Olaf Glüpf

Minu sisepõlemismootor hakkab kohe-kohe läbi põlema. Eile ärkasin ma pool kümme, läksin raamatukokku, läksin seminari, läksin gängiga sööma, läksin raamatukokku, läksin Maarjaga Wilde'i, läksin Maarja ja Liinaga Sviiti, läksin Liinaga koju. Vahetasin riided ja läksin pool kümme õhtul teoreetiliselt Liinaga jalutama. Nooh, tee peale jäi jalgrattaga Alo. Siirdusime Illekasse, kust Poolde Kuute (sest Margus ostis auto ja tahtis rattaid kasta), seal olime poole kuueni :). Kolm tundi und ja Liinaga Genialistidele appi Lutsu Teatrimaja värvima (kus olid ka kõik teised). Ägesh. Sealt jooksuga koju ja jooksuga teatrisse, sealt muidugi Villusse. NÜÜD jõudsin ma koju ja potentsiaalselt saan ka magama.


Situatsioone Poolest Kuuest


Osatäitjateks mina, Liina, Alo, Margus ja Nõmevanamees (enamasti vaikiv ja mind käperdav) ja tema Nõmevanamutt (umbes 45-50 aastane kohutavalt tüütu ja kriiskava häälega).

NR. 1

Nõmevanamutt (mulle ja Liinale): No tere Kaagvere tüdrukud!
Mina: Unusta ära!
Nõmevanamutt: Kohe näha ju, et Kaagvere tüdruk.
Mina: Ma õpin TÜ-s.
Nõmevanamutt: Kas seal siis õpetatakse midagi sellist, mis TEILE sobib?!
Mina: Ma ei ole Kaagverest, ja mismõttes MULLE sobib?
Nõmevanamutt (õige närvis ja läbilõikavalt kriisates): Miks sa seda häbened!? Mida sa varjad?! Igaüks näeb ju!? Kelle jaoks sa ennast nii ehid? KELLE JAOKS? MIS SA MÕTLED, ET MA EI SAA ARU VÄ???

Teiste abiga rahustatakse osapooled maha, millele järgnevad muti pikad vabandused a'la: Sa oled nii ilus, et ma kohe lähen ilusate naistega tülli, tunnen konkurentsi.

NR. 2

Nõmevanamutt (osutades näpuga Alole): A mis tema nimi on?
Margus: Glüpf, Olaf Glüpf?
Nõmevanamutt: Ongi Glüpf jah? Ahah.

NR. 3

Nõmevanamutt: Sul on ka kindlasti mitmetonnised prillid eks? Minul peavad ikka kahetuhandesed prillid olema, ma olen ikka sellises eas ja mul peab soliidne olema!
Margus: Jaa, ma Kreetalt tõin need prillid.
Nõmevanamutt: Millal sa käisid Kreetal?
Margus: Kaks nädalat tagasi.
Alo: Minu prillid on Küproselt! Ma käisin eelmisel kuul. Lähen kahe nädala pärast Kreetale ka.
Nõmevanamutt on vaimustunud.
Nõmevanamutt: Mul olid need.. ää.. no mis need olid.. Kenzo! Kenzo prillid!
Margus vaatab tõsimeeli uurivalt oma prille: Mul on ka mingi firma...
Nõmevanamutt (Alole): A kelle sa Kreetale kaasa võtad?
Järgneb arutelu selle ümber, kas Alo võtaks muti Kreetale.
Alo: Ei, ma ei saa, ma lubasin juba Marguse kaasa võtta.

Kasvab välja kuskilt eelmisest arutelust:

Margus (rahulolevalt): Me oleme siin kõik Indias käinud. Ma olen neli korda käinud.
Nõmevanamutt: Issand! (Ahastuses) Ma olen AINUS, kes pole Indias käinud!

NR. 4

Nõmevanamutt (Alole): Küll teil kõigil on ilusad säravad hambad. Mul on juba tumedad.
Alo: Ma pesen neid hommikul ja õhtul. Soovitan sulle ka.
Nõmevanamutt: Mina pole oma hammastega midagi teha lasknud! Mina olen alati teadnud, et minu hambumus on minu identiteet!!!

NR. 5

Mutt mängib arvamusliidrit.

Nõmevanamutt: (viidates minule) Tema on ilus! (Viidates Liinale) Aga tema on... eee... tundeline.
Järgneb meie diskussioon, kuidas Alo on VÄGA ilus ja Margus VÄGA tundeline.




Isver neid oli nii palju, et ei suuda kõike edasi anda. Aitab kah.

Halleluja!

Äge ja aktiivne, nagu ma olen, olen ma jõudnud hakkama saada igasuguste asjadega.

Laupäeval käisin ma Aloga Alatskivil Liivi etlejate konkursi žüriis. Võib vabalt kuhugi risti teha, sest ma olin esimest korda kuskil žüriis. Üldiselt läks hästi, oli vahva ja sai vägagi vajaliku Kaubamaja kinkekaardi selle eest.

Samal õhtul aga ootas ees B sünnipäev ja saunapidu, mis oli... ehhee... möll. Kahepeale läks sisse pudel rummi koolaga ja kaks suurt Gini. Nende jookide vahepeal toimus minu elu parim ja lõbusaim saun - nimelt segasaun, mille käigus sai paljalt öösel õues joostud, mudainglit mängitud (mina see loomulikult ei olnud, kes murru pikali viskas) ja üldse ägedalt aega veedeldud.

Pühapäev algas Alo kõnega - kiire horisontaalist vertikaali tõusmine telefonile vastamiseks ei olnud hea mõte! Hakkas väga paha. Siis sain ma ka teada, et A oli juba mitu tundi käinud ihumahlasid suu kaudu väljutamas. No minul õnneks nii halvasti ei läinud. Päike, jalutuskäik ja seljanka made a whole world of difference.

Täna sain ma Mari-Leeniga üle väääääga pika aja kokku ja oli ütlemata vahva ja tore. Õhtul toimus aga munadepühapidu Auri pool, mis sisaldas palju nalja, palju mune (mis on kõik nüüd minu kõhus), palju muffineid, piima, mahla, kohvi (panete tähele - mitte üldse alkoholi!) ja liblikafoobiat. Ja pildistamist. Seda näete hiljem.

Ja korra tahaks vinguda ka. Kas te olete täheldanud, et kui maksta kaardiga, millel on kiip (st. tuleb poes pin-kood sisse lüüa), siis müüja ekraanile ilmub teksti "Toksi pinn või mida iganes" 2 sekundit varem, kui sinu omale. Mispeale müüa KOHE ütleb "Vajutage pin palun..." ja siis tuleb kohe 1 sekundi pärast mulle ka kiri. Mis sa arvad, et ma olen MORON või!??? Et ma ei oska lugeda? MUL EI OLE SEE KIRI VEEL TULNUD, KOHE TULEB, KÜLL MA SIIS TOKSIN KURATTT!!!!!

Snickers

Nutty and gooey - you always satisfy.

What Kind of Candy Are You?

Kas on tõehetk lähedal või on jama?!

Jeei! Täna oli jälle "Sada aastat...", mida polnud juba tükk aega mängitud-nähtud. Sai ikka parajalt nalja, kui mõni poolspagaati kukkus ja mõni oma teksti raamatu vahelt üles ei leidnud. Meie neljakesi esimeses reas igatahes irvitasime. Aga kõige ägedam oli see, et me kinkisime kogu trupile üllatusmunad, mis tekitasid täitsa elevust ja furoori :). Armaš. Peale seda mõned joogid trajektooril Villu>Illekas ja varakult kotto ära. Ei olnud kuidagi tuju. Ootasime küll eiteamida, sest on ju täna täiskuuöö ja oleks pidanud tulema möll ja hull, aga näetsa, minust läheb see igatahes ilmselt mööda. Või nii.

Vägev oli ka rekvisiitor, kes meile "Saja aasta..." sigarillot pakkus, mida laval tõmmatakse ja mille mõnus kirsilõhn juba proovidest saati meil ila jooksma paneb. Kahjuks müüakse seda ainult Venemaal, aga ehk üks tore inimene toob, kellele ülesanne delegeeriti.

Täna oli Alol miski purjakil ajakirjanik sabas. Oimaivõi. Ajakirjanikud ka ruulivad (nagu ma peaaegu ka ise).

Aga muidu on ikkagi kuradi armsad sõbrad mul, kellega saab peale kõige muu olulise ka mühinal kildu rebitud.

Oo, Aafrika, oo.

Illustreeriv pildike...

...eilsele purjutamisele.

Hälou.

Raport. Liina juures. Auri on ka. 2 pudelit shampust. 2 siidrit. metaxa. väga purjus. Taalmaa kaitses meid koos Sahlmanniga. nad on toredad. me armastame neid totaalselt. mingi värdjas mees jootis meid täis ja taalmaa on tore ja kaitses meid. ootas kuni villu pandi kinni ja tuli koos meiega välja. ja ma rääkisin sahlmanniga rootsi keeles. ja laulsime don't worry be happy't. ilgelt äge. armastame üksteist . armastame maarjat ka, kes puudub. ja me oleme ikkagi kastis.

Sama palun!

Eilne päev Liinaga oli vahva. Konverents, kus olid Muzhäänid hujäänid oli.. noh igav ei olnud, aga mõne asja üle annaks vinguda. Eriti selle üle, et Tiiu suud lahti keeldus tegemast. Siis me siirdusime Sadamateatri kohvikusse (mille nimi, mida keegi niikuinii ei tea, on mingil kahtlasel põhjusel Fortuuna), kust me siiski minema ei saanud enne, kui olime pöörtsheisinud kellakuuepileti "Tähtedele hommikutaevas". Siis me vaatasime selle ära - minul kolmas, Liinal teine kord, ja siirdusime Illekasse. Selgus, et kuna Villu oli eile reserveeritud, oli see kogu kupatusega kolinud Illegaardi. Sama seltskond, teine koht. Ja vaatamata ka igasugustele kummalistele asjadele, oli lõppkokkuvõte siiski tore :). Täh Liina!

Liina kolib asju, et istuda paremasse lauda, kus on diivan.
Ivika: Kolime vä?
Liina: Ma tahan diivanit.
Ivika: Ma tahan paljusid asju!
Liina: Jah, aga diivanit on ikka vaja!

:D

Austa raadiotelefoni, raadiotelefon on vanem kui meie.

Umbes kell 18.00

Tirr!
Ivika: Jah!
Liina: Mis teed?
Ivika: Ei midagi, uimerdan, koristasin ja nii...
Liina: A. Ma ka uimerdan. Teeme midagi ka täna või?
Ivika: Ma ei tea. Praegu ei viitsi vist.
Liina: Ok.
Ivika: Ok.

Umbes kell 20.30

Tirr!
Liina: Jaah?
Ivika: Ikka veel uimerdad ve?
Liina: Jep.
Ivika: Teeme midagi.
Liina: Okei.
Ivika: Ma helistan Alole.
Liina: Okei.

Pooleteise tunni pärast jõime me seltskonnaga Alo mann.


Seda nimetatakse vist tsükliks, kui alates teatriaasta peost on olnud väga palju vähem alkoholita päevi, kui neid, mis alkoholi sisaldasid. Njaah. On toimunud vahvaid olenguid, näiteks Liina soojenduspidu, esimese aprilli vastu võtmise pidu, esimese aprilli pidu Alo juures ja Alo uute särkide ristsed eile Auri juures. Põhjuse leiab alati ;).

Üldiselt. On saanud palju nalja ja niisama töllerdamist. Eile käisime Kaubamaja osturallil (millest ei tulnud keegi ilma roosa kilekotikeseta välja). See oli nagu suur sotsiaalne üritus, tundus, et kogu Tartu oli sinna kokku jooksnud ja iga riiuli vahel oli mõni tuttav nägu. Inimestel ikka on raha palju, ma vaatan. Võtakš kašvõi ühe kilekotikeše šedašamušt.

Justnagu ma teaks üleliia palju luulest, sai minust Liivi vabariigilise luulevõistluse žüriiliige. Hip hip hurray. Noh, vahet pole iseenesest, huvitav kogemus või nii.

Teatavad inimesed hakkavad mul fantoomideks muutuma. Kõik jälitavad mind :). Või siis on Tartu lihtsalt natuke väike või nii.

Raport lõpetatud.

...

Tühi tunne on kohati. Seletamatu. See, et kõik, mida ma tahan, on nii kuradi kättesaamatu ja kauge. Kas elu ongi selline? Kas me jääme alatiseks taga nutma eesmärke, mida me ei saavutanud? Kui nii, siis on kuradi mõttetu kogu see värk. Südames pitsitab ja õhus ei ole hapnikku. Rimainderid sellest, mis võiks olla, tõmbavad nahasse veriseid jooni. Valus ei ole. Lihtsalt hingata pole midagi.