Varas

Olen mina ammu aru saanud, et on mingi teatud rühm inimesi, kellele koriander mitte ei meeldi. Söögi sees, ma mõtlen, mitte niisama peenras ei käi peale astumas. Igatahes - ma pole teda väga palju söögi sees kohanudki, aga ise uhan leiva sisse (siis, kui jälle mingi evelinilves peale tuleb) ja seal meeldib. See on ses mõttes huvitav, et ma ei tea, et ühegi teise ürdi suhtes selliseid seisukohti väga omataks ("Ei tüümiani ära mulle küll kartuli peale pane!"). 

No ja eile tuligi sõbrannaga sellest juttu, sest ta jagas mulle oma maailma parimat guacamole retsepti ja lisas, et väljamaal pannakse sinna sageli koriandrit ka. No ja siis lisas veel, et väkk. Tema ongi ilmset mu kõige koriandrit vihkavam sõber maailmas. Ei saa rahulikult Vietnami rulle ega midagi temaga teha ilma, et ta koriandrit sisse keelaks panna, nagu retsept muiste käsib. No ja hakkasime meie eila seda sama arutama, kui selgus, et KUIVATATUD koriander teda ei häiri, ainult värske. Ja mina hakkasin mõtlema, et... oot... a ma polegi vist värsket koriandrit saanud, vähemasti mitte teadvustatult. Sõbranna veel rõhutas, et need on väga erinevad. No ja minu peas oli plaan küps - juurviljaosakonda vargile! Juhuse tahtel sattusingi eile ühte kohalikku supermarketisse, kahlasin ürtide ja salatite vahel tükk aega, kergitasin üht und teist ja leidsin lõpuks õnnetu koriandripoisi. Napsasin sujuva liigutusega väikse lehe ja jalutasin seda mudides sinkide juurde. Noh, et ei oleks kohe kahtlane, et ma puuviljade vahel midagi suhu topin. Sinkide vahes on palju normaalsem midagi suhu toppida, sest vaevalt seal inimesed sageli pakke avavad ja jamoni järavad. Tulemus? Oli, jah, teistsugune. Aga kas halb või hea? Ei teagi. Nüüd on varga märk mann ja ma ikka ei tea, kas ma söön koriandrit.