esmaspäev, oktoober 16, 2017

Kokkutulek

Kõik algas sellest, et minu põhikooli klass tahtis korraldada kokkutulekut väljasõiduga rohelusse. Kuna igaks juhuks salatseti kõvasti, kuhu minek oleks ja kuidas sealt vahepeal ära ei saaks, ei olnud huvi just röögatu: kellel on laps raskel haige, kes kartis sünnitama hakata jne. The usual adult stuff. Lõpuks otsustati teha low maintenance kokkutulek vanalinna baaris - igaüks saab vabalt tulla ja minna, kaanida alkoholi või jääda kaineks. No ja ajasin minagi ennast sinna pärast tööd kohale.

Ka sellest kokkutulekuversioonist osavõtt polnud just tormiline. Miks ma aga tahtsin selle kuidagi siia päevikusse jäädvustada, oli see tunne, mis vanu klassikaaslasi vaadates valdas. Oleme varem ka ikka kokku tulnud ja päris lõbusasti aega veetnud, aga olime siis nooremad ja lollimad ka ilmselt. Seekord oli mõnes mõttes kõik teisiti. Ümber laua istus kakskümmekond (jah, tegin praegu sellise sõna) inimest, kellel olid (mõne erandiga) kurvad silmad. Kui tüdrukud olid valdavalt kodu loonud ja pesa pununud, siis just poistest olid paljud üksikud ja kuidagi õnnetud. Kui kohale jõudis kogu õhtu korraldaja, kes oli jäänud 2 tundi hiljaks ja suutnud ennast vahepeal ka maani täis juua, hakkas kohe eriti kurb. Oleks ta siis olnud selline rõõmus joodik, aga otse vastupidi. Ta oli kõige kurvem joodik, keda ma elus näinud olen. Kui ühel hetkel üle laua tema poole vaatasin, avastasin, et ta lausa nutab. Tuli välja, et selle pärast, et kuulis ühe õpetaja surmast. No.. ma ei tea. Kõigi hiljutiste sündmuste valguses meie peres mul on raske kuidagi mingi vanainimese surma pärast endast väljuda. Võib-olla on asi minus.

Kes süüdistas ennast teise klassivenna vaimses haiguses, kes nimetas ennast "üksikuks 32-aastaseks romantikuks" ja suitsetas õhtu otsa üksi kalosse (sic!) kõigutades tänaval, kes poetas tagasihoidlikult, et "laps on sama ja mees on nüüd.. ka jälle sama"... Kui püüdsin inimeste käest küsida, millega nad tänapäeval ka tegelevad, hakkasid peaaegu kõik keerutama. "Ee.. teen asju, mis mind huvitavad", "teen kõike, mis vaja on", "no seda ja teist" jne. Ma saan aru, et see "mis tööd sa teed ja mitu last sul on" on võib-olla kuidagi tobe küsimus, aga mida muud sa oskad küsida inimestelt, kellest sa midagi ei tea?! Ma mõnes mõttes saan aru küll, mis tunne on, kui sa ei ole oma karjääri üle uhke ja ei taha seda isegi välja öelda, aga teisipidi.. NII VÄGA seda nüüd ka häbenema ei pea - töö on töö ju! Ja noh - kui nii pinda käib, siis võta midagi ette ometi.

Naljakas oli see, et kui vanasti vaadati mulle koguaeg Tallinnas umbes sellise näoga otsa, et "millal sa muidu tagasi tulema hakkad?", siis sel korral oli suisa mitu inimest, kes õhkasid, et "sul nii veab, et sa elad Tartus" ja nõudsid, et ma räägiksin, kui tore siin täpselt ikka on ja millised seiklused on ette näidata (jäin suhteliselt jänni nii püstitatud küsimustega :D).

