Alates jaanuari keskpaigast on minu käest küsitud tihti, et mis tunne on? Olla 30? Ma ei tea, mingit tunnet ei ole. Kui, siis võib-olla see tunne, et planeerisin eluga mingis täiskasvanulikumas kohas olla selleks ajaks.
Nüüd painatakse mind järgmise küsimusega: mis tunne on? Olla magister? Ja ma pean vastama, et ega see ka eriti mingi tunne ei ole. Kõik läks nii joostes ja mängides, et tundub, nagu ma poleks eriti midagi selle saamiseks teinud. Küll aga on üks tunne. On võidukas tunne. On jessikas. Aga see ei ole mitte kraadist kui sellisest, vaid sellest, et ma lõpetan cum laude. Olgu öeldud, et viimase kiituskirja sain ma II klassis. Kõva. I'm the king of the world! Mõned küsivad, kas ma tegutsesin selle nimel algusest peale ja ma pean ütlema, et ei. Ei tegutsenud mingi kiituse nimel algusest peale, aga mulle meeldis see, mida ma õppisin, mulle meeldis ÕPPIDA üldse ja kui head hinded tulema hakkasid, siis ühel hetkel tekkis hasart küll. Et teeks sellise kingituse endale, väikse maasika. Ja siin ma nüüd olen. Cum laude. Saan sellega kõigile vasta pead lüüa, sest kas nemad lõpetasid cum laude? Ei lõpetanud? Minu võit. Ma võidan edaspidi kõik vaidlused. Olgem ausad, ma võidan ka praegu kõik vaidlused, aga mitte selle pärast, et mul õigus oleks. Ma lihtsalt mölisen vastaspoole surnuks - taktika seegi.
2 kommentaari:
Väga vahva, et lõpetad cum laude. Ma ei teadnudki. Muide, ka mina sain viimase kiituskirja 2. klassis :D .
Nii on! :)
Peale 2. klassi oli 1 neli ja siis 2 nelja ja nii ta läits. Baka hinnetest ma ei hakka üldse rääkima. Aga seda ei pea keegi teadma - mum's the word!
Postita kommentaar