Kes mind lähemalt teab, on ilmselt märganud, et ma olen suur Eesti filmide entusiast. Mulle tõesti meeldib kodumaine film, mis siis, et paljaste inimestega ja veetakse koera laipa. Kui kiirelt lugejale oma maitse kaardistada, siis "Klassikokkutulek" ei meeldinud kohe üldse ja lemmik on seni "Sügisball".
Igatahes ei julgenud ma siiani vaadata filmi "Päevad, mis ajasid segadusse", seda just väga vastuolulise kumu pärast, mis filmi ümber avalikus ruumis oli. Olen kuulnud kommentaare alates "filmist, mis ajas segadusse" kuni eiteamilleni, positiivset sõna ei ühtki. Seepärast olin üsna üllatunud, kui film mingi teatud täitsa intelligentse näoga inimeste rühma poolt Eesti aasta filmiks valiti. Film vedeles kurvalt mu arvutis juhuse tahtel täpselt selle päevani, kui seda ka telerist näidati, aga ma jõudsin vaatamisega siiski pool päeva ette.
Igatahes olin ma positiivselt üllatunud - film oli sisukas, mõtlemapanev, natuke naljakas ja ühtaegu kurb. Ja äkitsi sain ma aru, miks inimestele tundus, et siin on mingid fragmendid ainult. Narratiiv oli täiesti olemas, aga selleks tuli endal ka natuke tööd teha. Ei saa koguaeg nii, et asi mäletsetakse publiku eest läbi. Ja ma ei taha nüüd kõlada mingi intelligendinärakana, aga järelikult on palju inimesi, kes enam teistsugust sisu ei oskagi tarbida. Ainult mäletsetut. Sest muudmoodi ei oska ma seletada seda, et inimeste arust süžeed justkui polnud. (Ja et "Klassikokkutulek" nii paljudele meeldis.)
Ja nüüd lugesin ajalehest, kuidas Tõnu Trubetsky on jubedalt segaduses, sest filmis ei olnud üldse õiged 90ndad. Ma ei tea, kust selle filmi kuvandisse läks sisse selline asi, et tegemist on publiku arust mingi 90ndate antoloogiaga. Ehk vaatajate muljetest veebis? Igatahes ei tundu filmi vaadates küll kuidagi, et see pretendeeriks mingisugusele ajaloolisele tõele või nostalgilistele meenutustele. Eelkõige on see ikkagi filmiKUNSTI teos, teatud loojate nägemus mingist narratiivist ja seda ümbritsevast keskkonnast, mitte aga õppematerjal või dokument. Päris kole, kui filme tohiks teha ainult ajaloolisest tõest lähtuvalt.
2 kommentaari:
Sul on Taneliga täpselt sama maitse, mis puutub Sügisballi või Klassikokkutulekusse. Klassikokkutulek ei meeldinud mulle ka, kuid ei oskagi öelda, mis mul see kõige lemmikum Eesti film on. Sügisball on kindlasti lemmikute hulgas.
Päevad, mis ajasid segadusse mulle meeldis. Selline Mullavere vibe tuli kohe peale :D :D .
Oli jah Mullavere vaib :D
Postita kommentaar