laupäev, juuli 09, 2016

Suitsetamisest

Loobusin 17. märtsil suitsetamisest. Aga mitte päris. Võtsin ennast kokku, otsisin oma e-sigareti tükid üles ja loobusin, nagu Juur ja Kivirähk ütleksid, vanakooli akustilistest sigarettidest ning sisenesin e-riiki. E-sigarette olen ma juba mitu aastat tarvitanud, aga kuna nad on nii kuramuse high maintenance, siis alati jääb see ühel hetkel soiku: kas on vedelik otsas või aku katki või on aurusti väsinud. Igatahes võtsin ma miskipärast 17. märtsil, kui M lahkus ringreisile, vastu otsuse, et suitsetamine lõppeb nütt! Alates tollest päevast pole ma teinud mitte ühtegi suitsu, kuid oma nikotiiniga e-pulka olen lutsutanud hoolsasti, eriti pidude ajal ja kohvi kõrvale. Niisiis ei saa päriselt öelda, et ma oleksin suitsetamisest loobunud, sest nikotiini imen ma ikka edasi.

Ma olen koguaeg arvanud, et minu sõltuvus on psüühiline ja seda kinnitab ka Fagerströmi astmestikul põhinev test. See nimelt keskendub suures osas sellele, kui ruttu läidad sa sigareti hommikul peale ärkamist ja kas ärkad vahel suitsunälja peale. Alustada tuleb ilmselt sellest, et minu kirglikust suitsetajast (aga meedikust) ema keelas hommikul esimese asjana suitsetada ja käsis alati enne midagi süüa või vähemalt juuagi. Ilmselt poleks tegelikult keelama pidanudki, sest mulle ei meeldinud kohe ärgates suitsetada: kopsudesse oli kuidagi valus hommikul seda tahma tõmmata. Seega võisin ma oma esimese suitsu teha alles lõuna ajal ja harv polnud ka see, kui tegin seda päris õhtul. Samuti pole ma kunagi ärganud suitsunälja peale või keset magamist kuskil rõdul kimumas käinud. Olen aja jooksul suitsetanud rohkem ja vähem, aga suitsetajatele on mul küll nõuanne: ükski vabandus suitsetamaks rohkem (a'la "mul suri praegu ema ära", "mul on eksamisessioon" vms) ei ole mõistlik ja kui te arvate, et te PÄRAST vähem hakkate jälle suitsetama, siis te eksite: ei hakka. Suuremad suitsetamise vähenemised leidsidki mul aset peale e-sigareti kasutuselevõttu, aga ikka ja jälle leidsin ma end M-i suitse tõmbamast ja lõpuks uuesti ka ise pakke ostmast. 

Ma ei tea, mis seekord juhtus, aga ma hakkasin mingit kiusu ajama, et vot jätan maha ja kõik! Ma olen analüüsinud, miks ma maha jätta tahan ja jõudnud ikkagi vaid selleni, et ma kardan meeletult suitsetamisega seostatud haigusi (mis muidugi on neelanud mu eelkäijaid olenemata suitsetamisest või mittesuitsetamisest). Igatahes sisendasin ma algul endale, et kui-ma-praegu-ühe-suitsu-teen-siis... Ootasin teatud vastuseid teatud kohtadest ja mõtlesin nii, et kui ma EI suitseta, siis tulevad head vastused ja vastupidi. Toimis. Oodatud vastuseid muidugi ei tulnud, aga peale seda (mitut kuud) tundus nagu tobe nüüd seda ühte suitsu ka teha. Ja nii ma olengi tänaseni vastu pidanud, AGA. See on olnud kohutavalt raske ja siiani tahaksin ma suitsetamissituatsioonidesse sattudes metsikult suitsu: istumised alkoholiga, kohvijoomised terrassidel, inimesed, kellega alati koos sai maailma asju paika pandud suitsu kõrval... Päris konide korjamist ma unes ei näe, aga seda, et pakutud sigareti vastu võtan, seda küll ja tihti.

Igatahes tekib küsimus, et kui sõltuvus on psüühiline, miks kuramus ma siis keskmise kangusega e-vedelikku küll pahvin? Aga vot need ilma nikotiinita vedelikud lihtsalt ei kraabi (eriti veiniklaasi kõrval) kurku piisavalt, et ma üldse tunneks midagigi, et ma tunneks, et ma suitsetan ja suudaks organismi kuidagi ära petta. Aga tõsi on see, et nikotiini oleks aeg vähendada küll. Siiski usun ma (ja sama väidavad viimased uuringud), et e-sigaret on tavalisest kordades tervislikum, sest kopsu ei satu peamiselt põlemisest tekkivad tuhanded kahjulikud ühendid. Lisaks on tal vähe lõhna ja seegi on reeglina meeldiv (lõhnab vastavalt vedeliku maitsele). Olen kuulnud inimesi kaeblemas, et "see ka haiseb", aga ma kahtlustan, et äkki nad ongi tundnud kedagi tõmbamas tubakamaitselist (jajah! :D) vedelikku. Ise ma seda kasutanud pole, aga ma kujutan ette, et sealt võiks tubakasarnane lõhn tulla küll.

Selle kõigega seoses on muidugi esiteks tekkinud mul juba mittesuitsetaja žargoon ("kas peab siin katuse all siis suitsu tegema") ja vesipiip on kohe väga meeldima hakanud :D. Sest noh - suitsetada võib, aga see pole sigaret, eksole. Kõigun nüüd skisofreeniliselt selle võin-ühe-suitsu-teha-küll ja ma-ei-peaks-ühtegi-suitsu-tegema-kui-isu-nii-suur-on vahel ja eks näis, mis edasi saab. Lubadusi ei tahaks anda või kui, siis ainult endale.

teisipäev, juuli 05, 2016

Veel üks meenutus Leedust

Publik lustimas Cathouse Radio saatel.

pühapäev, juuli 03, 2016

Minu kõige pikem reis (mul on mõlemad reied ühepikkused)


Käisime kahepäevasel Leedu tripil, sest Madis esines bändiga festivalil Bliuzo Naktys, mis olla Baltikumi suurim bluusifestar. Kuna mina pole praktiliselt üldse suurtel festivalidel käinud ja ka Baltikum on puhta nägemata (olen lootusetult ajast maha jäänud), siis elamusi sain kuhjaga.

* Mis mõttes keerad Valgas paremale ja oled Lätis?
* Lätlased ei oska inglise keelt
* Leedukad ei oska inglise keelt, boonusena ka mitte vene keelt
* Leedukad teevad hästi süüa, aga leedu naised ei oska wc-potiga midagi peale hakata (et kas panen jalga või pähe? Kas astub peale või kusen lihtsalt kabiini nurka?). Otsustasin järgmisel reisil võtta kaasa puhastustarvikud, sest minust ei välju suusahüppaja-asendis ka parima tahtmise juures midagi.
* Kui võtta kõhukinnistit ja juua ohtralt gaasilisi jooke ja süüa hot doge, siis võib juhtuda, et püksirihm jääb kogu aeg lühemaks.
* Kui festivali igal bändivabal hetkel lasta loopima pandult festivali hümni, siis lõpuks see hakkab meeldima.
* Okei on eirata silte, millest nagunii midagi aru ei saa.
* Leedus on liiklusmärk üldnimetusega "karu p***eauk".
* Kuigi gepsud ja sildid räägivad lugematutest kiiruskaameratest, siis on kaks varianti: 1) neid tegelikult ei eksisteeri; või 2) need on näh-ta-ma-tud ja sa ei saagi neid näha.

 Mehed tegid tööd ja naised jõid õlut :). Kuigi festivalil marki valida ei lastud, olime sellegagi päris rahul, sest Kalnapilsi hele maitses täitsa hästi.



 Festivaliga külgnev rand ja rõõmus reisiseltskond.

Inimesed olid palju varem kohale tulnud, kuuldavasti mõni isegi eelmisel päeval. Kes mängis hiidvõrkpalli (paremal õhus), kes tegeles muu meelelahutusega (ja tegevusi jätkus kõvasti). Igavust ei paistnud keegi tundvat. Soundchecki rahva eest ei varjatud ega häbenetud, rahvas lihtsalt tšillis selle aja.

 Ma ei liialda sugugi kunstipäraselt, kui ütlen, et Cathouse tõmbas rahva korralikult käima.

Meie kämping ja püha söömistoiming, kõrval kolivad parasjagu sisse naabrid - Latvian Blues Band.

Üldiselt vedas meil maruhästi ilmaga, hea Kati andis mulle ka kõrvatropid ning sellest Leedu kohalikust Meie Mehest, mida olevat meie kämpingu kõrval vastu hommikut lastud, ei tea ma midagi. Festival toimus järve ääres ja ma tänasin taevaisa, et mu hommikul Tartus kadunuks jäänud trikoo ilmus Leedus siiski kotist välja (mis ei tähenda, et Madis poleks kodus selle eest eelnevalt sõimata saanud, et ta ei teadnud, kus mu triks on - the usual). Bändide (ja nende kaaslaste) eest hoolitseti hästi: söödeti, joodeti ja pandi kämpingusse tuttu. Välismaalasi oligi seal täpselt külalisbändide jagu, niisiis pälvis võõras keel omajagu tähelepanu (vähemalt ühel korral tuvastati, et tegemist on eesti keelega ja kuuldavasti kahel korral pakuti rahvuseks rootslust). Kontserdiks kohale tulnud sõbrad, kes ilma vesipiibuta ühtegi sammu ei tee, kostitasid meid päikseloojangul rannas piibuga ja no mida rohkemat elult tahta võikski. Kahju ainult, et nii sinna kui koju sõites oli pidevalt tuli takus, aga otsustasime juba ära, et kordame reisi Baltikumi ilma peale pressivate kohustusteta.

Sai selline igav protokolliline postitus, aga mis sa ära teed.