Nagu tavaliselt, on meil kuu lõpus näpud totaalselt põhjaks. Siis tärkab minus aga eriline kihk "midagi teha". Nii ma siis eile peale tööd kodus vingusin M-ile, et viiiiiii mind kuhugi. Ma ise küll eriti ei uskunud, et viib ka, kuni ta järsku voodile käntsatas ja telefonist mingit matkarada mulle näitas. Ma pean ütlema, et kell 8 õhtul ei olnud matkarada päris see, mida ma silmas pidasin, aga ma olin leplik (sest ta lubas mind kuhugi ju viia). Teiseks pole ma kunagi rabas käinud ja see pidavat raba olema.
Kohale jõudes ootas meid ees räigelt sääski ja võpsik. Ma juba ilkusin, et see ei ole see raba, mida mulle on reklaamitud.
Mida edasi rada läks, seda kiiremaks muutus samm, ütleme nii. Ümber meie tiirutas ikka metsik kogus sääski. Lõpuks jõudsime aga ka rappa-rappa ja sääseraisad kadusid nagu imeväel.
Oli ikka ilus küll ja 5-kilomeetrine rada sai läbitud võrdlemisi kiiresti. Ega meil polnud ka aega molutada, sest kell oli palju ja pimeda kätte ei tahtnud jääda. Conclusion: peab tihemini vinguma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar