Bränd njuu informeišn

Kuna ma tean, et mul on tervelt ÜKS lugeja, kes kindlasti olemas on ja kellel ei ole Facebooki, siis kleebin siia ka koduste tehtud hüad uut muusikat. Ole lahke (Kerli)!

Oh kurba elusaatust

Lugesin täna eeposesarnast artiklit Võrno õnnetust naisest, kes kannatas aastaid vaimse terrori all ja nüüd peab tasuks virelema veel ka. Minu eelhäälestus loole oli teada, sest minu vaated lähevad paraku Võrno omadest viimastel aastatel väga lahku, aga endalegi üllatuseks tekitas lugu minus täiesti teistsuguseid mõtteid.

Näiteks. Me oleme ilmselt tänu Välba saatele ja raamatule (mida keegi vist tegelikult väga lugenud pole) aru saanud, kui nõmedalt ja solvavalt Võrno oma perekonda suhtub ning mida peab sobivaks raamatus kõigile kirjutada ja rahvusringhäälingus suust välja ajada. See on selge nagu 1 + 1. Selleks, et kogu Eesti olukorra valususest aru saaks, ei olnud vaja kirjutada kolm meetrit haledat lugulaulu, kus ohver ikka kümme korda ohvrimaks tehakse. Me ausalt oleme ammu aru saanud, mis värk on. See, et inimene ette ja taha vabandab, kuidas tema tegelikult üldse ei tahaks tüli üles kiskuda, on umbes nagu viimase aja blogimaastikul kombeks, et "ma ei ütle seda üldse halvaga, aga Malle on ikka täisemm, no hard feelings". Arva, mis? Sa just kiskusid tüli üles, sa just ajasid selle inetuks, sa just tõid oma kakatriibuga aluspüksid pesukorvist välja. Mis sest, et see kakatriip polnud sinu oma - rõve on ikkagi! Loo ainus uudisväärtuslik osa on see, et Võrno ei toeta oma endist perekonda.

Teiseks. See on nüüd võibolla ebapopulaarne ja ebafeministlik seisukoht, aga kannatada aastaid või aastakümneid vaimset terrorit sellest suhtest lahkumata oli inimese enda valik. Ma saan aru, et terror teeb teinekord allaheitlikuks ja juba praktilistel kaalutlustel on keeruline lahkuda, aga kui sulle ikkagi jõuga ukse ette ei seistud ja rusikaga ei ähvardatud, oli sul võimalik lahkuda. See, et sa seda ei teinud, ei anna sulle õigust hiljem seda põhjalikult ajalehes lahata, kuidas see partner sind ikkagi õnnetuks tegi ja milline märter sa oled. Su sõbrad teavad seda ilmselt niigi, milleks sulle see ülejäänud Eesti rahvas?

Kolmandaks. Vahet pole, on väljaanne Kroonika või Aktuaalne Kaamera - sopaajakirjanik jääb ikka sopaajakirjanikuks. Kui see artikkel oleks olnud telesaade, siis oleks ajakirjanik kahtlemata ka pisarsilmil ohvrile õlale patsutanud ja kaastunnet nõudnud. Ehk oleks avatud mõni annetusliingi, et inimene ometi Egiptusesse sõita saaks.* 

* Siin kohal sooviksin tervitada inimesi, kes arvavad, et spaa on inimõigus ja ainus õnnelik olemise viis. Mina nt ei ole kunagi spaas käinud - mul lihtsalt pole selleks võimalusi ja ma teen teistsuguseid valikuid. Ma ei leia, et keegi peaks selle pärast annetuskampaania korraldama ja ma ausalt öeldes ei tunne selles osas ka teistele kaasa :).