Liba-puhkus

No etskae! Saigi kool läbi ja kuna ma olen tööl 0,75 kohaga, tundub, et ma ei käigi tööl :). Väike probleem on vaid see, et ma ei saa kuidagi ree pealt maha, ka siis, kui päris puhkusega tegu on. Mis ma siis olen oma koolist vabade nädalatega teinud? Kõigepealt olen ma maganud ja päris korralikult, ikka mitu korda ööpäevas. Umbes nii (aga kassi asemel olen mina):

Siis me käisime lennupäevadel passimas, aga ega päiksekaitsekreemi ei maksnud peale panna. Mis sest, et ma selle just ostnud olin. Nüüd koorun nagu leeprahaige. Tegelikult ma ei tea, milline leeprahaige välja näeb, aga ma ei viitsi guugeldada kah. Kõlab igastahes fäänsilt ja suursuguselt. Sellest ka üks meenutus:

Seal pildi peal on üks täpike ja see täpike on langevarjur ja tema jala küljes tilpneb Eesti lipp. See kõik oli tegelikult palju suurem ja lähemalt, aga telefon teeb sellise pildi, nagu oleksin koduaknast sinna Aardlapalu poole vaadanud :). 

Siia pildile jäi Luke mõisa park, kus me M-i ema oodates aega parajaks tegime. Oli teine täitsa pargi moodi, aga mõisahoone ise oli päris nukras seisus:

Eile toimus aga oodatud Emajõe Bluus, kus Cathouse Radio mängida põristas. Kohale sai meelitatud nii suured kui väiksed Kurrid ja oli ütlemata meeleolukas. See väike fakt, et mu kuradi kingad tegid jalgadele haiget juba umbes 1,5h möödudes, oli küll kerge tagasilöök. Ja oleksid siis mingid killerkontsad olnud! Ei, mingid suvalised väikse kontsaga kaunad! Fakk. Viimane kord, ma ütlen. Mugavaid kingi ei eksisteeri (vähemalt mitte minu maailmas, kus ma ei jõua Ecco sandaale osta). Igatahes, tulles tagasi Emajõe Bluusi juurde, siis seal oli erinevaid uusi ja vanu (peamiselt vanu) lõustu, mõned sellised, mida parem ei meenutakski. Kui Arno isaga bluusifestivalile jõudis, siis olid nii vaatajad kui esinejad juba kännuämblikuteks endid joonud, niiet samastuda oli raske, aga kui neist mitte välja teha, siis oli täitsa okk! Igatahes välja nägid need mutsud ja tutsud nii (mis neist esinejatest ikka näidata, neist teevad kõik uduseid pilte):

Jõudsin ma vaid korra käruvalvesse jääda, kui vanad pooltuttavad väga pullide nägudega must mööduma hakkasid (lähedalt!). Vaatasid heldinult last ja mind ja siis justkui noogutasid tunnustavalt. Aitäh! Ma olen seda väärt!

No ja nii see elu veereb, nagu hernes. Aga nüüd on lootust, et saan tööd juurde, sest kes siis puhkab, kui on võimalus ennast lolliks tõmmata.

Jällenägemiseni!

Klient: Seal Mustamäel on elumajad, seal peab mingi kontor ka ju olema?
Mina: Mille kontor?
Klient: Seal on korterid, seal peab mingi kontor ka olema?
Mina: ...
Klient: No seal Mustamäel, seal on ju palju kortermaju, et mis selle kontori number on?
Mina: MIS KONTORI?!
Klient: No kellele need majad kuuluvad?

Dafuq vol miljon siin tööl.

Argipäev

Ühes täiesti anonüümses asutuses.

Klient: Mis kellast Võru tänava postkontor lahti tehakse?
Mina: Üks hetk palun.
Klient: See on Eesti Post vist.
Mina: ...
Klient: See on vist Eesti Post hoopis.
Mina: ...
Klient: Eesti Post on see vist tegelikult.

Dafuq?

Vaat, kus!

Vaat, kus nüüd polegi kaua-kaua midagi postitanud. No asi on nimelt selles, et ma ei mäleta, millal mul viimati ei istunud kukil mõni kohustus, mida ma parajasti täitsin või edasi lükkasin. Ilmselt oli see augustis, sest septembrist läksin ma jälle kooli, kuna mulle tundus, et õppida on marulahe. No iseenesest nagu ongi, aga mai lõpuks on kett ikka nii maas, et lohiseb kolm meetrit tagapool. Ma ei oskagi seda kooliaastat kuidagi lühidalt kokku võtta. Maru on olnud. Kursusekaaslased on vahvad (erinevalt baka-ajast, kus ma kõiki intensiivselt ei sallinud: ma lihtsalt ei ole maavillase seeliku ja tee ja küpsiste tüüpi inimene, midagi pole teha!), õppeained on valdavalt huvitavad, veel valdavamalt on igasugu hirmsaid asju vaja teha, üle on elatud telepraktika (see oli jumalast über) ja esitatud on lugematul hulgal esseesid. Võibolla kõige jubedam ongi see, et enamasti ei seisne kodutööd õppimises, vaid andekas olemises - kirjuta säravaid esseesid! Põnevaid artikleid! Pane kokku pädevaid režiiplaane! Leia uusi vaatenurki! Ma arvan, et need tolmunud mesilased mu ajukäärudes on selle talvega paraja šoki saanud. Metoodilises plaanis on teistele muidugi keeruline järgi jõuda (ja ega ma ausalt väga ei ürita ka), sest filosoofiateaduskonna bakatöö metoodika oli because fuck you, that's why! Ja nüüd ma pean mingitest uurimismeetoditest pajatama. Örm... Kui ma olen kükitav mannatera, kas ma siis pean ikka oma metoodilisest kogemusest rääkima? Igatahes selle nädala lõpust alates on laias laastus "tere suvi!" ja mesilased võivad rahulikult jälle tolmuma hakata ja lepatriinu võib tšakraid ummistada. Aga ainult septembrini.

Kambajõmm

Lugesin ühelt teatavalt lehelt, kuidas üks kultuskirjanik põhjendab oma "õudusjuttu" ja seda, miks ta tundub, aga ei ole pornograafiline. Terasem lugeja (jah, sina) sai juba aru küll, millisest sekspommist jutt käib. Igatahes. Inimene paljastab mängleva kergusega, kuidas mõni kuulsus on ikka hirmus saatan, sest vaadake - ta tellib litse ja teeb kokat ja oi, missuguseid litse ja missugust kokat. Noh, ise küll lasi sellel (ilmselt tolle rikka ja kuulsa ärimehe kinni makstud) kokal ja prostidel hea maitsta, aga aastaid hiljem on ju kihvt skandaalne olla. Ma olen nii rebel, ma teen narkotsi ja see on cool. Umbes nagu 7. klassi poisid kooli nurga taga suitsetades ennast tunnevad.

Ma ei tahaks omale sellist sõpra. Aga ma olen sellist läheldalt näinud. Selline suurepärane sõber, kes tuleb kõigepealt hea meelega luurele ja on igati vahva kambajõmm, aga siis kümme aastat hiljem, kui juhtub, et peab mingit steitmenti tegema, paljastab selle isiku alatult. Nagu ise ei oleks seal nö käsi pikalt ees olnud. Look at me, ma olen eliidi tagatubades igasugu asju teinud ja näinud. Kui need kõik nii jubedad inimesed on, siis miks sa seal nendega koos orgiaid pidasid? (Abfab, 2015)

Mis puudutab seda "õudusjuttu" ennast, siis kunsti ei peaks ikkagi tsenseerima. Isegi, kui see on täielik saast.

Ma ei taha praktikalt ära tulla. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma tahan sinna tööle jääda. Kursavend pani ette, et ma keeldugu lahkumast. Mul kangastus kohe "Siin me oleme", et "ega ma alla ei tule, mkmm, te võite matta mind koos majaga!". Novot. Selline tunne ongi. Aga paraku ma olen hetkel tagasi ja paraku ma olen oma nõmedal päristööl, kust saab päris raha, mille eest saab päriselt elektri eest maksta ja värki ja elekter iseenesest ei ole nõme. Kas see on nüüd mingi sokraatiline jada? Kes teab. Igal juhul ma olen armunud, sama armunud, nagu kunagi teatrisse töökohana, olen ma praegu armunud sellesse teise majja ja töösse ja inimestesse ja...

***

Igastahes. Lõpuks ometi on ära tasunud, et ma omale meheks võtsin mingi arvutimänguri. Mul läheb nüüd äkšõli seda kallist ise kokku pandud arvutit vaja. Sest see suudab reaalselt jooksutada suuri montaažiprogramme ja see on nunnu.