Kokkuvõttes oli suhteliselt omapärane õhtu, mis algas juba enne kokkutulekut sellega, et üks vene mees jalgratta seljas peatas mind Vabaduse väljakul ja soovis minu meheks hakata, ja lõppes Drink Baris oma esimese peigmehe kohtamisega (kes võib aga ei pruudi teada, et ta on minu esimene peigmees :D. On võimalik, et meil olid erinevad arusaamad sellest asjast). Peaks vist tihemini Tallinnas käima, sest paistab, et mul on seal lööki.

teisipäev, mai 23, 2017

Bränd njuu informeišn

Kuna ma tean, et mul on tervelt ÜKS lugeja, kes kindlasti olemas on ja kellel ei ole Facebooki, siis kleebin siia ka koduste tehtud hüad uut muusikat. Ole lahke (Kerli)!


laupäev, mai 13, 2017

Oh kurba elusaatust

Lugesin täna eeposesarnast artiklit Võrno õnnetust naisest, kes kannatas aastaid vaimse terrori all ja nüüd peab tasuks virelema veel ka. Minu eelhäälestus loole oli teada, sest minu vaated lähevad paraku Võrno omadest viimastel aastatel väga lahku, aga endalegi üllatuseks tekitas lugu minus täiesti teistsuguseid mõtteid.

Näiteks. Me oleme ilmselt tänu Välba saatele ja raamatule (mida keegi vist tegelikult väga lugenud pole) aru saanud, kui nõmedalt ja solvavalt Võrno oma perekonda suhtub ning mida peab sobivaks raamatus kõigile kirjutada ja rahvusringhäälingus suust välja ajada. See on selge nagu 1 + 1. Selleks, et kogu Eesti olukorra valususest aru saaks, ei olnud vaja kirjutada kolm meetrit haledat lugulaulu, kus ohver ikka kümme korda ohvrimaks tehakse. Me ausalt oleme ammu aru saanud, mis värk on. See, et inimene ette ja taha vabandab, kuidas tema tegelikult üldse ei tahaks tüli üles kiskuda, on umbes nagu viimase aja blogimaastikul kombeks, et "ma ei ütle seda üldse halvaga, aga Malle on ikka täisemm, no hard feelings". Arva, mis? Sa just kiskusid tüli üles, sa just ajasid selle inetuks, sa just tõid oma kakatriibuga aluspüksid pesukorvist välja. Mis sest, et see kakatriip polnud sinu oma - rõve on ikkagi! Loo ainus uudisväärtuslik osa on see, et Võrno ei toeta oma endist perekonda.

Teiseks. See on nüüd võibolla ebapopulaarne ja ebafeministlik seisukoht, aga kannatada aastaid või aastakümneid vaimset terrorit sellest suhtest lahkumata oli inimese enda valik. Ma saan aru, et terror teeb teinekord allaheitlikuks ja juba praktilistel kaalutlustel on keeruline lahkuda, aga kui sulle ikkagi jõuga ukse ette ei seistud ja rusikaga ei ähvardatud, oli sul võimalik lahkuda. See, et sa seda ei teinud, ei anna sulle õigust hiljem seda põhjalikult ajalehes lahata, kuidas see partner sind ikkagi õnnetuks tegi ja milline märter sa oled. Su sõbrad teavad seda ilmselt niigi, milleks sulle see ülejäänud Eesti rahvas?

Kolmandaks. Vahet pole, on väljaanne Kroonika või Aktuaalne Kaamera - sopaajakirjanik jääb ikka sopaajakirjanikuks. Kui see artikkel oleks olnud telesaade, siis oleks ajakirjanik kahtlemata ka pisarsilmil ohvrile õlale patsutanud ja kaastunnet nõudnud. Ehk oleks avatud mõni annetusliingi, et inimene ometi Egiptusesse sõita saaks.* 

