Tööintervjuud

Ma olen käinud oma elus päris paljudel tööintervjuudel, sest ma polegi peaaegu töötanud ühelgi kohal, mida ma naudiksin. Erandid on mõned lühemad projektid, mida ma tõesti kaifinud olen. Igatahes olen ma palju aastaid vaikselt tööturul ringi nuuskinud ja siia-sinna oma CV-sid saatnud. Mitte päris valimatult, aga on ka seda ette tulnud. Tihti kutsutakse mind seejärel tööintervjuule ja vahel on need vahvad, tihti aga piinlikud. Kui ma mäletaks, kes seda oma blogis kunagi kirjutas, siis ma viitaksin talle lahkelt, aga olgu öeldud, et keegi kunagi kirjutas pikalt sellest, kuidas tööandjad unustavad ära, et ka see on nende firma PR ja visiitkaart, kuidas nad konkurssidel inimestega käituvad.

Siin minu lemmikud hetked nendest suurepärastest aastatest:

* Sa tahad, et ma kirjutaks motivatsioonikirja, et kandideerida andmesisestajaks või millekski veel triviaalsemaks, mida nt tudengid õpingute kõrvalt teevad, et endal hing sees hoida. Ma olen aastaid andmete sisestamisest unistanud ja ma tunnen, et see aitaks mu karjääril sobivas suunas areneda.

* Sa ei kirjuta töökuulutusse palka, kuigi koht on avalikus sektoris ja läbirääkimisteruumi pole üldse. Hiljem selgub, et palgavahe praeguse töökohaga on 1 euro. Jess.

* Sa lihtsalt ei vasta. Sa ei viitsi või tuli CV-sid liiga palju või ma ei teagi, mis juhtus, aga sa esiteks ei vasta, et sa said avalduse kätte (see on muuseas viimase 10 aastaga ikkagi paranenud), rääkimata siis sellest, et sa midagi otsustasid.

* Eriti advanced variant on see, et sa lased mul teha proovipäeva (barely legal, khm khm), aga unustad siis mulle öelda, et sa mind tööle ei võta.

* Sa vastad mu CV peale, et peale "pikka ja põhjalikku kaalumist (koos pisarate ja 10 paki suitsuga) otsustasime siiski teise kandidaadi kasuks." Ee.. misasja, ma ei käinud isegi töövestlusel ju!

* Sa paned mind vestluse ja proovipäeva ajaga lihtsalt fakti ette: see toimub homme kell 10. Nii armas! Sa näed, et ma olen hetkel töösuhtes, aga sul on suht suva.

* Sa küsid vestlusel, miks ma kandideerin. No mis vastust sa ootad? Aus vastus oleks enamasti, et parem tuvi peos kui varblane katusel, sest kui tihti neid unistuste töökohti ikka vabaneb. Tahaksid sa seda kuulda või?
* Sa ei ole mu CV-d lugenud ja küsid kõik asjad uuesti üle. Aga sa oled tähtis direktor, kes tuli intervjuud kaaperdama. Boonus selle eest, et sa ei kuula ka, mis ma vastan. Äkki plaanid CV-st lugeda?

* Sa küsid, kui kiiresti ma oma kehtivast töösuhtest lahti saan. Tööandjana sa võiksid sellega kursis olla. Või on see mingi test? Et äkki ma ütlen, et oh, võin nad hommepäev nahhui saata?

* Sa saadad mulle peale vestlust kirja, et kas ma ikka sellise palga juures olen nõus? Ja ma ei saa aru, et kas mind võeti just tööle või... (selgus muidugi, et ei võetud).

Muidugi, ma ei taha öelda, et ma ise mingi unistuste kandidaat olen olnud. Aga eks vahest olen olnud ka :). Asja tasakaalustamiseks panen siia ühe enda kuldpärli ka:

Käisin töövestlusel ametiasutuses. Intervjuu viidi läbi suures kõmisevas saalis, kus raske puust ümarlaua ümber istus terve rida tähtsaid ametnikke. Iga mu sõna kajas seintelt vastu. Vastu kajades tundus kõik nõme, mida ma olin öelnud. Varsti kajas vastu ka minu enda närviline naer. Küsiti, ega ma rutiini ei pelga. Ütlesin: "Oo, ei. Vastupidi, see tundub praegu päris meelitav." Umbes 5 minutit hiljem küsiti, et aga miks ma üle-eelmisest kohast ära tulin. Mina: "Rutiinseks läks."