Pealkirja näol pole tegemist mingi peene sõnademängu ja mõistujutuga. Olen mina nimelt puhkusel ja imelikul kombel ei kollita mind ka ükski haltuura ega isegi mitte sotsiaalse elu pojuke. Niisiis oli mul täna kolmandat päeva meritähekesena (kujutage ette!) igav teleka ees lebada. Koristama ju ikka ei hakkaks, kui voodipesu veel uksele vastu ei tule ja "Emme!" ei hüüa ja saast nurgas uusi eluvorme ei loo. Samas, mõned asjad võiksid külmkapis küll ise jalad alla võtta ja ära minna (ma vaatan teie otsa, 2-nädalane seenekaste ja tomatisalat!). Igatahes pani ajaleht mulle pähe suurepärase mõtte minna testima vast lahti lükatud kanalijääd ja 1,3 km uisurada.
Ma ei lasknud ennast segada asjaolust, et ma käisin viimati uisutamas aastaid-aastaid (äkki mingi 5-6?) tagasi korra ja enne seda jumalteabmillal, ega ka sellest, et mul on dr Guugli arvates mingi surmav seljanärviprobleem, mis põhjustab vähemalt jalutust ja kakapidamatust, ja panin selga Fila dressi ja Skechersi tossu (Adi oleks paremini kõlanud, aga ei ole noh!), võtsin kapi otsast alla uisud (kurat, juba selles tegevuses oli rohkem sporti, kui viimase viie aasta jooksul) ja keerasin (auto)rattad Ansipi silla parkla poole.
Kuidagi ma sinna jäärajani ukerdasin ja elektriposti varmal toel ka kaitsed alt ära sain ning enne, kui ma arugi sain, olin ma teinud ära selle neetud 1,3 km ringi. Päike loojus ja lumi sillerdas ja mulle meenus, et võibolla oleks paslik, et KEEGIGI teaks, et ma läksin üksi terariistadega jääle. Vastavad toimingud tehtud, jätkasin graatsilist siuglemist. Ringi lõpetades tahtsin hirmsasti helistada M-le, et teavitada, et mul on ikka veel kõik jalad ja käed ja ta võiks nüüd tulema hakata töölt. Siis see juhtus! See neetud jäält äraminek käib üle lume alla maskeerunud rämekrobelise jää, mida sa isegi ei näe. No ja mõned lehvitused pealtvaatajaile, ning peega ma maad puudutasin.
Aga teate seda ütlust, et "when life gives you lemons, make lemonade" eks? No kuna mul juba telefon peos oli, siis ma mõtlesin, et teen selle kõne mugavas isteasendis ka ära. Nokkisin rääkimise ajal kaitseid uiskude alla panna ja tundsin rõõmu sooritatud spordist. Kui telefoni ära panin, liginesid ettevaatlikult kaks välismaalasest tudengit, kes enne kiikunud olid, et küsida, kas mul on ikka kõik korras. Muhaha! Nojah. Kukkus ja enam ei tõusnud, ma ka muretseks. Tänasin neid ja ütlesin, et kaikki on tegelikult kunnossa, ning hakkasin mõrvakrobediku kiuste auto poole rühkima. Parajasti sel ajal sõitsid sireenidega silla alla 2 kiirabi ja päästeauto. Ma VÄGA loodan, et nad mulle järgi ei tulnud. Kuigi tuleb tõdeda, et kiirabid vurasid üsna kohe kurvalt tagasi küll - nagu oleks tahtnud äkšõnit, aga ilma jäänud.
Sport on terviseks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar