Mida ma enam ei viitsi

Juba mitmeid aastaid märkan ma, et on teatud asjad, mida enam lihtsalt ei viitsi teha.

1. Ei viitsi vastu tööpäeva pidutseda. Ma mäletan, kuidas kunagi oli täitsa tavaline mõnetunnise magamisega täitsa edukalt (teatris) tööl käidud ja sealt siis jälle kuskile Zavoodi kanti ujutud. Ja nii iga päev. No lihtsalt ei viitsi enam. Kui on suur häda, et just tingimata peab välja minema, siis kindlasti karskelt.
2. Ei viitsi murul õlut juua. Olgu selleks Pirogovi plats või mõne muu grüüne - tahaks ikkagi, tähendab, pehme pääle ja külma õlut ja viisakat olustikku. Minu arust pole see isegi seotud vanusega, vaid pigem sissetulekuga - ma käin iga päev tööl selleks, et ma ei peaks mingit pilkut kuskil niiske peega lürpima.
3. Ei viitsi suhelda igavate inimestega. Kunagi mulle tundus, et kõiki suhteid tuleb elueest soojas hoida. No ei tule. It works both ways - tahad, helistad, ei taha, ei helista. See ei kehti nende inimeste kohta, kes on nii vanad ja armsad, et olgu paus kui pikk tahes - ikka jätkad juttu sealt, kus pooleli jäi.
4. Ei viitsi teha uusi asju ja isegi hakatu uusi sarju vaatama. Mingi ma-tean-see-on-igav fenomen, mis vanusega tekib. Õudselt nõme.

Aaaga peale seda, kui vanusele number 3 ette kukkus, on ka mõned asjad mida ei peaks tegema (aga läheb meelest ära).

1. Kargama diskol hullunult Verka Serduchka järgi.
2. Kargama diskol Aisha-Grisha järgi.
3. Proovima rulluisu diskot kaherealiste rulluiskudega.
4. Lisama eelnevatele meeldivas koguses alksi.
5. Lubama kuskile joogasse minna,
You get the gist.


Selle postituse põhjal tundub, et alkohol on mu põhihobi ja -probleem. Tegelikult on kõik hästi, ausalt. Vahepeal olin juba peaaegu, et karsklaseks saamas, sest lihtsalt EI OLNUD AEGA. Aga juba kohe-kohe algab aega, kui ma tulen mootorsaega!