* Siin kohal sooviksin tervitada inimesi, kes arvavad, et spaa on inimõigus ja ainus õnnelik olemise viis. Mina nt ei ole kunagi spaas käinud - mul lihtsalt pole selleks võimalusi ja ma teen teistsuguseid valikuid. Ma ei leia, et keegi peaks selle pärast annetuskampaania korraldama ja ma ausalt öeldes ei tunne selles osas ka teistele kaasa :).

pühapäev, aprill 16, 2017

Naised on debilistid

Nagu normaalsetel inimestel ikka, tekkis meil eile õhtul senitundmata soov süüa üks korralik hamburger või, nagu mulle raadiopraksist oma kursavendadelt külge jäi, lägaburks. Jube sõna, aga külge hakkas, näed! Igatahes oli kell umbkaudu tund enne südaööd, kui see vastupandamatu iha lõkkele lõi ja meid autosse ajas. 

Esmalt mõtlesime küll minna kohalikku tähtputkasse (nüüdseks juba suisa putkade kett), aga parklasse keerates nägime vaid kahte neiut endasuuruseid prügikotte välja lohistamas. Selge - Sirka oli kinni. Mis meil siis muud üle jäi, kui suunduda legendaarsesse šašlõtškasse Jaama ja Puiestee ristumiskohal. Ma ei olnud seal varem käinud, kuni üks sõbranna meile ägeda kiitmise ja pealekäimisega selle koha šašlõkki tutvustas ja tõepoolest - see ON hea. Lisaks nägin ma ükskord südatalvel, kuidas vend reaalselt putka taga grillil liha valmistas. Vot nii PÄRIS asi. 

Tavaliselt kukub M nendes putkades käimise vastu ägedalt puskima, sest seal käib võrdlemisi kahtlane element. Ma olen sellega harjunud ja pealegi on nendes kohtades alati väga erinevat rahvast - näljased noorpaarid, töölt tulnud inimesed ja nii edasi ja nii tagasi. Me vist polnud sinna varem laupäevaõhtul sattunud, sest kohale oli tulnud TÕELISELT kahtlane element. Olime koos ühe taksojuhiga ilmselt ainsad kained inimesed. Ja see ei olnud esimese päeva põhi, mis nendel vendadel all oli. Ma ei räägi sellest pikast neto-bruto arutelust, kus kõik segamini oli. Ega ma ise ka kolmandal tsükli päeval neil ilmselt vahet ei teeks. Aga me olime on burgerit oodates sunnitud kuulama, kuidas naised on kõik imelikud, sest neile ei meeldi meeste sõbrad. "Et mis seal siis on, kui ma Dimaga olen tööl päeva otsa koos ja siis õhtul lähen õlut jooma?! Kas ma peaksin tema sõbrannadega käimiste peale ka vinguma hakkama? Noja eks ma siis reedel läksin välja ja naine küsis, et millal sa tuled, pühapäeval vä? Ja no suht nii ongi, ehhehhee. Ja siis, kui ma täna ütlesin, et ma lähen saan korra Dimaga kokku, siis ta küsis, et kas ma tulen ülehomme õhtul vä? Täitsa loll, ülehomme õhtul ma olen juba tööl!" Ja tema loogika oli täiesti vääramatu ning mõistmatus absoluutselt siiras. Lõpuks ma lihtsalt irvasin salli sisse, sest kartsin muidu molli saada. Jah, Dima on probleem ja imelikud naised, mitte see, et sa laupäeva õhtul istud ja jood õlut umbes 5-kraadises burgeriputkas ja kaine olid sa ilmselt viimati neljapäeval. Küll need naised on ikka tõepoolest imelikud!

Ma muidugi tegelikult ei kujuta ette, missugustel naistel selliseid töllakaid vaja on, kelle pärast peab nädalavahetusel küüsi närima ja EMO-de või kainestusmajade numbreid läbi lappama. Aga eks igale potile leidub oma kaas.

pühapäev, aprill 09, 2017

Tavaline pühapäev

Klient: "Mis päev täna on ja mis kell on?"
Mina: Täna on pühapäv, 9. aprill ja kell on...
Klient: "Ot-ot-ot! Pühapäev?"
Mina: Jah.
Klient: "Täna on pühapäev? A mul on nisukene asi, et kas täna ei ole mitte neljapäev?"
Mina: Ei, täna on pühapäev.
Klient: "Pühapäev... Tavaline pühapäev? Nagu laupäev-pühapäev?"
Mina: Jah.
Klient: "Kindel?"
Mina: ...

laupäev, aprill 08, 2017

Odavad sinimerekarbid


Peaasi, et on puljongikuubikut, odavat veini ja tšiapatta.

teisipäev, märts 28, 2017

Kodudest

Enne, kui ma jõudsin oma esimesse päris koju peale pikki aastaid, sain ma kolida üsna mitu korda ja elada igasugu imelikes tingimustes. Arvestades seda, et Tartus on tudengile hea IGASUGUST kama korteri pähe välja üürida (olen näinud nt pööningule ehitatud korterit, millel oli täismõõdus uks.. põrandas, ka peldikupott keset kööki pole siinkandis mingi imeasi), pole need teab mis õudsed. Sellegi poolest saagu need ajad nüüd meenutatud.

Vaksali linnaosa


Rohi oli roheline ja isegi sombune sügis tundus megaromantiline, sest ma olin just saanud oma elu peale ja ka suur armastus tahtis südame lõhkema panna. Ma mäletan, kuidas ma ei jaksanud ära oodata, et ema ja isa peale kolimist OMETI minema hakkaksid ja ma saaks OMA KORTERIS elama hakata. Korter oli pisike ja nunnu, köögilaual oli kolakas arvuti ja suitsu kulus MSN-is istudes omajagu. Ümbruses olid taarapunkt, kus müüdi hädavajalikku suitsu ja siidrit, ja kaks mõttetut keldripoe stiilis kauplust, kust kunagi midagi võtta polnud. Linna aga ei viitsinud ka poodi minna ja autot mul polnud. Pealegi ei jaksanud ma ei enne ega jaksa ka nüüd poekotti tassida. Või oleks õigem öelda "ei viitsi". Igatahes oli kesklinn jalutuskäigu kaugusel ja vastse tudengi elu suhteliselt ebatüüpiline, sest elasin ikka PÄRISELT oma kodus. Mäletan, kui Köörst tuli külla, et saaksime õhtuks koos küpsisetordi teha, ja oli sügavalt imponeeritud sellest, et mul olid potid ja pannid ja noh.. asjad. Kuna aga armastus oli peal ja kahekesi me sinna ühte tuppa ära ei tahtnud mahtuda, hakkasime uut korterit otsima.


Pepleri tänav


Mäletan siiani, kuidas ma viimast korda sooja kevadpäikese käes esimese kodu tagatrepil istusin ja mul oli nii-ii kahju sealt ära kolida. Uus korter oli küll suurem ja keskusele veelgi lähemal, aga see oli kehvemas seisus. Ega tal pealtnäha miskit viga polnudki, aga Pepleri korteris ma õppisin, et sõdurpoiste tehtud silikaattellistest majad on ehitatud sõna otseses mõttes sodist. Esiteks oli seal kardinapuuasemel kaks konksu. Hästi. Panime kardinapuu. Kui ma ükskord kogemata kardinasaba peale istusin, kukkus puu koos kogu täie ja tüüblitega mulle pähe. Kuidas ta tagasi sai - ei mäleta. Ju seal isa karvane käsi mängus oli. Vannitoas ei olnud ühtegi rätikunagi, see-eest aga hulganisti jälgi nagide ajaloost. Sein oli lihtsalt vanade eestlaste kaerahelbepudrust valmistatud, ma arvan. Mört või kört - mis vahet seal on! Elektrikork särises nagu praetaks muna ja pidevalt kärssavaid seinakontakte parandades tiris isa sealt asbesti välja (ja röökis). Lisaks oli korteril ees igaks petteks nikerdustega puituks, mis võis parimal juhul olla mõeldud mingiks siseukseks. Selle ees oli ühe keeruga liblikaga lukk. Montaaživahtu keegi ukse ümbert ära ei lõiganud, uksepõski ei viimistlenud ja vähemalt cm-sest vahest ukse ja lävepaku vahel ei olnud ka numbrit tehtud. Eks me siis kuulasime, mida naabrid trepikojas arutasid. Magamistoas oli meil kaks arvutit - kummalegi oma. Tundub praegu täitsa koomiline. Ju oli vaja. Kööki mahtus vaevu üle ukse sisse astuma, nõusid tuli pesta hambapesu jaoks mõeldud kraanikausis. Ma mäletan, et süüa ma teha (vist) ei osanud ja seal köögis (kindlasti) ei tahtnud ka. Üle õue oli VEEL ajuvabam ja väiksem pood. Hiljem sain teada, et selle ärinimi on Õnnelik Juhus. See on väga tabav, sest sealt poest midagi saada oligi õnnelik juhus. Aga siis sai armastus otsa.

