Nagu vaikusest blogis näha võib - suvi on läinud nagu unenägu ja kirja pole saanud mitte ridagi. Olgu see viga nüüd parandatud ühe protokollilise reisipostitusega.
Ma ei mäleta, kas ma mainisin eelmises postituses (aga ei viitsi kontrollida ka), et mulle lubati Riia reisi, kuna Leedu tripi aegu ei olnud aega Lätit üldse kaeda. Igatahes sai see ka kohe nädal hiljem tehtud. Võtsin ette TripAdvisori ja hakkasin kammima läbi vaatamisväärsusi. Õige pea selgus, et möödasõidul nähtud lahedatesse objektidesse pääseb ka sisse ja peale ning nii see plaan kokku saigi.
Esimene peatus - loomaaed. Rahvast oli rohkem kui inimesi või see.. eestlasi oli rohkem, kui kedagi muud. Olin positiivselt üllatunud, sest Riia loomaaed oli väike, kaasaegne ja täis eksootilisi loomi (isegi natuke ei meenutanud meie telliskivipuuridega zood). Ja kui ma räägin eksootilistest loomadest, siis ma mõtlen neid, keda kodumaises loomaaias ei näe (pardon, kui näeb - ma pole ammu käinud): flamingod, sebrad, kaelkirjakud ja meie lemmikud kapibaarad (just õppisin eestikeelse nimekuju ära). Miskipärast ma neist pilti ei teinud, ehk olin ma liiga lummatud sellest, kuidas üks neist oma lombis publiku ette loivas ja demonstratiivselt ja silmad mõnust vidukil junne väljutama kukkus. Pilet oli soodne (äkki kuuekas?), parkimine maksis peaaegu teist sama palju, aga reisides polnud ausalt öeldes kahju auto 4 euro eest loomaia väravasse (et mitte öelda "lõvipuuri taha") parkida. Lastega jalutamiseks on loomaaed ideaalselt pisike, mitte nagu Tallinna oma, kus lapsed kekseldes sisse ja maas rulludes välja tulevad.
Sellised lõustad siis. Loomulikult pidime me tegema ka selfiesid kaelkirjakuga, aga jäägu need privaatsfääri.
Teine peatus - telebašnja! Kuna me oleme kord juba sellised kõrguste- ja telehuvilised (eriti armastab kõrguseid M, kes väljendab seda hellalt kahe käega seintest ja reelingutest kinni hoidmisega), olime väga rõõmsad, et ka lätlased lasevad inimestel oma teletorni külastada. Õnneks oli keegi hea hing veebis kirjutanud, et ärgu lastagu ennast sissekäigu süütust välimusest eksitada - külastada saab ja valvelauas assisteerib teid kena proua. Täpselt nii oligi - sõbralik tädi võttis vastu 3.70 (jah, lätlastel on veel ikka eurole ülemiku ajast imelikud hinnad) ja sõidutas meid liftiga üles. Alla tohtis ise tulla, aga hoia jumal selle eest, et üles oleksime omapäi sõitma hakanud! Järgneb kohutuslik pilt vaatega teletornist.
Järgmine peatus - Teaduste Akadeemia. See paistab siin eelmise pildi peal ka, aga panen igaks juhuks ka suure pildi temast:
Kui me eelmisel korral Riiast läbi sõitsime, siis vahtisin ma seda kõhedust tekitavat hoonet terve aja kaugelt. M väitis, et tema hotell olla ühe ringreisi ajal olnud selle lähedal ja see olevat ligidalt jube. Igatahes selgus tänu kodutööle, et tegemist niisiis teaduste akadeemiaga, kus on samuti vaateplatvorm ning ma teadsin, et pean sinna saama ja seda õuduste hoonet seestpoolt nägema. Üles sõitmise eest küsiti viiekas ja korraks tundus, et see on hirmus palju. Kui aga selgus, et platvorm on avatud ja seda igast küljest, ei olnud mul üldse kahju. Sest vaadake, mina ei karda kõrgust ja jube tobe on, et ilusaid vaateid tuleb igal pool nautida läbi klaasi/võrgu/trellide. Seepärast oli Tallinna teletorn mulle pettumus ning ka õhupalli peale pole ma raatsinud minna.
M-i pildistamine koos panoraamiga osutus muidugi väljakutseks, niiet tema värisevate jalgade ja valge näo asemel vaadake lihtsalt kaunidust ja ilu:
Muuseas meenus mulle sellest akadeemiast üks väga kriipi seik. Nimelt tuli liftiga alla sõites mingil hetkel peale üks proua - ilmselt töötaja. 13. korrusel lift peatus ja enne, kui uksed jõudsid lahti hakata minema, pressis proua uste sulgemise nuppu. No ja kui need uksed korraks paotusid, siis seal tõesti ei olnud kedagi. (Siinkohal kujutage ette mingit õuduka soundtracki.) Kuidas ta teadis, et sealt keegi peale ei tule? Ahhh? Kas need uksed lähevad alati seal lahti? Peale seda tuli allpool veel keegi peale ja tädi ei litsunud ennetavalt uste sulgemise nuppu. Uuu-uu-uu-uu-uu. Peale kohustuslikku programmi parkisime südalinnas kõhud täis ja koterdasime niisama kohustusliku vanalinna keskel:
Päikse loojudes asutasime ratsu nina jälle Tartu poole tagasi. Kuna ilm oli ilus ja meel oli helge, siis jäigi Riiast supermälestus ja ma võiksin sinna iga kell hea meelega tagasi minna ning kauemaks jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar