Vaksali linnaosa
Rohi oli roheline ja isegi sombune sügis tundus megaromantiline, sest ma olin just saanud oma elu peale ja ka suur armastus tahtis südame lõhkema panna. Ma mäletan, kuidas ma ei jaksanud ära oodata, et ema ja isa peale kolimist OMETI minema hakkaksid ja ma saaks OMA KORTERIS elama hakata. Korter oli pisike ja nunnu, köögilaual oli kolakas arvuti ja suitsu kulus MSN-is istudes omajagu. Ümbruses olid taarapunkt, kus müüdi hädavajalikku suitsu ja siidrit, ja kaks mõttetut keldripoe stiilis kauplust, kust kunagi midagi võtta polnud. Linna aga ei viitsinud ka poodi minna ja autot mul polnud. Pealegi ei jaksanud ma ei enne ega jaksa ka nüüd poekotti tassida. Või oleks õigem öelda "ei viitsi". Igatahes oli kesklinn jalutuskäigu kaugusel ja vastse tudengi elu suhteliselt ebatüüpiline, sest elasin ikka PÄRISELT oma kodus. Mäletan, kui Köörst tuli külla, et saaksime õhtuks koos küpsisetordi teha, ja oli sügavalt imponeeritud sellest, et mul olid potid ja pannid ja noh.. asjad. Kuna aga armastus oli peal ja kahekesi me sinna ühte tuppa ära ei tahtnud mahtuda, hakkasime uut korterit otsima.
Pepleri tänav
Mäletan siiani, kuidas ma viimast korda sooja kevadpäikese käes esimese kodu tagatrepil istusin ja mul oli nii-ii kahju sealt ära kolida. Uus korter oli küll suurem ja keskusele veelgi lähemal, aga see oli kehvemas seisus. Ega tal pealtnäha miskit viga polnudki, aga Pepleri korteris ma õppisin, et sõdurpoiste tehtud silikaattellistest majad on ehitatud sõna otseses mõttes sodist. Esiteks oli seal kardinapuuasemel kaks konksu. Hästi. Panime kardinapuu. Kui ma ükskord kogemata kardinasaba peale istusin, kukkus puu koos kogu täie ja tüüblitega mulle pähe. Kuidas ta tagasi sai - ei mäleta. Ju seal isa karvane käsi mängus oli. Vannitoas ei olnud ühtegi rätikunagi, see-eest aga hulganisti jälgi nagide ajaloost. Sein oli lihtsalt vanade eestlaste kaerahelbepudrust valmistatud, ma arvan. Mört või kört - mis vahet seal on! Elektrikork särises nagu praetaks muna ja pidevalt kärssavaid seinakontakte parandades tiris isa sealt asbesti välja (ja röökis). Lisaks oli korteril ees igaks petteks nikerdustega puituks, mis võis parimal juhul olla mõeldud mingiks siseukseks. Selle ees oli ühe keeruga liblikaga lukk. Montaaživahtu keegi ukse ümbert ära ei lõiganud, uksepõski ei viimistlenud ja vähemalt cm-sest vahest ukse ja lävepaku vahel ei olnud ka numbrit tehtud. Eks me siis kuulasime, mida naabrid trepikojas arutasid. Magamistoas oli meil kaks arvutit - kummalegi oma. Tundub praegu täitsa koomiline. Ju oli vaja. Kööki mahtus vaevu üle ukse sisse astuma, nõusid tuli pesta hambapesu jaoks mõeldud kraanikausis. Ma mäletan, et süüa ma teha (vist) ei osanud ja seal köögis (kindlasti) ei tahtnud ka. Üle õue oli VEEL ajuvabam ja väiksem pood. Hiljem sain teada, et selle ärinimi on Õnnelik Juhus. See on väga tabav, sest sealt poest midagi saada oligi õnnelik juhus. Aga siis sai armastus otsa.
Annelinn
Kolisin suure kiiruga eraldi elama ja kõik, mida ma lubada sain, oli korter Anne tänaval. See oli mu elu üksildaseim aeg. Ma ei tundnud mitte kedagi, kes elaks Annelinnas (hoolimata sellest, et mu parimad sõbrad elasid Mõisavahes, aga see oli liiga kaugel). Ma olin varem arvanud, et Tartus pole pensionäre ja venelasi, aga ma sain teada, et nad kõik elavad nüüd minu trepikojas. Ka korteriomanik kandis Venemaa peaministriga sama nime. Korter ise oli tavaline, aga et ikka õiget Annelinna vaibi saada, oli vannituba puiduga üle löödud nagu wannabe saun. Ja traditsiooniliselt üürikorteritele, oli magamisase kohutav. Köögis oli kõikide nõukogude inimeste eluunistus - vineerist nurgadiivan! Vana hea Kristal külmkapp oli meeleolu andmiseks värvitud potisiniseks. Nagu ka naabrite metalluks. Nemad olid mu korteri omanikud :D. Risti üle õue oli VEEL KOHUTAVAM toidupood, kui need eelmised. Sealt ei olnud tõesti midagi võtta. Aga kaugemale väga minna ei viitsinud. Niisiis toitusin tihti sellest, mida sealt poest kõike osta ei saanud. Annelinnas elamine oli täielik isolatsioon ja kodus olles tundus kogu linn ja melu ja elu nii-ii kaugel. Jõudsin seal elada 7 kuud, kui mind päästis sõbranna.
Kalevi
Üks minu sõbrannadest otsustas jätta pooleli haridustee Tartus ja siirdus Viljandisse ning korteris tekkis kohe vakants. Mäletan selgelt Õllesummerit, kus sain telefonikõne "koli sisse". Olin väga õnnelik ja isegi mu isa suurim hirm, et ma ei kujuta ette, mida ahiküte tähendab, ei läinud mulle korda. See hirm püsis tal, muuseas, terve aja ja püsib siiani, kuigi ma üritan talle selgitada, et ma olen aastaid ahiküttega edukalt elanud. Ei tea, kas ta on nüüd õnnelik, kui pidin oma minevased, olevased ja tulevased säästud katla alla panema? Igatahes oli seal koguaeg marulõbus: külalisi tuli sõna otseses mõttes uksest ja AKNAST, katusel sai päevitada, kuuri taga grillida, ükskord tulid füüsikud vedela lämmastiku kanistriga ja tehti viinakuubikuid, ükskord istusid paljad mehed, hundimaskid peas, mu kamina ees ja suitsetasid jumalteabmida, me kirjutasime tribuutlugusid surnud hiirtele ja majutasime balletiartiste vaibale magama. See kõik oli vapustavalt vahva hoolimata sellest, et 1) dušiall tuli käia külmas kuubikus köögis, 2) hiired olid nii ülbed, et hängisid keset tuba, 3) boiler asetas hellalt kõik oma 100 liitrit vett puumaja köögi põrandale, 4) all oli sama omaniku firma, kelle töötajad keeldusid küttepuude auto eest oma parsat minema ajamast ("kas ta siis vaadata ei saa, kui ta kallab?"), 5) mu toas oli aeg-ajalt 13 kraadi sooja, ja 6) ma magasin ülikooli ühikast ära aetud vineervoodil, mida kattis madrats kirjaga TRÜ 1984. Ühel hetkel aga oli miskine teema, et korterikaaslane läheb ära ja mina ei tahtnud ka sinna üksi jääda. Tegelikult ta ei kolinud veel niipea ja jõudis elada nii mõnegi imeliku inimesega seal, kes vihkasid kirglikult võõraid inimesi (ent kolisid siiski täiesti võõra tüdruku läbikäidava toaga tagumisse tuppa).
Vaksali linnaosa - jälle
Mina aga kolisin tagasi metamorfoosi läbinud esimesse korterisse. See oli nüüd moodsam ja avaram kui eales varem. Lahkunud olid seinad ja uksed, aga juurde oli tulnud õhku. No ja sõbrannast korteriomanik oli jokkis peaga üritanud natuke kunsti ka seintele teha, mis oli halva ideena tundunud KOHE, kui ta kaineks sai. Aga sinna kolimine oli kohtumine vana hea tuttavaga. Paraku kolis märkamatult sellesse uberikku sisse ka kavaler. Ruumi oli tõe-sti vähe isegi siis, kui kavaleril peale riidehunniku ja arvuti suurt midagi kaasas polnud. Aga armastus oli suur ja head lambad, teadagi, mahuvad igale poole ära ilma teist nägu tegemata. No ja nii me siis (ilma teist nägu tegemata) elasime seal peaaegu 6 aastat. Kõik oli nii oma - naabrid, õu, kvartal. Aga seda tunnet enam ei olnud, mis oli esimesel korral. Mis oli siis, kui ma istusin trepil ja ei tahtnud ära kolida. Et oleks veel kitsam ja huvitavam, võtsime me ka kassi. Seda tegin ma muuseas ka eelmisel korral seal elades, kuid too miisu jäi toonasele elukaaslasele. Ma tean, et ta pani seda pahaks, justkui ma oleks oma looma tema kaela jätnud. Mina aga tahtsin tegelikult head - mul oli temast nii kahju (ja endast ka), et mul polnud südant kassi ka minema viia. Nii me igal juhul kolmekesi seal 25 ruudul rõõmsalt eksisteerisime ja ma sisendasin endale, et meil on kõik vajalik olemas (ja oligi). Boonuseks lugesin seda, et me pole veel üksteist kirvega ööpimeduses mõrvanud - järelikult sobime küll. Aga ühel hetkel ma enam ei jaksanud elada-süüa-oleskleda ainult voodis. Ma unistasin elutoast. Isa hakkas naerma, kui ma talle seda rääkisin, ja meenutas, kuidas ta minu (lapseea) sünnipäeval köögilaua taga tiksus ja unistas, et tal oleks magamistuba. Nii see elu kord on. Aga äraminek tundus ka hirmutav - korter oli selle ajaga ikka korralikult vatti saanud, kuigi me seal ei läbutsenud ega laamendanud. Valged seinad köögis lihtsalt amortiseeruvad. Lisaks oli meie eest laamendanud kass, kelle kahjude korvamine tundus enne lahkumist mõttetu ja pärast lahkumist tüütu. Õnneks saime ikkagi sõbrannast omanikuga kokkuleppele, et remont tuleks nagunii. Ma loodan, et ta pikka viha ei pea.
