Taimesöömisest

Mul on endal lihasöömisega selline suhe, et mulle meeldib ainult hea ja väga hästi valmistatud liha. Aga ilma lihata päris ka ei saa ja ei taha. Tegelikult ma peamiselt viljelengi semivegetaarlust, mis tähendab enam-vähem siis sama, mis inglisekeelne "vegetarian" (erinevalt siis "vegan"-ist). Semivegetaarluses süüakse kana-kala-muna-piima-juustu, mitte ainult taimi. Aga nende näost valgete rauavaeguses olevate taimetoiduliste propaganda ajab mind erikuradi närvi. No ja nüüd ma käisin õhtusöögil, kus pakuti taimetoitu. Kuus käiku. Kui magustoit välja jätta, maitsesid kõik käigud ühtemoodi: ei maitsenud väga kuidagi. Kusjuures olgu öeldud, et õhtusöögi tegija on väga hea kokk. Eriti närvi ajab mind ilus vili baklažaan - no ei ole mõttetumat toiduainet. Kui ta ei ole lausa halb, on ta lihtsalt mingi maitsetu plödi. Ma möönan, et olen kuskil kunagi toidu sees baklažaani nii ka saanud, et see mulle meeldis, aga kui Ukraina trahter ja Pärsia mees mängust välja, on ta üks eriti jälk vili ja isegi kühvlitäis juustu ei päästa seda. Igaljuhul, nii naljakas, jah, kui see ka pole - see õhtusöök kinnitas eriti tugevalt minu suhtumist taimetoitu ja niipea ma vabatahtlikult mingit vege-feasti sööma ei hakka. Sellest kõigest traumeerituna sõin ma eile ära üüratu koguse šašlõkki :D. Mul on väga kahju, kui notsud tööstuses mingites ebanotsulikes tingimustes kasvama peavad, aga äkki tegelekski siis selle reguleerimise propagandaga? Igaljuhul minu suus hea nots või muu laulalavad ja medium-rare filet mignon'ist pole paremat!

Üllitis

Mõned perverssed loomakesed :)

Seosetu jutt

Ettelil oli vahepeal sünnipäev. Ma pean mainima, et on äraütlemata mõnus novembrikuus õues kümmelda - kümblustünn for the win! Oleks oma maja, hakkaks kohe raha koguma selle jaoks. Muidu oli täitsa tore, ainult üks inimene arvas peale seda pidu, et ma olen sellise näoga nagu ma tahaks Tupperware'iga tegelema hakata. Ööö... kuidas ma sellise mulje küll jätsin?

***

Käisin näiteks üleeile verd loovutamas. Seal oli näiteks üks starik, kes tuli sinna selle pärast, et tema perearst ei tegevat talle vereanalüüsi. Harju loogiline!

***

Näiteks ma ei ole kolm ööd maganud. Ja ma käisin täna korra Edgartownis ära. Got inked! Jessikas! Kuigi ma jätsin rahakotti tõsise pommiaugu, isegi sõbrahinnaga, on see viimaste kuude parim mõte, raudselt! Aga nüüd on jälle ärganud see änimal, kes tahaks kohe rohkem ja veel tattoosid. Peale eelmist läks kõva aasta, et maha rahuneda. Seekord ma ei näe rahunemiseks põhjust, kusjuures. Niiet ärge siis imestage, kui varsti on neid n+1 juurde tulnud. Ja neile, kes ütlevad midagi stiilis: "Kui sa oled vana ja kortsus..." - kui ma olen vana ja kortsus, siis ma olen nende ripptisside ja maksaplekkidega räme seks, kui ainult neid tattoosid ei oleks!

***

Esimene jutt ei ole kuidagi teistega seotud. Teine ja kolmas jutt on niimoodi seotud, et neli kuud mind nüüd verd andma ei lasta, sest ofkoors on tänapäeval tätokad üks suurimaid HIV-i ja hepatiidiallikaid. Totally believable.

Nii seosetu olengi hetkel.

Kuidas läks sul see mäng? (Ilma püksata, ilma püksata...)

Et ma oma elust pärast üldse midagi mäletaks, siis tuleb vahepeal mõni postitus ka teha. Kevadest on saanud vahepeal sügis, aga nende vahele mahtus hirmus palju toredaid asju ka!

Näiteks käisime me sel aastal hästipaljukordi Koolimäel. Tuimalt! Mõnuga! Sealjuures, me alustasime juba töörahvapühaga Lahemaal. Mere ääres oli hirmus tuuline ja Jumindal ühekordse grilliga grillimisest ei tulnud kottigi välja, sest tuul puhus kuuma minema. Lõpuks olime me sunnitud teotama erinevaid asju ja grillima kivikalmel istudes, sest see oli kõige tuulevaiksem koht. Välja nägi see nii:

Kes pole minu viimaste aastate arengutega kursis, siis minust on saanud puugilausuja. Õigemini, ma ei pea eriti midagi lausuma, aga nemad muudkui tulevad minu nagu püha ilmutuse poole. Ja aasta esimese puugi korjasin riietelt just sellel käigul. Check!*

Aga edasi läks vapustavate ilmade, meres aelemise, mõnusa juuliseltskonnaga suvitamise ja minul muidugi kahjuks ka töö taktis. Kolistasime sel aastal ka mööda põnevaid kohti: käidud sai mahajäetud allveelaevade demagnetiseerimiskail kolamas ja Lahe raketibaasi otsimas (peale minu pidevat sõimu, et te ise ka ei tea, mida te otsite ja kus see on, selgus, et see on maha lammutatud ja klibu meie jalge all ongi seesinane baas). Tegime selle suve teise ja elu kolmanda täiesti ebaõnnestunud katse ühekordset grilli pruukida (jälle Jumindal), aga leidsime see-eest suuuuuuure kuhja sirmikuid, mille Ruth meile õhtusöögiks praadis. Käisin esimest korda ise mustikal ja ma pean ütlema - ma ei saa aru, kuidas need mutid seda teevad - ma olin iga käigu järel 2 päeva invaliidistunud. Aaaaga süüa on neid hea! :)

Peaaegu juba unustasin, et minu vapper mees lahendas ära oma kingituse ja tegi teoks oma suure unistuse (aga veel suurema hirmu): hüppas lennukist välja! Üksi! Ilma lükkamata! Juhuu! Sellele eelnes kuu-kuult aina rohkem kössi tõmbuv isik mu kodus, kes viimase nädala vaatas mulle sellise näoga otsa nagu nälginud kass, aga midagi polnud teha - mis tulema pidi, see tuli! Endal läks mul muidugi junn jahedaks siis, kui teel Kuusiku lennuväljale tapsin ma autoga oma esimese linnukese, kes elutult teele lebama jäi (well, that must be a good sign), aga kõik on hea, mis hästi lõpeb. Härra vanematele me targu ette ei öelnud, saabusime hoopis värskete emotsioonide ja terve lapsega peale hüpet külla.

Suve lõpp möödus väga Tallinna-maiguliselt. Käisime telebašnjas ära, aga ka Patarei vanglas (soovitan, aga ise tagasi ei läheks enam, nii kriipi oligi), väisasime Telliskivi Kirbufestivali ja muid hipinärakate meelispaiku :D. Kodunesime Kalamajas, lühidalt. Sügise tippsündmus oli muidugi teistkordne Dylan Morani šou külastus - ja oooh... ta on parim!

*Kohtusin sel suvel veel paljude puukidega, aga ainult üks neist arvas, et oleks tore mulle end pähe kinni süüa. Võsu perearsti vastuvõtt - also check! Õnneks me oleme nüüd vaktsineeritud ja suuremad hirmud puukidega seoses on maha maetud.

Beat that, nõme sügis!!!

Käsitööpostitus

Minu esimene müts - juhuu!

Lõng Drops Alpaca, vardad minu puhul väiksemad, kui ette nähtud, sest muidu ma saan mitu inimest ühe mütsi alla mahutada :).
Muster olemas siin!
Dropsi lõngasid saab Viklist.

Haiglaskäik

No aeg on nüüd kirjutamisvõlga kustutada ja öövahetus on selleks parim aeg.

Vahepeal jäin ma ühest soolikast ilma. Iseenesest oli huvitav kogemus, aga nüüd ma alles saan aru, miks inimestele ei meeldi kohe üldse-üldse haiglas olla. Ma olen tõtt-öelda päris šokeeritud sellest, mis tunne on olla teisel pool joont. Patsient, ma mõtlen siis. Lapsest peale jooksin ma ITK koridorides ja tundsin ennast nagu siga poris - korjasin rohutopsikuid kokku, sain memmede käest šoksi, lasin endal näpu otsast vabatahtlikult verd võtta, ja no üleüldiselt - leidsin omale tegevust küll. Haiglas haige olla oli ikka ülimalt rõve. Alustaks sellest jubedast opi-öösärgist, mis käis (või siis ei käinud) krõpsudega eest kinni. Halloo! Mul kästakse opilauale ronida, mul juba tutt paljas ja tissid laperdavad tuules. Ei ole mugav, noh! Esimene asi operatsioonijärgsel hommikul oli riiete vahetamine. Seekord siis rõveda sootu flanellpidžaama vastu. No vähemalt polnud neerumustriga või nii. Ja järgmine õudus oli söök (võiks arvata, et peale pimesooleoperatsiooni ei saa süüa, aga la sittagi! Muud ei toimunud, kui suur sööming): ma lausa kõõksusin supi ja puljongi peale ja lõpuks jätsin enamuse järgi. Sõin ära ainult jogurtiollused. ITK-s oli ikka nii, et patsiendid ise läksid koridori toidusappa, kus neile auravast potist värske söök tõsteti, aga no kirurgias ilmselt mitte ja meile toodi kliinikumis ka tuppa. Mingites rõvedates kaanetatud topsikutes. Igaljuhul, ma tahan öelda just for the record, et keskhaiglas sõid kõik töötajad ka sedasama sööki, kui jätkus, heal meelel! Ronisin suht mööda seina üles, et tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju! Ja 2. päeval õnneks saingi. Aga emotsionaalne trauma on ilmselt pöördumatu! :)

Aitab lobisemist, teeme tööd edasi!