Annelinn


Kolisin suure kiiruga eraldi elama ja kõik, mida ma lubada sain, oli korter Anne tänaval. See oli mu elu üksildaseim aeg. Ma ei tundnud mitte kedagi, kes elaks Annelinnas (hoolimata sellest, et mu parimad sõbrad elasid Mõisavahes, aga see oli liiga kaugel). Ma olin varem arvanud, et Tartus pole pensionäre ja venelasi, aga ma sain teada, et nad kõik elavad nüüd minu trepikojas. Ka korteriomanik kandis Venemaa peaministriga sama nime. Korter ise oli tavaline, aga et ikka õiget Annelinna vaibi saada, oli vannituba puiduga üle löödud nagu wannabe saun. Ja traditsiooniliselt üürikorteritele, oli magamisase kohutav. Köögis oli kõikide nõukogude inimeste eluunistus - vineerist nurgadiivan! Vana hea Kristal külmkapp oli meeleolu andmiseks värvitud potisiniseks. Nagu ka naabrite metalluks. Nemad olid mu korteri omanikud :D. Risti üle õue oli VEEL KOHUTAVAM toidupood, kui need eelmised. Sealt ei olnud tõesti midagi võtta. Aga kaugemale väga minna ei viitsinud. Niisiis toitusin tihti sellest, mida sealt poest kõike osta ei saanud. Annelinnas elamine oli täielik isolatsioon ja kodus olles tundus kogu linn ja melu ja elu nii-ii kaugel. Jõudsin seal elada 7 kuud, kui mind päästis sõbranna.

Kalevi


Üks minu sõbrannadest otsustas jätta pooleli haridustee Tartus ja siirdus Viljandisse ning korteris tekkis kohe vakants. Mäletan selgelt Õllesummerit, kus sain telefonikõne "koli sisse". Olin väga õnnelik ja isegi mu isa suurim hirm, et ma ei kujuta ette, mida ahiküte tähendab, ei läinud mulle korda. See hirm püsis tal, muuseas, terve aja ja püsib siiani, kuigi ma üritan talle selgitada, et ma olen aastaid ahiküttega edukalt elanud. Ei tea, kas ta on nüüd õnnelik, kui pidin oma minevased, olevased ja tulevased säästud katla alla panema? Igatahes oli seal koguaeg marulõbus: külalisi tuli sõna otseses mõttes uksest ja AKNAST, katusel sai päevitada, kuuri taga grillida, ükskord tulid füüsikud vedela lämmastiku kanistriga ja tehti viinakuubikuid, ükskord istusid paljad mehed, hundimaskid peas, mu kamina ees ja suitsetasid jumalteabmida, me kirjutasime tribuutlugusid surnud hiirtele ja majutasime balletiartiste vaibale magama. See kõik oli vapustavalt vahva hoolimata sellest, et 1) dušiall tuli käia külmas kuubikus köögis, 2) hiired olid nii ülbed, et hängisid keset tuba, 3) boiler asetas hellalt kõik oma 100 liitrit vett puumaja köögi põrandale, 4) all oli sama omaniku firma, kelle töötajad keeldusid küttepuude auto eest oma parsat minema ajamast ("kas ta siis vaadata ei saa, kui ta kallab?"), 5) mu toas oli aeg-ajalt 13 kraadi sooja, ja 6) ma magasin ülikooli ühikast ära aetud vineervoodil, mida kattis madrats kirjaga TRÜ 1984. Ühel hetkel aga oli miskine teema, et korterikaaslane läheb ära ja mina ei tahtnud ka sinna üksi jääda. Tegelikult ta ei kolinud veel niipea ja jõudis elada nii mõnegi imeliku inimesega seal, kes vihkasid kirglikult võõraid inimesi (ent kolisid siiski täiesti võõra tüdruku läbikäidava toaga tagumisse tuppa).

Vaksali linnaosa - jälle


Mina aga kolisin tagasi metamorfoosi läbinud esimesse korterisse. See oli nüüd moodsam ja avaram kui eales varem. Lahkunud olid seinad ja uksed, aga juurde oli tulnud õhku. No ja sõbrannast korteriomanik oli jokkis peaga üritanud natuke kunsti ka seintele teha, mis oli halva ideena tundunud KOHE, kui ta kaineks sai. Aga sinna kolimine oli kohtumine vana hea tuttavaga. Paraku kolis märkamatult sellesse uberikku sisse ka kavaler. Ruumi oli tõe-sti vähe isegi siis, kui kavaleril peale riidehunniku ja arvuti suurt midagi kaasas polnud. Aga armastus oli suur ja head lambad, teadagi, mahuvad igale poole ära ilma teist nägu tegemata. No ja nii me siis (ilma teist nägu tegemata) elasime seal peaaegu 6 aastat. Kõik oli nii oma - naabrid, õu, kvartal. Aga seda tunnet enam ei olnud, mis oli esimesel korral. Mis oli siis, kui ma istusin trepil ja ei tahtnud ära kolida. Et oleks veel kitsam ja huvitavam, võtsime me ka kassi. Seda tegin ma muuseas ka eelmisel korral seal elades, kuid too miisu jäi toonasele elukaaslasele. Ma tean, et ta pani seda pahaks, justkui ma oleks oma looma tema kaela jätnud. Mina aga tahtsin tegelikult head - mul oli temast nii kahju (ja endast ka), et mul polnud südant kassi ka minema viia. Nii me igal juhul kolmekesi seal 25 ruudul rõõmsalt eksisteerisime ja ma sisendasin endale, et meil on kõik vajalik olemas (ja oligi). Boonuseks lugesin seda, et me pole veel üksteist kirvega ööpimeduses mõrvanud - järelikult sobime küll. Aga ühel hetkel ma enam ei jaksanud elada-süüa-oleskleda ainult voodis. Ma unistasin elutoast. Isa hakkas naerma, kui ma talle seda rääkisin, ja meenutas, kuidas ta minu (lapseea) sünnipäeval köögilaua taga tiksus ja unistas, et tal oleks magamistuba. Nii see elu kord on. Aga äraminek tundus ka hirmutav - korter oli selle ajaga ikka korralikult vatti saanud, kuigi me seal ei läbutsenud ega laamendanud. Valged seinad köögis lihtsalt amortiseeruvad. Lisaks oli meie eest laamendanud kass, kelle kahjude korvamine tundus enne lahkumist mõttetu ja pärast lahkumist tüütu. Õnneks saime ikkagi sõbrannast omanikuga kokkuleppele, et remont tuleks nagunii. Ma loodan, et ta pikka viha ei pea.