Käisime kahepäevasel Leedu tripil, sest Madis esines bändiga festivalil Bliuzo Naktys, mis olla Baltikumi suurim bluusifestar. Kuna mina pole praktiliselt üldse suurtel festivalidel käinud ja ka Baltikum on puhta nägemata (olen lootusetult ajast maha jäänud), siis elamusi sain kuhjaga.
* Mis mõttes keerad Valgas paremale ja oled Lätis?
* Lätlased ei oska inglise keelt
* Leedukad ei oska inglise keelt, boonusena ka mitte vene keelt
* Leedukad teevad hästi süüa, aga leedu naised ei oska wc-potiga midagi peale hakata (et kas panen jalga või pähe? Kas astub peale või kusen lihtsalt kabiini nurka?). Otsustasin järgmisel reisil võtta kaasa puhastustarvikud, sest minust ei välju suusahüppaja-asendis ka parima tahtmise juures midagi.
* Kui võtta kõhukinnistit ja juua ohtralt gaasilisi jooke ja süüa hot doge, siis võib juhtuda, et püksirihm jääb kogu aeg lühemaks.
* Kui festivali igal bändivabal hetkel lasta loopima pandult festivali hümni, siis lõpuks see hakkab meeldima.
* Okei on eirata silte, millest nagunii midagi aru ei saa.
* Leedus on liiklusmärk üldnimetusega "karu p***eauk".
* Kuigi gepsud ja sildid räägivad lugematutest kiiruskaameratest, siis on kaks varianti: 1) neid tegelikult ei eksisteeri; või 2) need on näh-ta-ma-tud ja sa ei saagi neid näha.
Mehed tegid tööd ja naised jõid õlut :). Kuigi festivalil marki valida ei lastud, olime sellegagi päris rahul, sest Kalnapilsi hele maitses täitsa hästi.
Festivaliga külgnev rand ja rõõmus reisiseltskond.
Inimesed olid palju varem kohale tulnud, kuuldavasti mõni isegi eelmisel päeval. Kes mängis hiidvõrkpalli (paremal õhus), kes tegeles muu meelelahutusega (ja tegevusi jätkus kõvasti). Igavust ei paistnud keegi tundvat. Soundchecki rahva eest ei varjatud ega häbenetud, rahvas lihtsalt tšillis selle aja.
Meie kämping ja püha söömistoiming, kõrval kolivad parasjagu sisse naabrid - Latvian Blues Band.
Üldiselt vedas meil maruhästi ilmaga, hea Kati andis mulle ka kõrvatropid ning sellest Leedu kohalikust Meie Mehest, mida olevat meie kämpingu kõrval vastu hommikut lastud, ei tea ma midagi. Festival toimus järve ääres ja ma tänasin taevaisa, et mu hommikul Tartus kadunuks jäänud trikoo ilmus Leedus siiski kotist välja (mis ei tähenda, et Madis poleks kodus selle eest eelnevalt sõimata saanud, et ta ei teadnud, kus mu triks on - the usual). Bändide (ja nende kaaslaste) eest hoolitseti hästi: söödeti, joodeti ja pandi kämpingusse tuttu. Välismaalasi oligi seal täpselt külalisbändide jagu, niisiis pälvis võõras keel omajagu tähelepanu (vähemalt ühel korral tuvastati, et tegemist on eesti keelega ja kuuldavasti kahel korral pakuti rahvuseks rootslust). Kontserdiks kohale tulnud sõbrad, kes ilma vesipiibuta ühtegi sammu ei tee, kostitasid meid päikseloojangul rannas piibuga ja no mida rohkemat elult tahta võikski. Kahju ainult, et nii sinna kui koju sõites oli pidevalt tuli takus, aga otsustasime juba ära, et kordame reisi Baltikumi ilma peale pressivate kohustusteta.
Sai selline igav protokolliline postitus, aga mis sa ära teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar