Ma hakkan endast väljuma. Kuidas on võimalik, et aastal 2017 pole ühest inimesest internetis ühtegi jälge ilma, et ta oleks umbestäpselt 89 aastat vana?!
Nimelt oli mul kunagi üks sõbranna, kellega me teismelisena tihti koos aega veetsime, kirjutasime ja ka pidžaamapidusid pidasime, kui neid nii võib nimetada. Kui keegi annaks mulle miljoni selle eest, et ma meenutaks, kuidas meie suhtlus katki jäi - ma ikka ei suudaks meenutada! Ma võin ainult oletada, et kuna ta oli selline megamalbe ja tagasihoidlik, mängis klaverit ja tahtis ornitoloogiks saada, ja minu keskkooliaeg.. noh.. oli ilma klaverita ja suht rokenroll, siis ilmselt meil ei olnud äkitselt enam millestki rääkida. Või? Mäletan veel mingit kohmetut juhuslikku kohtumist juba siis, kui suhted tegelikult katkenud olid. A-käid-koolis-jah-mhmh-meeldib-mitte-eriti-tulen-vist-ära-ahsoo-nojah-ole-tubli.
Igatahes ei ole ma mingi kuramuse kehv guugeldaja, äkää! Ma olen isegi oma kasutuses olevaid barely legal vahendeid kasutanud, kontrollinud läbi kõik mõeldavad pereliikmed ja kursusekaaslased, hauaplatsid ja ametlikud teadaanded - no pole olemas! Hakka või koju helistama ja ütlema: "Tere! Palun Piretit!" :)
Ma ei tea, miks see mind nii palju painama on hakanud, ja ma ei ole üldsegi veendunud, et meil ka täna midagi ühist oleks, sest noh.. Me oleme vist liiga vanad, et Michael Jacksoni fänniajalehte välja andma hakata. (Selle nimi oli Skywriter ja sellest ei ilmunud ühtegi numbrit ja olgu sellega see teema nüüd lõppenud!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar