe Bluusi juurde, siis seal oli erinevaid uusi ja vanu (peamiselt vanu) lõustu, mõned sellised, mida parem ei meenutakski. Kui Arno isaga bluusifestivalile jõudis, siis olid nii vaatajad kui esinejad juba kännuämblikuteks endid joonud, niiet samastuda oli raske, aga kui neist mitte välja teha, siis oli täitsa okk! Igatahes välja nägid need mutsud ja tutsud nii (mis neist esinejatest ikka näidata, neist teevad kõik uduseid pilte):
Jõudsin ma vaid korra käruvalvesse jääda, kui vanad pooltuttavad väga pullide nägudega must mööduma hakkasid (lähedalt!). Vaatasid heldinult last ja mind ja siis justkui noogutasid tunnustavalt. Aitäh! Ma olen seda väärt!
No ja nii see elu veereb, nagu hernes. Aga nüüd on lootust, et saan tööd juurde, sest kes siis puhkab, kui on võimalus ennast lolliks tõmmata.
Jällenägemiseni!