Kokkutulek

Kõik algas sellest, et minu põhikooli klass tahtis korraldada kokkutulekut väljasõiduga rohelusse. Kuna igaks juhuks salatseti kõvasti, kuhu minek oleks ja kuidas sealt vahepeal ära ei saaks, ei olnud huvi just röögatu: kellel on laps raskel haige, kes kartis sünnitama hakata jne. The usual adult stuff. Lõpuks otsustati teha low maintenance kokkutulek vanalinna baaris - igaüks saab vabalt tulla ja minna, kaanida alkoholi või jääda kaineks. No ja ajasin minagi ennast sinna pärast tööd kohale.

Ka sellest kokkutulekuversioonist osavõtt polnud just tormiline. Miks ma aga tahtsin selle kuidagi siia päevikusse jäädvustada, oli see tunne, mis vanu klassikaaslasi vaadates valdas. Oleme varem ka ikka kokku tulnud ja päris lõbusasti aega veetnud, aga olime siis nooremad ja lollimad ka ilmselt. Seekord oli mõnes mõttes kõik teisiti. Ümber laua istus kakskümmekond (jah, tegin praegu sellise sõna) inimest, kellel olid (mõne erandiga) kurvad silmad. Kui tüdrukud olid valdavalt kodu loonud ja pesa pununud, siis just poistest olid paljud üksikud ja kuidagi õnnetud. Kui kohale jõudis kogu õhtu korraldaja, kes oli jäänud 2 tundi hiljaks ja suutnud ennast vahepeal ka maani täis juua, hakkas kohe eriti kurb. Oleks ta siis olnud selline rõõmus joodik, aga otse vastupidi. Ta oli kõige kurvem joodik, keda ma elus näinud olen. Kui ühel hetkel üle laua tema poole vaatasin, avastasin, et ta lausa nutab. Tuli välja, et selle pärast, et kuulis ühe õpetaja surmast. No.. ma ei tea. Kõigi hiljutiste sündmuste valguses meie peres mul on raske kuidagi mingi vanainimese surma pärast endast väljuda. Võib-olla on asi minus.

Kes süüdistas ennast teise klassivenna vaimses haiguses, kes nimetas ennast "üksikuks 32-aastaseks romantikuks" ja suitsetas õhtu otsa üksi kalosse (sic!) kõigutades tänaval, kes poetas tagasihoidlikult, et "laps on sama ja mees on nüüd.. ka jälle sama"... Kui püüdsin inimeste käest küsida, millega nad tänapäeval ka tegelevad, hakkasid peaaegu kõik keerutama. "Ee.. teen asju, mis mind huvitavad", "teen kõike, mis vaja on", "no seda ja teist" jne. Ma saan aru, et see "mis tööd sa teed ja mitu last sul on" on võib-olla kuidagi tobe küsimus, aga mida muud sa oskad küsida inimestelt, kellest sa midagi ei tea?! Ma mõnes mõttes saan aru küll, mis tunne on, kui sa ei ole oma karjääri üle uhke ja ei taha seda isegi välja öelda, aga teisipidi.. NII VÄGA seda nüüd ka häbenema ei pea - töö on töö ju! Ja noh - kui nii pinda käib, siis võta midagi ette ometi.

Naljakas oli see, et kui vanasti vaadati mulle koguaeg Tallinnas umbes sellise näoga otsa, et "millal sa muidu tagasi tulema hakkad?", siis sel korral oli suisa mitu inimest, kes õhkasid, et "sul nii veab, et sa elad Tartus" ja nõudsid, et ma räägiksin, kui tore siin täpselt ikka on ja millised seiklused on ette näidata (jäin suhteliselt jänni nii püstitatud küsimustega :D).

Kokkuvõttes oli suhteliselt omapärane õhtu, mis algas juba enne kokkutulekut sellega, et üks vene mees jalgratta seljas peatas mind Vabaduse väljakul ja soovis minu meheks hakata, ja lõppes Drink Baris oma esimese peigmehe kohtamisega (kes võib aga ei pruudi teada, et ta on minu esimene peigmees :D. On võimalik, et meil olid erinevad arusaamad sellest asjast). Peaks vist tihemini Tallinnas käima, sest paistab, et mul on seal lööki.