Niinii, mind on maha murdnud kohutav nohu ja lakkamatu aevastamine. Nina on punane ja näost olen paistes. Aga vähemasti on mul ilusad lokid, milled ma eilseks sünnipäevapeoks tegin. Mitte, et see pidu iseenesest nende sulnite lokkide vääriline oleks olnud. Aga jah. Nüüd siis selgub peasüüdlane - Maarja elukaaslane oli nii kena ja vastas Maarjale saadetud sõnumile, teatades, et Maarja on haige ja akontaktne. SEALT MA SELLE SITA SAINGI! Urr. Ja oli mul vaja oma viimane kurgutablett sulle anda, va siga. Atsihh.
Rahaliselt olen ma vajunud põhjatusse auku. Näiteks, reedel ma avastasin, et mu telefoniarve on poolteisttuhat eesti kroonu. Okei, see on kahe kuu arve pluss kahe kuu järelmaks (mille ma nii tublilt eelmine kuu maksmata jätsin). Noh, arve sain ma lahendatud higi ja pisaratega, aga mille eest ma nüüd veini joon?! Jube, eks.
Ääretult häbematu on ameeriklastest, et nende kell täitsa vale on. Ma pean nüüd kella kolmeni öösel ootama Oscareid. Mitte, et mind huvitaks, kes mida saab. Pigem ikka kleidid jne. Beibä.
Sel nädalal saab kaks korda teatrisse - woohoo! Ja nädalavahetusel, oo üllad sõbrad, tulen ma Tallinna mann. Niiet kes tuleb 11ndal minuga teatrisse?! Pakuks välja Draamateatris "Müügimehe surma". Läääähmelähmelähme. Palunn.
Tack tack tack.
Atsihh.
1 kommentaar:
Mina ei teinud, mina ei näinud!!!
Postita kommentaar