Lugesin ühelt teatavalt lehelt, kuidas üks kultuskirjanik põhjendab oma "õudusjuttu" ja seda, miks ta tundub, aga ei ole pornograafiline. Terasem lugeja (jah, sina) sai juba aru küll, millisest sekspommist jutt käib. Igatahes. Inimene paljastab mängleva kergusega, kuidas mõni kuulsus on ikka hirmus saatan, sest vaadake - ta tellib litse ja teeb kokat ja oi, missuguseid litse ja missugust kokat. Noh, ise küll lasi sellel (ilmselt tolle rikka ja kuulsa ärimehe kinni makstud) kokal ja prostidel hea maitsta, aga aastaid hiljem on ju kihvt skandaalne olla. Ma olen nii rebel, ma teen narkotsi ja see on cool. Umbes nagu 7. klassi poisid kooli nurga taga suitsetades ennast tunnevad.
Ma ei tahaks omale sellist sõpra. Aga ma olen sellist läheldalt näinud. Selline suurepärane sõber, kes tuleb kõigepealt hea meelega luurele ja on igati vahva kambajõmm, aga siis kümme aastat hiljem, kui juhtub, et peab mingit steitmenti tegema, paljastab selle isiku alatult. Nagu ise ei oleks seal nö käsi pikalt ees olnud. Look at me, ma olen eliidi tagatubades igasugu asju teinud ja näinud. Kui need kõik nii jubedad inimesed on, siis miks sa seal nendega koos orgiaid pidasid? (Abfab, 2015)
Mis puudutab seda "õudusjuttu" ennast, siis kunsti ei peaks ikkagi tsenseerima. Isegi, kui see on täielik saast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar