Tšakrad lahti

Kuna Vanemuise uue lavastuse "Ilus on noorelt..." kohta olin lugenud, et see on nii-ii hea (see arvustus siin) ja kuulnud, et see on nii halb, et inimesed ei kannatanud isegi seda ühte tundi lõpuni, mida ta kestab, siis ma lihtsalt pidin seda asja oma silmaga kaema. 

 Mulle tundub, et etenduse täieliseks mõistmiseks oli tark omandada kava ja see enne etendust läbi lugeda. Kuna arvata oli, et sümboleid hakkab sadama aknast ja uksest, siis on hea, kui on olemas mingi teatav eelhäälestus või suunis, millest mõelda. Võiks muidugi arvata, et selle annab kätte ka lavastuse nimi, aga ma nii sügavuti nende nimede üle kusjuures tavaliselt ei juurdle ja ega neist tavaliselt suurt midagi ette arvata ei saa ka. Kohe kava lugedes kõnetas mind Mehis Pihla idee - et me tõmbleme ja vehime, et mitte jääda vanaks, sest ainus hea asi, mis siis järgi on, on mälestused noorusest. Ja isegi, kui me rapsime ennast pooleks, et "pärast oleks, mille üle uhke olla", siis ikka tundub, et oleme hunnik rakendamata potentsiaali. 

 Sümboleid hakkaski sadama aknast ja uksest ja valdavalt töötasid need, töötasid hästi. Noorus ongi rabe, vali ja skisofreeniasse kalduv. Armastus ripubki käsikivina kaelas. Kõik, mis kord ilusti algab, saab tüdinenud lõpu. Me saame mõned asjad, mida me tahtsime, ja avastame, et me ei taha neid. Ja mõned lihtsad asjad jäävad saamata isegi siis, kui endast kõik anda. Kes ei saaks nende mõtetega samastuda? 

 Kui on üks asi, mida Vanemuise noored (ja üks niisama-noor) hästi teevad, on ansamblimäng. Erakordselt orgaanilisena jäävad silma Marian Heinat ja Jaanus Tepomees. Ansamblitunnetusega on aga kõik paigas ja lavastus isegi loksub nagu tummine vedelik, ajas ja ruumis, helis ja pildis. Tundub, et misanstseenid on laias laastus paigas, aga peensused sünnivad kohapeal. See annab kahtlemata asjale elu, aga kohati tundub, et laval olijad kaotavad ajataju ja mul saavad saalis lihtsalt mõtted otsa, sümbol saab miskit moodi läbi hekseldatud ja ma tahaks selle sümboli nüüd kappi ära panna ja uut vaadata. Aga see sümbol kestab veel 5 minutit. Tundub, nagu oleks lavastaja või näitlejad või mõlemad jäänud nautima õnnestunud visuaali. No küll me mõtlesime laheda asja välja, vahi, vahi efekti! Vaatame seda veel natuke. 

 Mind huvitab, mis sellest tükist aja jooksul saab, kui talle veidigi pikemat iga ja mängukordi antakse. Kui ma peaksin pooli valima, siis ma ikkagi valiksin selle poole, et mulle meeldis ja sellist teatrit tahaks Vanemuiselt rohkemgi näha. Mul assotsieerusid mitmed kunagi Von Krahlis nähtud Pepeljajevi tükid, ma ei teagi, kas lavaka kursused ikka veel temaga midagi oma stuudiumi jooksul teevad? On see tema puudutus? 

 Ma mõnes mõttes saan aru, miks inimesed ära lähevad: väga paljud ei tule teatrisse MÕTLEMA, nad tahaksid lihtsalt lõõgastuda. Aga pööritada silmi, nagu oleks postmodernistlik teater midagi enneolematult arusaamatut nagu purki sittumine.. no ma ei tea. See on teatrimaailmas tegelikult juba lausa eilne päev, see ei tohiks eriti üllatav olla. Kui teatrit nii hirmsasti mingitesse kandilistesse raamidesse suruda, ongi varsti teatri sünonüümiks tolmunud kardinad ja papist põõsas.