Austa raadiotelefoni, raadiotelefon on vanem kui meie.

Umbes kell 18.00

Tirr!
Ivika: Jah!
Liina: Mis teed?
Ivika: Ei midagi, uimerdan, koristasin ja nii...
Liina: A. Ma ka uimerdan. Teeme midagi ka täna või?
Ivika: Ma ei tea. Praegu ei viitsi vist.
Liina: Ok.
Ivika: Ok.

Umbes kell 20.30

Tirr!
Liina: Jaah?
Ivika: Ikka veel uimerdad ve?
Liina: Jep.
Ivika: Teeme midagi.
Liina: Okei.
Ivika: Ma helistan Alole.
Liina: Okei.

Pooleteise tunni pärast jõime me seltskonnaga Alo mann.


Seda nimetatakse vist tsükliks, kui alates teatriaasta peost on olnud väga palju vähem alkoholita päevi, kui neid, mis alkoholi sisaldasid. Njaah. On toimunud vahvaid olenguid, näiteks Liina soojenduspidu, esimese aprilli vastu võtmise pidu, esimese aprilli pidu Alo juures ja Alo uute särkide ristsed eile Auri juures. Põhjuse leiab alati ;).

Üldiselt. On saanud palju nalja ja niisama töllerdamist. Eile käisime Kaubamaja osturallil (millest ei tulnud keegi ilma roosa kilekotikeseta välja). See oli nagu suur sotsiaalne üritus, tundus, et kogu Tartu oli sinna kokku jooksnud ja iga riiuli vahel oli mõni tuttav nägu. Inimestel ikka on raha palju, ma vaatan. Võtakš kašvõi ühe kilekotikeše šedašamušt.

Justnagu ma teaks üleliia palju luulest, sai minust Liivi vabariigilise luulevõistluse žüriiliige. Hip hip hurray. Noh, vahet pole iseenesest, huvitav kogemus või nii.

Teatavad inimesed hakkavad mul fantoomideks muutuma. Kõik jälitavad mind :). Või siis on Tartu lihtsalt natuke väike või nii.

Raport lõpetatud.