Detsembrikuumus

Selline asi hakkab ehtima meie seina

Tavaliselt ootan ma jõule suure innuga ja ostan juba novembris kinke kokku (või hakkan neid väikeste hiinlaste käest tellima). Sel aastal on jõulud tulnud mingil arusaamatul põhjusel kuidagi täiesti ette hoiatamata. Oktoober läks nagu unenägu - joostes ja mängides. November, aeg, mil me ootasime oma ostetud koju pääsemist, venis nagu see näts, mille keegi oli asfaldi sisse astunud ja mille minu klassiõde Keiu oli sealt ära korjanud, puhtaks pesnud ja nätsutanud. Jah, ta tegi seda päriselt. Ei, mitte ühe korra. Detsember aga hakkas aeg jälle kablutama nagu loom - kõik vajas parandamist, ostmist, vahetamist. Loomulikult oli mul vaja enne jõule puhastada jooksvat vetsupotti, mille ma puhastasin nii ära, et see enam üldse vett kinni ei keeranud. Aga puhas oli! Räh! Sellele järgnes väga raske päev, kus kaks inimest üritavad õppida selgeks jooksupealt sissejuhatust torulukksepa alustesse I ja II. No kuidagi koos palvetega Allahi ja Justin Bieberi poole need torud kinni said ja jäid. No ja nii edasi.

Lõpuks muutus kinkide ostmine selle kõige rõvedamaks vormiks - käid mööda Prismat, häbi nägu ees, ja mõtled, kuidas saaks kõige odavamalt midagi, mis ei oleks nõme. Sihipärased ja eelneva ideega olid ainult kingid M-le ja isale (kolleegi kunst meie kodu seinale ja nutikindad), ülejäänud said ostetud selle pärast, et peab. Kuidagi. Moodi. No ja siis ma olengi "see vastik tädi", kes kingib puslesid, nagu M ütles. Jah, tuleb tõdeda, et ega ma kindlasti ei jaganud asja väärtust, kui mulle lapsena Grimmide raamat kingiti. Aga seda tänulikum olen ma täna. Kuigi tegelikult ma lugesin seda ka siis andunult. Igatahes saavad lapsed minu meelest niigi liiga palju kingitusi ja ma ei kavatsegi hakata võistlema selles, kes suurema ja rohkem puldiga asja kingib. Ma olen nii kaugel öku olemisest, nagu lehm lennukist, aga oma koduste kõrval tundub, et ma olen ikka tõeline maaema. No tehke mis tahate, aga plastmassist KARJUV kiikhobu on rõve vaikse ja lambanahkse puust kiiklamba kõrval. Tundub aga, et see pere esimese pesamuna probleem on teiste tulekuga kuidagi vähenenud. Enam ei ole nii, et üks kingib kraana ja teine kingib veeeeeel pikema kraana. Aitab kah, kuulge. Eriti arvestades, et mõni neist jõulukingi täiest jõust kuuse alla vastu maad viskab, sest see ei käitu nii, nagu tema tahab. Ja ma ei räägi mingist käte ja jalgadega köögiviljavanusest lapsest vaid 1. klassi inimesest.

Muidu oli jõul lustlik ja kärarikas, vahepeal käisid külas veel lahked külalised, kes arvasid vist, et me elame näljas ja oleme muidu paljad, mille tagajärjel ma viskan täna ära kilo poesalatit :(. Igatahes kinkisid lahked külalised meile vesipiibu ja nütt mina hakkan piibumestariks ja nii on. Ma ei lase ennast ka sellest segada, et kahekesi suure piibu ära tõmbamine paneb mul räigelt pea valutama :D. Ega sellest, kui ma kogemata natuke asju põlema panen. Aastavahetusel on plaanis võõrustada ämmasid-äiasid-oi-oi-oi. Enne saan õnneks olla 11 h tööl ja vastata küsimustele, mille näited vt eelmises postituses. 

See oli väike kokkuvõte detsembrist, tänan tähelepanu eest!