No aeg on nüüd kirjutamisvõlga kustutada ja öövahetus on selleks parim aeg.
Vahepeal jäin ma ühest soolikast ilma. Iseenesest oli huvitav kogemus, aga nüüd ma alles saan aru, miks inimestele ei meeldi kohe üldse-üldse haiglas olla. Ma olen tõtt-öelda päris šokeeritud sellest, mis tunne on olla teisel pool joont. Patsient, ma mõtlen siis. Lapsest peale jooksin ma ITK koridorides ja tundsin ennast nagu siga poris - korjasin rohutopsikuid kokku, sain memmede käest šoksi, lasin endal näpu otsast vabatahtlikult verd võtta, ja no üleüldiselt - leidsin omale tegevust küll. Haiglas haige olla oli ikka ülimalt rõve. Alustaks sellest jubedast opi-öösärgist, mis käis (või siis ei käinud) krõpsudega eest kinni. Halloo! Mul kästakse opilauale ronida, mul juba tutt paljas ja tissid laperdavad tuules. Ei ole mugav, noh! Esimene asi operatsioonijärgsel hommikul oli riiete vahetamine. Seekord siis rõveda sootu flanellpidžaama vastu. No vähemalt polnud neerumustriga või nii. Ja järgmine õudus oli söök (võiks arvata, et peale pimesooleoperatsiooni ei saa süüa, aga la sittagi! Muud ei toimunud, kui suur sööming): ma lausa kõõksusin supi ja puljongi peale ja lõpuks jätsin enamuse järgi. Sõin ära ainult jogurtiollused. ITK-s oli ikka nii, et patsiendid ise läksid koridori toidusappa, kus neile auravast potist värske söök tõsteti, aga no kirurgias ilmselt mitte ja meile toodi kliinikumis ka tuppa. Mingites rõvedates kaanetatud topsikutes. Igaljuhul, ma tahan öelda just for the record, et keskhaiglas sõid kõik töötajad ka sedasama sööki, kui jätkus, heal meelel! Ronisin suht mööda seina üles, et tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju-tahan-koju! Ja 2. päeval õnneks saingi. Aga emotsionaalne trauma on ilmselt pöördumatu! :)
Aitab lobisemist, teeme tööd edasi!