Enjoy!
kolmapäev, november 28, 2012
Kaua tehtud kaunikene.
Vahepeal on ju kaua tehtud ka ühte kaunikest ja jagaks selle siinkohal absoluutselt ära - meie nunnu!
Enjoy!
Enjoy!
pühapäev, november 25, 2012
No tervist ä.
Kuna ma nüüd töötan arvuti taga ja aeg-ajalt on tööd väga vähe, luban ma pühalikult mõne rea siin ikka mõnikord kirja panna.
Esiteks olen ma vahetanud töökohta ja saanud sealjuures teada, et inimesed on väga rumalad. Vahepeal on ikka päris masendav. See pole enam isegi naljakas ja see, mis on naljakas, läheb ka meelest ära. Mõned stiilinäited:
"Kas te näete kuskil Tallinnas ka RMK platsi?"
"Kas kiiruskaamerad öösel ka töötavad?"
"Andke mulle maksu- ja migratsiooniamet."
"Miks STV klienditeenindus ei tööta öösiti? Ei, ma tean, et ei tööta, ma küsingi teilt, et MIKS?"
Noh, tegelikult on ikka normaalseid inimesi ka ja palju, aga vahepeal tundub küll, et kust need imelikud kõik välja ujuvad.
Kokku võttes olen ma lihtsalt väga väsinud, sest puhkust polegi nagu 1,5 aastat olnud - hakkab ikka ajudele küll. Kellegagi ma ei suhtle ja midagi kasulikku muidu ka ei tee. Kodus olen konstantselt horisontaalis ja vahetan ainult kanaleid. Ma saan ise ka aru, et see on täiesti mõttetu, aga ei jõua midagi targemat ka teha: lugemiseks on silmad väsinud.
Ainukene normaalne hobi on hetkel kudumine, aga see ajab mul ka vahepeal ka kopsu üle maksa. Siiski olen valmis saanud vestiga Arturile (ehk teen kodus pilti ka, siis saan näidata), sokkidega isale sünnipäevaks ja viimast lihvi ootab kampsik iseendale. Kuna ta ei allu mu nõudmistele ja ma olen teda juba kolm korda tagasi harutanud, siis meil ei ole praegu suhetega kõik korras. Mind tundes on muidugi ka täiesti võimalik, et ma harutan ta päris lahti ja hakkan otsast peale. Oma kevadrohelise pluusiga ma seda tegin ja see oli tegelikult õige tegu - kui ikka midagi jääb kripeldama või häirima, siis ei ole mõtet asja edasi kududa - lõpuks ei pane nagunii selga.
Muid uudiseid nagu polekski. Pühade paiku tulen Tallinnasse ka kindlasti käima, kas enne jõuan, pole teada.
Mumpsikuid tahaks hirmsasti näha küll (meaning perekond karukesed, Änneli ja Auri, armsad sugulised, vennad ja õed). Ükskord ma tulen niikuinii!
Esiteks olen ma vahetanud töökohta ja saanud sealjuures teada, et inimesed on väga rumalad. Vahepeal on ikka päris masendav. See pole enam isegi naljakas ja see, mis on naljakas, läheb ka meelest ära. Mõned stiilinäited:
"Kas te näete kuskil Tallinnas ka RMK platsi?"
"Kas kiiruskaamerad öösel ka töötavad?"
"Andke mulle maksu- ja migratsiooniamet."
"Miks STV klienditeenindus ei tööta öösiti? Ei, ma tean, et ei tööta, ma küsingi teilt, et MIKS?"
Noh, tegelikult on ikka normaalseid inimesi ka ja palju, aga vahepeal tundub küll, et kust need imelikud kõik välja ujuvad.
Kokku võttes olen ma lihtsalt väga väsinud, sest puhkust polegi nagu 1,5 aastat olnud - hakkab ikka ajudele küll. Kellegagi ma ei suhtle ja midagi kasulikku muidu ka ei tee. Kodus olen konstantselt horisontaalis ja vahetan ainult kanaleid. Ma saan ise ka aru, et see on täiesti mõttetu, aga ei jõua midagi targemat ka teha: lugemiseks on silmad väsinud.
Ainukene normaalne hobi on hetkel kudumine, aga see ajab mul ka vahepeal ka kopsu üle maksa. Siiski olen valmis saanud vestiga Arturile (ehk teen kodus pilti ka, siis saan näidata), sokkidega isale sünnipäevaks ja viimast lihvi ootab kampsik iseendale. Kuna ta ei allu mu nõudmistele ja ma olen teda juba kolm korda tagasi harutanud, siis meil ei ole praegu suhetega kõik korras. Mind tundes on muidugi ka täiesti võimalik, et ma harutan ta päris lahti ja hakkan otsast peale. Oma kevadrohelise pluusiga ma seda tegin ja see oli tegelikult õige tegu - kui ikka midagi jääb kripeldama või häirima, siis ei ole mõtet asja edasi kududa - lõpuks ei pane nagunii selga.
Muid uudiseid nagu polekski. Pühade paiku tulen Tallinnasse ka kindlasti käima, kas enne jõuan, pole teada.
Mumpsikuid tahaks hirmsasti näha küll (meaning perekond karukesed, Änneli ja Auri, armsad sugulised, vennad ja õed). Ükskord ma tulen niikuinii!
teisipäev, märts 06, 2012
No polegi nüüd väga ammu postitanud, aga täna tuli selline tunne.
Esteks - raha ei ole. Raha on aina vähem ja mina ei tea, kelle käes see kõik ülejäänud raha on. Mul ei ole raha, et Tallinnas käia ja mul ei ole raha, et kord kuuski õllel käia ja mul ei ole raha, et oma sõbrannale ammu lubatud õhtusööki korraldada ja mul ei ole raha, et kontsaplekke vahetada lasta jne. See rida võiks kesta lõputult. Hästi ei jaksa enam koguaeg lugeda ja sama korrutada: kahjuks ei ole raha.
Teiseks - ühe asja jaoks mul loomulikult tuli raha välja käia, aga elevus sellest on suurem, kui kilost kokaiinist, niiet ma arvan, et investeering on hea. Nimelt - Dylan Moran Eestis. Jeahh! Me oleme esimeses reas platsis, ütleme nii...
Kolmandaks - mees sai edukalt kuulsaks. Kümme korda kuulsamaks. Sooviks siin kohal tervitada häid sõpru, kes ei peljanud selle nimel telefoniarvet kütmast :D.
Rohkem polegi kohe nagu midagi öelda. Ilm on kevadine ja kaugel see suvepuhkuski enam on - meile antakse ju seda lausa 2 kuud. Hooaeg on varsti otsas ja võibki sammud kusagile põhjaranniku poole seada. Positiivseks tuleb jääda, seltsimehed, positiivseks!
Tellimine:
Postitused (Atom)