Teise-ringi kodu ostnud inimesed teavad ilmselt, kuidas sisse kolides selgub, et kõik on katki. KÕIK. Ma kirjutasin sellest peale kolimist ka ja ei jõudnud ära oodata, millal ükskord see ring peale saab. Nüüd on lõpuks kardinad ka magamistoas ja külaliste jopesid ei pea viima magamistuppa (peale nagi paigaldamist tammus M veel korduvalt ja korduvalt vanast harjumusest magamistuppa jope järele :D) ja kerisel on uued kivid. Tegelemata on veel dušialusega, kust tundub peale pesu miskit veidi lekkivat. Aga ei jõudnud ma selleni, kui juba detsembris väikest hoiatust andnud küttekatel otsustas, et temale aitab. Kuigi kodu oli väga soe (isegi palav) ka nii, et magamistoa regulaator sees ei olnud (muidu hakkas katlast päris vesi kohe välja jooksma) ja põrand oli ainult poole korterini soe (sest ka tsirkulatsioonipump oli läbi), oli selge, et see kohutav-kohutav väljaminek tuli ära teha. Kogemata arvutasin ükspäev hinna "vanasse rahasse" ja pidin perseli kukkuma. Olin natuke aega täitsa turris ja stressis, sest seda mitut tuhandet eurot lihtsalt pole kusagilt võtta. Õnneks pank veel halastas meie peale, aga lisakulutused ei olnud just päris plaanis. Meeleolu jõudiski juba normaliseeruda, kui ühel pühapäeva hommikul tööle sõites rammis mind küljelt üks tundmatuks jääda sooviv isiksus, kes põgenes sündmuskohalt. Ja nagu Ambla vanasõna ütleb: kes ei pane kirja avarii põhjustaja numbrit, maksab kasko omavastutust. Ehh. Mõni päev hiljem lükkasin mind hommikul tüütava kassi öökapilt koos oma telefoniga maha, millel on nüüd kaks tükki klaasi ühe asemel. Sellele ma isegi enam ei reageerinud. Eile kukkus e-sigaret maha ja selle paagi klaas purunes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar