Suitsetamisest

Loobusin 17. märtsil suitsetamisest. Aga mitte päris. Võtsin ennast kokku, otsisin oma e-sigareti tükid üles ja loobusin, nagu Juur ja Kivirähk ütleksid, vanakooli akustilistest sigarettidest ning sisenesin e-riiki. E-sigarette olen ma juba mitu aastat tarvitanud, aga kuna nad on nii kuramuse high maintenance, siis alati jääb see ühel hetkel soiku: kas on vedelik otsas või aku katki või on aurusti väsinud. Igatahes võtsin ma miskipärast 17. märtsil, kui M lahkus ringreisile, vastu otsuse, et suitsetamine lõppeb nütt! Alates tollest päevast pole ma teinud mitte ühtegi suitsu, kuid oma nikotiiniga e-pulka olen lutsutanud hoolsasti, eriti pidude ajal ja kohvi kõrvale. Niisiis ei saa päriselt öelda, et ma oleksin suitsetamisest loobunud, sest nikotiini imen ma ikka edasi.

Ma olen koguaeg arvanud, et minu sõltuvus on psüühiline ja seda kinnitab ka Fagerströmi astmestikul põhinev test. See nimelt keskendub suures osas sellele, kui ruttu läidad sa sigareti hommikul peale ärkamist ja kas ärkad vahel suitsunälja peale. Alustada tuleb ilmselt sellest, et minu kirglikust suitsetajast (aga meedikust) ema keelas hommikul esimese asjana suitsetada ja käsis alati enne midagi süüa või vähemalt juuagi. Ilmselt poleks tegelikult keelama pidanudki, sest mulle ei meeldinud kohe ärgates suitsetada: kopsudesse oli kuidagi valus hommikul seda tahma tõmmata. Seega võisin ma oma esimese suitsu teha alles lõuna ajal ja harv polnud ka see, kui tegin seda päris õhtul. Samuti pole ma kunagi ärganud suitsunälja peale või keset magamist kuskil rõdul kimumas käinud. Olen aja jooksul suitsetanud rohkem ja vähem, aga suitsetajatele on mul küll nõuanne: ükski vabandus suitsetamaks rohkem (a'la "mul suri praegu ema ära", "mul on eksamisessioon" vms) ei ole mõistlik ja kui te arvate, et te PÄRAST vähem hakkate jälle suitsetama, siis te eksite: ei hakka. Suuremad suitsetamise vähenemised leidsidki mul aset peale e-sigareti kasutuselevõttu, aga ikka ja jälle leidsin ma end M-i suitse tõmbamast ja lõpuks uuesti ka ise pakke ostmast. 

Ma ei tea, mis seekord juhtus, aga ma hakkasin mingit kiusu ajama, et vot jätan maha ja kõik! Ma olen analüüsinud, miks ma maha jätta tahan ja jõudnud ikkagi vaid selleni, et ma kardan meeletult suitsetamisega seostatud haigusi (mis muidugi on neelanud mu eelkäijaid olenemata suitsetamisest või mittesuitsetamisest). Igatahes sisendasin ma algul endale, et kui-ma-praegu-ühe-suitsu-teen-siis... Ootasin teatud vastuseid teatud kohtadest ja mõtlesin nii, et kui ma EI suitseta, siis tulevad head vastused ja vastupidi. Toimis. Oodatud vastuseid muidugi ei tulnud, aga peale seda (mitut kuud) tundus nagu tobe nüüd seda ühte suitsu ka teha. Ja nii ma olengi tänaseni vastu pidanud, AGA. See on olnud kohutavalt raske ja siiani tahaksin ma suitsetamissituatsioonidesse sattudes metsikult suitsu: istumised alkoholiga, kohvijoomised terrassidel, inimesed, kellega alati koos sai maailma asju paika pandud suitsu kõrval... Päris konide korjamist ma unes ei näe, aga seda, et pakutud sigareti vastu võtan, seda küll ja tihti.

Igatahes tekib küsimus, et kui sõltuvus on psüühiline, miks kuramus ma siis keskmise kangusega e-vedelikku küll pahvin? Aga vot need ilma nikotiinita vedelikud lihtsalt ei kraabi (eriti veiniklaasi kõrval) kurku piisavalt, et ma üldse tunneks midagigi, et ma tunneks, et ma suitsetan ja suudaks organismi kuidagi ära petta. Aga tõsi on see, et nikotiini oleks aeg vähendada küll. Siiski usun ma (ja sama väidavad viimased uuringud), et e-sigaret on tavalisest kordades tervislikum, sest kopsu ei satu peamiselt põlemisest tekkivad tuhanded kahjulikud ühendid. Lisaks on tal vähe lõhna ja seegi on reeglina meeldiv (lõhnab vastavalt vedeliku maitsele). Olen kuulnud inimesi kaeblemas, et "see ka haiseb", aga ma kahtlustan, et äkki nad ongi tundnud kedagi tõmbamas tubakamaitselist (jajah! :D) vedelikku. Ise ma seda kasutanud pole, aga ma kujutan ette, et sealt võiks tubakasarnane lõhn tulla küll.

Selle kõigega seoses on muidugi esiteks tekkinud mul juba mittesuitsetaja žargoon ("kas peab siin katuse all siis suitsu tegema") ja vesipiip on kohe väga meeldima hakanud :D. Sest noh - suitsetada võib, aga see pole sigaret, eksole. Kõigun nüüd skisofreeniliselt selle võin-ühe-suitsu-teha-küll ja ma-ei-peaks-ühtegi-suitsu-tegema-kui-isu-nii-suur-on vahel ja eks näis, mis edasi saab. Lubadusi ei tahaks anda või kui, siis ainult endale.