Ma ei taha praktikalt ära tulla. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma tahan sinna tööle jääda. Kursavend pani ette, et ma keeldugu lahkumast. Mul kangastus kohe "Siin me oleme", et "ega ma alla ei tule, mkmm, te võite matta mind koos majaga!". Novot. Selline tunne ongi. Aga paraku ma olen hetkel tagasi ja paraku ma olen oma nõmedal päristööl, kust saab päris raha, mille eest saab päriselt elektri eest maksta ja värki ja elekter iseenesest ei ole nõme. Kas see on nüüd mingi sokraatiline jada? Kes teab. Igal juhul ma olen armunud, sama armunud, nagu kunagi teatrisse töökohana, olen ma praegu armunud sellesse teise majja ja töösse ja inimestesse ja...

***

Igastahes. Lõpuks ometi on ära tasunud, et ma omale meheks võtsin mingi arvutimänguri. Mul läheb nüüd äkšõli seda kallist ise kokku pandud arvutit vaja. Sest see suudab reaalselt jooksutada suuri montaažiprogramme ja see on nunnu.